Uljas koguperemuusikal liivakellaga
Sergei Golomazovi lavastatud „Tavaline ime“ kulgeb justkui õhutühjas mänguruumis. Ainus habras vihjeke praegusajale on ehk päevalill, mille Kuningas saabudes kaasa toob.
Vene teatri „Tavaline ime“, autor Jevgeni Švarts, libretist Juli Kim, helilooja Gennadi Gladkov, lavastaja Sergei Golomazov (Läti), kunstnik Mihhail Kramenko (Iisrael), valguskunstnik Anton Andrejuk, koreograaf Olga Privis, arranžeerija Aleksandr Žedeljov. Mängivad Aleksandr Ivaškevitš, Aleksandr Žilenko, Daniil Zandberg, Anastassia Tsubina, Natalia Murina, Sergei Furmanjuk, Ilja Nartov, Jekaterina Kordas, Dmitri Kosjakov, Dmitri Kordas, Marika Otsa, Oleksandra Levõtska, Sergei Tšerkassov, Alexandr Domowoy ja Stanislav Kolodub. Esietendus 26. VIII Vene teatri suures saalis.
Aasta tagasi esietendus Jevgeni Švartsi „Tavaline ime“ Rakvere teatris, žanrimääratlusega „muusikaline armastuslugu“. Lavastaja Eili Neuhaus, helilooja Hando Põldmäe, armastajapaari mängimas-laulmas Saara Pius ja Ott Lepland. Võluri ja Ministri kontrastne kaksikroll jäi näitleja Toomas Suumani (1956–2022) eelviimaseks osatäitmiseks koduteatri laval – suuresti tänu Suumani isiksuslikule interpretatsioonile pääses mõjule igavikulise armastusloo ja ühiskondlik-poliitilise satiiri tasakaal.
Juhtumisi näitas sellal telekanal ETV+ Mark Zahharovi filmi „Tavaline ime“ (Mosfilm, 1978), kus jäädvustatud tippnäitlejate ansambel: Võluri rollis Oleg Jankovski, juhm-kaval Kuningas Jevgeni Leonov, Minister Andrei Mironov jne. Vene teatri uuslavastuse kavaleht lubab publikule heldelt, et tegu pole filmiversiooni kopeerimisega, vaid kuulsa teose uue originaalse fantaasiaküllase versiooniga.
„Tavaline ime“ ilmus Karin Ruusi tõlkes Švartsi näidendikogumikus „Alasti kuningas“ (Eesti Raamat, 1973). See muinasjutt ei ole samavõrd jõuline ja lööv poliitiline satiir kui triloogia „Alasti kuningas“, „Vari“ ja „Draakon“. Iseäranis „Draakon“, mida minuealised mäletavad Ingo Normeti eredas tõlgenduses lavakunstikateedri X lennuga (1981), toimiks praegu nagu rusikas silmaauku, kui mõelda sõjale Ukrainas. Siiski pole „Tavaline ime“ ühiskondlikult nüri: Kuningas ja Minister-administraator võiksid oma küllusliku demagoogiaarsenaliga lisada ajakohase allteksti.
Ent Sergei Golomazovi lavastus kulgeb justkui õhutühjas mänguruumis. Ainus habras vihjeke praegusajale on ehk päevalill, mille Kuningas saabudes kaasa toob. Ärge mõistke vääriti, ma ei igatse päevakajalist plakatlikkust, kuid ka muinasjutus toimib hea ja kurja vastandus. Nii Sergei Furmanjuki Kuningas kui ka Ilja Nartovi Minister-administraator on juhmivõitu naljakad sellid, kelle kostüümides vihjeid mafioosodele. Nartovi peaaegu striptiis, poseerimine hõbedases trikoos, pani kuuldava osa esietenduse naispublikust kiljuma. Tahaks loota, et puhkenud kirglik vaheaplaus tunnustas näitleja koomikutalenti, mitte ei õhutanud frivoolsust, kust jäi kõigest pool sammukest labasuseni. Muidugi on see maitseküsimus, ent „Tavalise ime“ tituleerimine koguperelavastuseks, soovitusliku vanusega 8+, näib siiski üksjagu jahmatav.
Näitetrupp on musikaalne ja temperamentne: kõik tegelased laulavad ja tantsivad hoogsalt, isukalt. Minu maitsele jäi pooltoonidest vajaka. Nii nagu helivõimendus põsemikrofonides tundub koolitatud häälega draamanäitlejate puhul ülepaisutatud ning paratamatult kaasneb ka ebasiiruse oht, nii nagu lavasuits tundub maagia loomiseks tüütult stamplik võte, nii hakkab kiiresti väsitama ühtlase intensiivsusega mängulaad. Midagi ligilähedast kiirgab samal näitelaval ka muusikalist „Minu veetlev leedi“ Alla Sigalova lavastuses.
