Metamorfoos kui surnud punkt

Kris Lemsalu on alati mänginud maskide ja muutlikkusega, oma identiteedi nihutamise ja paljundamisega, ning just see võimaldab tal iseendaks jääda.

JUHAN RAUD

Näitus „Donatella. Elukeeris“ Tartu Kunstimuuseumis kuni 21. VI, kuraator Indrek Grigor.

Mis on elu? Kas mõistatus? Iseorganiseeruv süsteem? Bioloogiline antus? Torm veeklaasis? Surma vastand? Selle eeldus? Vahest on see pelgalt suutlikkus end taastoota? Või teisi mõjutada? Kas elu on rida teisenemisi? Või lihtsalt kellegi autobiograafia materjal, miski, mis on kogunenud enne tema mäletamist? Kas elu on lavastus, rituaal või narratiiv?

Tartu kunstimuuseumi viltuse maja esimesel korrusel saab näha Kris Lemsalu töid. Kunstniku viimane näitus Eestis toimus 2022. aastal Tallinnas ja nüüd on ta sürrealismi saja aasta juubeli puhul omadega Tartusse jõudnud. Näituse „Donatella. Elukeeris“ lähtekohaks on kunstniku kirev maailm, tema elu(lugu) ja huvi mängida identiteetide ning alter ego’dega. Näituse esimeses ruumis on eksponeeritud Lemsalu akvarellid ning sealt edasi viivas valges koridoris kaks salapärast föönidega tegelast, kes mõjuvad kui valvurid.

Roheliseks värvitud eraldi ruumis seisavad pargipingid ja readymade-krokodill, vihmavari kõris, viidates kenasti Tartu „Suudlevate tudengite“ purskkaevule (autor Mati Karmin). Üldiselt on näituse atmosfäär natuke hõre. Eraldi kinosaaliks kujundatud ruumis saab istuda ja vaadata näituse ilmselt kõige laetumat tööd, Johanna Ulfsaki lavastatud filmi „Vana klaver“ näituse nimitegelase eksirännakutest. See on sürrealistlik mockumentary, mis esitab omal moonutatud viisil kellegi eluloo, kes justkui sarnaneks näituse autoriga, ent vist päriselt siiski see isik ei ole. Muude teoste paigutuse tõttu saab filmist selle näituse domineeriv teos, mida näidatakse ainult korra tunnis.

Näitusel „Donatella. Elukeeris“ ringi jalutades hakkab Kris Lemsalu tööde ruumiline materiaalsus kuidagi kontrasteeruma maalipindade ja nüüd siis ka kinolinaga. Tema installatsioonid on alati pakatanud mingist salapärasest elujõust, neis on alati kihanud nähtamatud tähendused ja krüptilised tähistajad. Lemsalu tööde füüsilisus või lausa käega­katsutavus on kuidagi eriti oluline, neid teoseid vaadates jääb alatasa kummitama mõte, et tema installatsioonidel võivad olla oma mõtted, salasoovid või isegi algatusvõime.

Nii et mingis mõttes on ka filmi tegemine igati loogiline, sest see on mõneti kummituslik meedium: kolme­mõõtmeline ruum projitseeritakse kahemõõtmelisele ekraanile, unenäolise teose liigendamisel saavad nüüd määravaks montaaž, afekti liikumine ja nihestunud narratiiv. (Kas film ei olegi tehnoloogiliste vahenditega loodud unenägu?)

Esimene osa filmist „Vana klaver“ esitab Kris Lemsalu kui tegelase ühe võimaliku loomismüüdi ning samas nihestab või šifreerib selle juba ette ära. Filmi algus lükkab kohe kõikvõimalikud kategooriad liikuma ja voolama: muusik Florian Wahl on kunstniku ema rollis, Kris Lemsalu ise mängib (väga muhedalt) oma isa. Kõrvalosades astuvad muu hulgas üles Edith Karlson, kes on doula rollis väga veenev ja üllatav, ja Liisa Kivi ning Maria Metsalu, kes oleksid justkui mingist Wachowskite „Maatriksi“ paroodiast välja jalutanud.

Kõik on justkui natuke naljakas ja ehk isegi groteskne: rõhutatult kodu­kootud, lustakas, ent distantsi hoidev. Siin ei võeta midagi liiga tõsiselt, ometi on teemaks kõige fundamentaalsemad küsimused. „Vana klaveri“ lõbus algus justkui vihjakski sellele, et kõige olemuslikumate asjade üle tulebki naerda, teisiti ei ole võimalik maailma salapära mõista. Filmi algul mängitakse jantlikus võtmes läbi kunstniku füüsiline sünd (kas mõistes kellegi päritolu, saame paremini mõista teda ennast?) ning fantaseeritakse talle seeläbi uus päritolu, kontekst ja nimi. Päritolu nihkub, olemus muutub? Teisi­sõnu: kunstliste ja filmiliste võtetega antakse võimalus üles astuda karakteril nimega Donatella Privada.

Sealt edasi võtab „Vana klaver“ uue suuna, see uus roosa parukaga olend läheb rännakule. Film hakkab mängima ka oma formaadiga: näiteks näeb vaataja Tiktoki videote triptühhoni sellest, kuidas Donatella Privada omandab (tulnuka kombel?) siinseid patriarhaalseid norme. Ta on maailmas võõras ja tema kaudu muutub ka maailm vaatajale võõraks. Ülejäänud film on hägune odüs­seiade montaaž: palju liikumisi, siirdeid ja ktoonilist jõudu. Igale visuaalselt huvitavale kujundile järgneb mõni teine. Donatella triivib erinevates maailma­nurkades ning siin-seal näeb vaataja Lemsalu varasemate performance’ite või muude tegemiste dokumentatsioone. Digimaailm, allilm ja kohtumised, mis ei teki ega kao, vaid mida esitatakse üha uuesti ja uuesti ühel näitusel. Paraku aga jääb filmitervik natuke häguseks.

Eraldi küsimus, mis siit välja koorub, on muidugi, kui palju ütleb see kõik kellelegi, kes pole Lemsalu ja tema kaaskonna loominguga varasemast tuttav? Kuidas suhtub sellesse filmi inimene, kes ei tunne koodi, ei saa (sise)naljadest aru? Mil määral muudavad (kunsti)filmi konventsioonid ja ootused teosega suhestumist? Kas see film suudab kõnetada iseseisva kunstiteosena või on selle mõistmisel vaja toetuda filmivälisele infole, Lemsalu loomingu epitekstidele? On üsna tõenäoline, et „Vana klaver“ ei ole keskmisele näitusekülastajale teab kui kommunikatiivne. Siit edasi võib vastu küsida, kas selletaoline film üldse peakski nii-öelda autsaidereid kõnetama? Või ikkagi vastupidi: on see sümptom mingist laiemast kunstimaailma probleemist kui see film ei kõneta? Kas osa vaatajate teadlik võõrandamine on piinlik eksisamm või hoopiski filmitegijate kompromissituse ilming?

Lemsalu on alati mänginud maskide ja muutlikkusega, oma identiteedi nihutamise ja paljundamisega. Paradoksaalsel kombel näib, et just see võimaldab tal iseendaks jääda. Nii saab hoida asjad salapärased, ironiseerida kõikvõimaliku terviklikkuse üle ning anda edasi maailma vastuolusid. Ent mida teha siis, kui need kunstniku võtted, maskid ja loominguline käekiri on juba rahvusvaheliselt kunstipublikule tuttav? Paratamatult on Lemsalu teinud ka iseendast kunstiteose. Kuidas jätkata muutumist samal ajal endaks jäädes? Näituse tarvis välja mõeldud persona on muidugi ajutine ning õigupoolest ei erine ta ka eelnevast teab kui palju, mistõttu pole tegemist mingit sorti rebrand’iga, ehkki selline mõte võib ka pähe tulla. Kunstniku uus karakter pole tegelikult uus ega ka tegelikult karakter.

Näitust „Donatella. Elukeeris“ ümbritseb niisiis paradoks: kunstnik, kes on lummatud muutumistest, teisenemistest, maskidest, sünnist ja taassünnist ning identiteedimängudest, mõjub oma näituse keskses teoses kuidagi staatiliselt. Film kui selline, mis peaks omas meediumispetsiifikas ju rõhutama kõikide asjade püsitust, hoopiski toonitab paigalseisu. Selles mõttes pole näituse puhul tegu niivõrd elukeerise, kuivõrd isemoodi surnud punktiga – kõik on siin kuidagi veidralt tardunud. See pole ju eriti huvitav metamorfoos, kui kookonist tuleb välja enam-vähem seesama, mis sinna sisse läks?