Elu ja surma piiril on naer

„Valgusingli“ põhjamaine maagiline realism on talviselt pime ja karge, tikitud tihedalt täis piibli, paganluse ja teaduse segust nalja.

AURI JÜRNA

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Endla teatri „Valgusingel“, autor Peter Nilson, tõlkija Tõnis Arnover, dramatiseerija Ott Kilusk, lavastaja Helena Kesonen, kunstnik Mailiis Laur, valguskunstnik Margus Vaigur, helilooja Kristjan Priks. Mängivad Sten Karpov, Tambet Seling, Nils Mattias Steinberg, Ago Anderson, Fatme Helge Leevald, Karin Tammaru, Liis Karpov ja Ott Raidmets. Esietendus 26. I Küünis.

„„Mis nüüd saab?“ ohkas pastor. „Mina, armetu olend, olen ingli ära tapnud. Mäherduse hirmsa karistuse saadab Jumal meile Österlövstasse?“

Tükk aega valitses vaikus, kui ta oli seda öelnud. Rahvas tungles õpetaja ümber, kes istus trepil – väike armetu trobikond ellujäänuid suures väljasurevas kihelkonnas.

Siis ütles keegi: „Kas just see ei olegi juba juhtunud, et Jumal on meid karistanud?“

Ja inimesed tõmbasid hinge ja mõistsid äkitselt, et see on tõsi.“1

Kirjanduskülluses võib juhtuda, et rootsi astronoomi ja ulmekirjaniku Peter Nilsoni looming on paljudest eesti lugejatest kogemata täiesti mööda läinud. Seetõttu on tohutult tänuväärt, et teatrites on veel uudishimulikke, kes leiavad veidramad tekstid raamaturiiuleist üles ja seavad lavale. Lavastaja Helena Kesoneni ja dramaturg Ott Kiluski hiljuti esietendunud „Valgusingel“ on määratletud kui süsimust komöödia: tabavalt on ühendatud apokalüptiline sisu ja morbiidne nali ning lavakujunduski on põletatud palkidest. Ott Kilusk on Nilsoni novellid sidunud sujuvaks, ootamatult jaburaks ja omamoodi loogiliseks näidendiks ning Kesoneni käe all sünnib Endla teatri Küünis veider maailmalõpu õhtupoolik, mis on surmast hoolimata täis veidrat helgust, ennastunustavat entusiasmi ja asjalikkust.

Jube keeruline on kirjeldada lavastust, mis on nii värske ja jabur, et vaatajal on enamasti suu imestusest kogu aeg lahti ja pea viltu vajunud. Ümber­jutustusel pole ehk suurt mõtet, aga lühidalt võib öelda, et kui väike küla hakkab igast otsast kõdunema, leiavad need, kes (veel) elus, hulga huvitavaid viise oma paratamatu lõpuga rahu teha. Üldiselt tegeleb enamik näitekirjandusest – tegelikult teeme seda kõik oma igapäevaelus – sisuliselt sama asjaga, aga lavastaja sõnul on Nilsoni „tegelastel täiesti oma loogika ja nad tõesti ei lähtu läänepärasest narratiivist“.2

„Valgusingli“ põhjamaine maagiline realism on talviselt pime ja karge, tikitud tihedalt täis piibli, paganluse ja teaduse segust nalja. Kuigi Ott Kiluski dramatiseering on suurepärane ja tal on õnnestunud valada Nilsoni väikesed jutukesed heasse lavaloo vormi, ei lase absurdselt äratuntavad tegelased end sellest häirida. Õpetaja (Sten Karpov), kes ühe rahulikuma ja elu jaburust tunnistava tegelasena küll olukorda publikule peegeldab ja tema hämmingut jagab, kuulub ometi oma saatusekaaslastega kokku.

Valgusingel (Ott Raidmets) on võõras, graatsiline hele tulnukas, kes enda õnnetuseks ülejäänud tegelaste teele ette jääb.

Priit Loog

Teised aga, hoolitsev Virtin ja nooruslik Karolin (mõlemad Fatme Helge Leevald), pühendunud enesetapja Hägg (Nils Mattias Steinberg), läbinägelik erak Palmberg (Tambet Seling), rõõmsameelsed karvased vanakesed Kristian (Ago Anderson) ja Ellika (Karin Tammaru) ning salapärane Kaltsakas (Liis Karpov), tegutsevad nii, nagu ise õigeks peavad, elades oma viimaseid hetki või surres oma soovi järgi. Ainult Valgusingel (Ott Raidmets) on võõras, graatsiline hele tulnukas, kes enda õnnetuseks nende teele ette jääb.

Trupi ühtlane toimetamine, ühine meeleheitlik püüe oma maailmas mingi korrapära leida, on imetlusväärne ja nakkav, nii et kuigi olukorra absurdsus ajab pidevalt naerma, on loo oma loogika jälgimine imekerge. Au tuleb anda kunstnikule (Mailiis Laur), valguskujundajale (Margus Vaigur) ja heliloojale (Kristjan Priks), kes on selle põlenud, kõduneva koha muutnud ruumiliseks ja lendlevaks. Eriti tugeva aplausi peaksid pälvima aga kostüümid, mis kõõluvad sünge, sürreaalse ja sündsa piiril ning laiendavad tegelaste mänguruumi.