Sellegipoolest jaguneb „Tavalise ime“ näiteseltskond otsekui kolme rühma. Eelnimetatud koomilist, valdavalt ikkagi maitsekat uljust serveerib kuninglik õukond, kus ka Dmitri Kordase Peaminister sarnaneb tüpaažilt Furmanjuki ja Nartovi rolliga, ilmekalt sekundeerivad õuedaamide duett Amanda (Marika Otsa) ja Orinthia (Oleksandra Levõtska) ning Timukas (Stanislav Kolodub). Kui Sergei Tšerkassovi roosas rüüs Jahimees ilmub lava kohale külglooži, mõjub see paratamatult Elmo Nüganeni „Surnud hingede“ tsitaadina, et mitte öelda plagiaadina. Õukonna esileedi Emilia rollis saab Jekaterina Kordas muutuda, veidi maheneda, kui bravuuritar viimaks ometi kohtab taas oma elu armastust Emili, kellest on saanud üksildane Võõrastemajapidaja. Dmitri Kosjakov on ses rollis sümpaatne, tema kannab loo põhiteemat, väsimatut usku armastusse. Emil oskab olla osavõtlik noorte armunute suhtes.
Oma muinasjutu elavad läbi nõiduse ohver, noormeheks muundatud Karu (Aleksandr Žilenko, mängib ka Daniil Zandberg) ja nooruke Printsess – imekauni lauluhäälega Anastassia Tsubina. Need rollid on loodud üsnagi distantsitu siirusega, ei puudu hingestatud traagika, puhtsüdamlik melodraama. Publik saab neile vahetult kaasa elada. Kui võrrelda Ott Leplandi osalahendusega, millest kumas paraja koomikakraadiga läbi karuna sündinu kohmakus, tundub Žilenko pigem puhastverd inimlapsena.
Kolmas ja kahtlemata kõige huvitavam mängutasand kuulub Aleksandr Ivaškevitši Võlurile, kes meie silme all sündmusi komponeerib. Võlur paneb kirja muinaslugu, hiljem kahmavad tegelased tema käest paberilehti, kus kirjatähtedes loetav nende saatus. Võluri proloog liivakella ja liikuma lükatud kiiktooliga tõotab esialgu hoopis teises, mõtlikumas helistikus lavastust, ent tema pihtimus armastusest oma abikaasa vastu ning surematuse kurbusest jääbki rolli kulminatsiooniks.
Natalia Murina Võluri naise osas oskab tundlikult mõista oma meest ja hoida seejuures naiselikkuse saladust. Niipea kui see duett kõrvaliseks hajutatakse, hakkab lahtuma näidendi võlu. Ja igavikulise liivakellaga manipuleerib kuningas. Oluline murdehetk Võluri lavaelus on tujukas haavumine, kui noormeheks muundatud karu, kellega ta viib läbi armastuse eksperimenti, ei täida ootusi. Siit aimub avarama ja valusama teemana looja pettumine inimestes. Seda otsustavam on õnnelik lõpp, kui armastus ei allugi Võluri mängurlikele plaanidele. Näidendis tõdeb surematu Võlur: „Au vapratele, kes julgevad armastada, teades, et sellele kõigele tuleb lõpp. Au meeletutele, kes elavad nii, nagu oleksid nad surematud.“
Vaheajal arutlesin endamisi, kuidas sõnastada külaliskunstniku Mihhail Kramenko panust lavastustervikusse. Stsenograafia pöördlaval on ambitsioonikas ning näitlejate turnimine mööda astmeid, liiatigi kaldpinnal, ei mõju just turvaliselt. Pidev muretsemine osaliste komistamisohu pärast pole just parim viis lavaloole kaasa elada.
Aga see, mis toimus lavapildiga teise vaatuse lõpus, tegi mu tigedaks. Kõigepealt kandsid lavatöölised kohale kohvilaua ja olustikulisus tühistas muinasjutu mängureeglid. Tagatipuks, vaatamata niigi armutult ülekuhjatud lavaruumile, tassiti sinna veel neli röögatut pargipõõsast: kaks kera, kaks koonust, üüratu pirakad, ääretult ebaesteetilised. Kuna mu istekoht ei olnud rea keskel, varjasid nood koledad monstrumid ära Võluri kirjutuslaua, nägin üksnes Ivaškevitši käsivart, mitte tema silmi, millest lugeda rolli mõtteid. Kuidas saab stsenograaf olla sedavõrd isekas, üleolev näitlejate ja publiku suhtes? Ja kus on lavastaja silmad, et ta laseb sel sündida?!
Esietenduse publiku püstijalu ovatsioonid ja lillesülemid olid märkimisväärsed, ent mulle tundub, et tavaline ime jäi seekord tabamata.