Me ei müü raamatuid, me müüme unistusi

Tiit Palu üks hingeteemasid paistab olevat oskus ja julgus unistada, jääda truuks oma unelmatele, kuulata oma südamehäält – see on loovuse ja loomingu läte, inspiratsiooni eeldus.

PILLE-RIIN PURJE

Vanemuise „Side“, autor Eduard Vilde, dramaturg, lavastaja, muusikaline kujundaja Tiit Palu, kunstnik Jaanus Laagriküll, valguskunstnik Margus Vaigur. Mängivad Riho Kütsar, Veiko Porkanen, Maarja Johanna Mägi, Kärt Kull, Reimo Sagor, Jüri Lumiste, Andres Mähar, Ott Sepp, Kaarel Pogga, Kaisa Areng ja Greg Värnomasing. Esietendus 30. III Vanemuise väikeses majas.

„Raamatud on erinevad nagu inimesedki.

Inimene loeb raamatut ja raamat loeb inimest.

Igaüks loeb erinevalt.

Inimene loeb ja loeb raamat.“

Nii on kirjutanud Tiit Palu sissejuhatuses oma näidendile „Põlenud mägi“, mille ta lavastas Vanemuises 2016. aastal. Kaheksa aastat hiljem elustab Palu lavastus „Side“ mälupilte „Põlenud mäest“. See juhtub kohe alguses, kui raamatukaupluse müüja Agnes Schönfeldt (Kärt Kull) laval, veel avanemata eesriide ees, raamatut loeb. „Põlenud mäes“ mängis Kärt Tammjärv-Kull Isabellat, mitte lugejat, vaid tegelast, kes rändab ühest raamatust teise. Muu hulgas mainib Isabella: „Vildel on vambid ja vampiirid, kes ajavad mehe hukatusse.“ Nüüd saabuvad lugeja Agnese juurde Vilde kriminaal­jutustuse „Musta mantliga mees“ (1883) värvikad tegelaskujud.

„Raske käsi pandi tema õlale, madal hääl ütles: „Teie olete mõrtsukas!“ Nagu piksest rabatud, võpatas krahv Palmer ja pöördus ümber. Tema ees seisis pikk musta mantliga mees. „Teie olete mõrtsukas,“ kordas võõras tumedalt.“ Oh sa heldene aeg, kuidas mind teismelise koolitüdrukuna võlus see 18aastase Vilde kirjutatud romantiline jutustus! Proovisin teksti isegi dramatiseerida, mis vist tähendas pelgalt dialoogi ümberkirjutamist. Ei mäletagi, kas jagasin lavastajana ka rolle näitlejatele … Aga no selge see, et salapärane doktor Anton Meding ei saanud olla keegi muu kui tulisilmne, musta habemega Jüri Krjukov.

Musta mantliga mees ärkab nüüd näitelaval ellu, ilmutades end veel kümme korda salapärasemana kui doktor Meding. Kaarel Pogga kannab efektset deemonlikku kostüümi, temast kiirgab mefistolikku sarmi. Krahv Palmer, kelle õlale langeb mustas kindas käsi, on Ott Sepa tõlgenduses just nõnda muhe-naivistlik nagu Vilde loomelaadile kohane. Vaimuka üllatusena asuvad nood kaks oma malbe lugejaga tundepuhanguliselt suhtlema. Nad selgitavad preili Agnesele, et raamatutegelased ei olegi nii surematud, kuna saavad ellu ärgata ainult siis, kui nende lugu loetakse ja uuesti trükitakse. Tegelased ei otsi autorit, vaid igatsevad lugejat. „Autor sureb hetkel, kui tema teos jõuab lugejateni. Ta sureb, et saaks sündida lugeja,“ filosofeerib Professor, elupõline lugeja, „Põlenud mäes“.

Tiit Palu on eesti kirjandusklassikat ikka lavastada tahtnud, juba lavakunsti­kateedri XVII lennu tudengina. Kolmkümmend aastat tagasi esietendus tema Tuglase-mäng „Eesti pastoraal“. Friedebert Tuglase ja August Gailiti loomingut on Palu tõlgendanud korduvalt. Vildeni jõudis ta alles mullu.

Eduard Vilde „Side“ (1917), see tema kolmas ja viimane näidend, on oodanud elluäratamist. Viimati mängiti „Sidet“ Ugalas 1988. aastal, Ilmar Tammuri lavastuses. Palu viitab „Side“ peategelasele juba oma näitemängus „Pisuhänd 2“ (Vanemuine, 2023). Nimelt teatab Vestmann: „Mu kange kaelamees ja konkurent, raamatukaupmees Voldemar Ilves on mu kuldveksli mitmekordse hinna eest kätte saanud, et mind pankrotti ajada ja Rönne krundid endale kavaldada.“

Üpris ootamatu vihje Voldemar Ilvese kohta. Ons temastki „Pisuhänd 2“ tegevusajal saanud „ärimiis“ nagu Piibelehest?! „Sides“ on Voldemar igatahes üdini aatemees, kes siira veendumusega lausub: „Me ei müü raamatuid, me müüme unistusi.“ Ja rõhk ei ole ses raamatukaupmehe kreedos teps mitte müümisel, vaid unistustel. Siit hargneb üks lavastaja ja näitekirjaniku Tiit Palu hingeteemasid: oskus ja julgus unistada, jääda truuks oma unelmatele, kuulata oma südamehäält – see on loovuse ja loomingu läte, inspiratsiooni eeldus. Unistusi ei saa kuldvekslite vastu vahetada.

„Side“ põhikonflikt on isa ja poja vastas­seis, mis paraku võrsub äri­ajamisest. Isa Hans Ilvese jumal on mammon, tema häbitundeta sahkerdamisele rajatud ärimudel võib mõjuda kogunisti naeruväärselt. Sama ei saa väita isa ja poja vastasseisu kohta, seda etendavad Veiko Porkanen (Voldemar) ja Riho Kütsar (Hans Ilves) kirglikult, tõsipinevas tõusu­joones. Näitemängu neljas vaatus paisub tragöödiaks, suisa Shakespeare’i mõõtkavas, noor Ilves sarnaneb Hamleti ja vana Ilves Shylockiga.

Lavastust mängitakse kahes vaatuses, ent Jaanus Laagrikülli stiilipuhas ja väärikas kujundus elustab nelja vaatuse neli tegevuspaika. Esimene vaatus toimub Hans Ilvese raamatukaupluses, kuhu sugeneb värvikaid kõrvaltegelasi, kuigi ostjate etteasteid on kenasti kärbitud. Reimo Sagor müüja Padarina sooritab raamaturiiulite vahel sportlikke jõu- ja ilunumbreid, ent tema salalik hingeilm on sportlikust õilsusest kaugel. Jüri Lumiste tegelase, vaesusest muserdatud Jaak Grünbergi õigustatud rahanõudmine saab saatuslikuks ajuriks vana ja noore Ilvese dramaatilises tüllipööramises.

Andres Mähari trükikojaomanik Vehik on sootuks teist masti mees kui tema ametivend Karl Kabanov, Mähari auhinnaroll Karlova teatri lavastuses „Minu trükikoda“. Mõnuga mängitud vennike, iseäranis koomilise otsekohesusega teeb vanapoiss Vehik leskproua Kurvitsale ettepaneku „monoliinede ja rotatsioonide kaasosanikuks saada“.

Teine vaatus kulgebki proua Kurvitsa aias, kus Voldemar oma jalgrattaga põõsaste vahel vongeldab ja ilmutab „alkohoolist virgutatud humoorlik-rõõmust meeleolu“. Jõuka leskproua eluase on leidliku misanstseeniga sätitud Vanemuise väikse maja külglooži, nii saab daam oma külalistele-kavaleridele endastmõistetavalt ülalt alla vaadata. Maarja Johanna Mägi loob särava rolli, sära ei ilmne ainuüksi elegantsetes kleitides, vaid proua Kurvitsa hingeelulises (taand)arengukaares. Ta soovib Voldemarile head ja lubab materiaalselt aidata, aga kui noormees leskproua tundmustele ei vasta, võtab võimust kiivus ja solvatud eneseuhkus, virgub vamp ja vampiir.

Toredasti läbimõeldud on rollijaotuse vastandlikkus Palu kahes Vilde-mängus. Lavastuses „Pisuhänd 2“ on Kärt Kull fuuriast Matilde, Maarja Johanna Mägi armas ja andekas Laura; „Sides“ Kull leebe ja heleda olekuga, aga sisimas otsusekindel ja truu hing Agnes, Mägi tumeda sarmiga isekas Olga Kurvits.

Nagu öeldud, käändub neljas vaatus kirgliseks, jõuliseks tragöödiaks. Tegevuspaigaks Hans Ilvese elukorter, tühjas toas silmatorkavaim mööbliese terasest rahakapp, mille Hans Ilves ostnud oma vastsündinud, kauaoodatud pojale. Ei olegi varem mõelnud Vilde „Side“ vaimusugulusele August Kitzbergi draamaga „Kauka jumal“ (2012), aga nüüd loob seesinane rahakapp Hans Ilvese ja Mogri Märdi vahele saatusliku sideme. Ja kui siis proua Kurvits end seifi otsa istuma vinnab, meenutab tema dekoratiivne poos ahnelt harali aetud kombitsatega ämblikku või skorpioni. Nii ei jää daami edasiste eluvalikute kohta enam illusioonikübetki. Olga kostüümiski välgatab saatanlik punane ja must, aga teisiti kui Musta mantliga mehe rüüs.

Isa ja poeg Ilves on viimaks mõlemad haiged, kurnatud vastastikusest vihkamisest. Visalt ja jonnakalt liginetakse leppimisele, kummatigi ei saa see võimalikuks. Ja siin erineb Palu finaal Vilde omast õige põnevalt. Sest lavalt ei kuuldu Voldemari viimast repliiki: „See mees ja mina oleme rahu teinud …“ Järele­andmatuks jäävad mõlemad. Raha ei too ega saagi tuua õnnelikku lõpplahendust. Määrav on üksnes tõik, et armastav mõrsja Agnes viib Voldemari koju, vana Ilves jääb oma üksindusse.

Ja ühtäkki on nad jälle kohal. Musta mantliga mees ja krahv Palmer. Raamatutegelased, kes pidulikult tõotasid oma lugejale Agnesele, et nad aitavad teda. Ja nemad peavad sõna. Sest nende päralt on usk, et lahkhelisid ei lahenda sõja ega isegi mitte rahaga, vaid vaimuväe ja armastusega.

Deemonlik mustas kindas käsi on langenud Hans Ilvese õlale. Kui mõelda „Musta mantliga mehe“ süžeele, võib see süüdimõistev puudutus tähistada nii meeleparandust kui ka nõrgamõistuslikkust.

„Raamat võib osutada vastupanu, nagu võib osutada mõttetut vastupanu raamatulegi.

Raamat võidab alati.“

(Tiit Palu, „Põlenud mägi“)