„Meedia tagab meile surma püsiva kohaloleku mis tahes moel. Selles avaldub meie ajastu kummaline paradoks: urbanistlikus keskkonnas võid sa ise ja su lapsed näha televiisoris õhtu jooksul kümneid surmi, arvutimängudes veel rohkem, ent reaalsuses on kokkupuude surmaga üha harvem ja formaalsem, ka välditum.“3 Eks aeg näita, kas ja kuidas muudavad XXI sajandi katkuaastad surmakultuuri, aga kõigile kättesaadav meedia on paraku paar viimast aastat olnud valdavalt statistikapõhine ning pidev arvude korrutamine teinud meid tuimemaks ja ükskõiksemaks. Lõpmatu haiguste, õnnetuste ja rünnakute loetlemine süvendab vaid maailmalõputunnet, lootusetust ja pidetust.

Ent Endla teatri „Valgusingel“ näitab ses traagikas hulga huvitavamat ja intiimsemat külge: mis tunne on olla maailma lõpus, kui internetti ei ole ning on vaid õpetaja, hauakaevaja ja naabrid, kes ükshaaval kõrvalt kaovad? Sellisel isolatsioonil ja teadmatusel on meie Zoomi-koosolekute ja maskipidudega võrreldes hoopis teine maik ning puuris pimeduse tundmaõppimine, armastatuga kirstus lamamine või surijate rõivaste kogumine polegi siis teab mis jabur tegevus. Kust meie teame, mida me inglilt küsiksime, kui mõni aegade lõpus ette satuks? „Kõigest hoolimata on inimene olend, kellel uudishimu on hirmust tugevam: muidu ei oleks ta kunagi maad kaardistanud, oma päritolu jälile jõudnud ja maailmaruumi uurinud. Võib-olla kulus mitu tundi, enne kui nad julgesid valguseingli juurde minna. Aga osa läks lõpus päris ligi, ja küsimused, mis nad inglile esitasid, olid nagu hirmunud lapse küsimused: kes sa oled, ingel? Miks sa tulid? Kas sul on meile Taevariigist uudiseid?“4

Kui etendusel kerkis mitmel korral pähe võrdlus Samuel Becketti näidendiga „Sõnadeta vaatemäng I“ (eriti „Valgusingli“ algul, kus lavastaja on loonud hämmingus publiku ree peale aitamiseks tegevuse käigus tekkivatest helidest leidliku rütmi ja näidanud ühtlasi aja möödumist), siis Nilsoni lugusid lugedes tekkis teine, kohapealne paralleel. Selliseid tumedaid, sombuseid, lootusetuid paiku ja inimesi on avanud oma väheses säilinud loomingus ka Jaan Oks, küll hulga pessimistlikumalt ja huumorivaesemalt kui Nilson, aga eks see ole kirjutaja loomuses kinni. Madala taeva ja mudase maaga kohti on eesti kirjanduses muidugi palju, kuid just Oksa kirjutistes on samasugust groteskset meeleheidet, raevutsevat jõudu ja selgust nagu Nilsonil.

Kuigi mõlemad kirjeldavad üsna jõhkraid olukordi ja sihita inimesi, on nende tekstides paradoksaalselt inimlikkust, surma kiuste eriti teravat elu. Ja on aegu, mil sellist teravust on vaja rohkem kui intellektuaalset arutamist, hillitsetud mõtisklust ja mugavat tubateatrit. Ei, see ei tähenda, et praegusel ajal oleks teatrilavale vaja rohkem realistlikku vägivalda ja jõhkrust („Valgusinglis“ seda vaatamata sisule polegi!) – neid on uudistes piisavalt –, aga just teravalt läbi tunnetatud inimlikkust, elu rõõmsat absurdi ja uudishimu. Huvitaval kombel on just mitmekülgse, eriti reaalharidusega kirjanikud, nagu ka astronoom Nilson, sageli need, kes oskavad absurdset ja uudishimulikku inimest niivõrd hästi kirjeldada. Jääb ainult loota, et kunst ja teadus jätkuvalt, uuesti ja tihedamalt omavahel põimuvad ning „Valgusinglile“ publikut jagub. Siis jõuab ehk kohale, et mida rohkem on inimesel raha, seda vähem on taevas tähti“.

1 Peter Nilson, Puujalaga messias ja teisi jutte. – Loomingu Raamatukogu 2000, nr 17–19, tõlkinud Tõnis Arnover.

2 Kuku Raadio, 28. I 2022.

3 Katkend Marju Kõivupuu artiklist kavalehel.

4 Peter Nilson, Puujalaga messias ja teisi jutte. – Loomingu Raamatukogu 2000, nr 17–19, tõlkinud Tõnis Arnover.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht