Pealelend – Helmi Marie Langsepp, arhitekt, Ruumikoreograafia ajakirja peatoimetaja

MERLE KARRO-KALBERG

Ilmunud on ehituskunsti ja liikumist siduva „Ruumikoreograafia“ esimene väljaanne „Pärandus“. Miks meil seda ruumikultuuris vaja on?

Uus väljaanne on kinematograafiline rännak, millega ruumi uuritakse liikumise kaudu. Seda võib võtta ka alternatiivse ruumianalüüsina, hindamisaktina, mille eesmärk pole otsida puudujääke, vaid võimalusi. Ruumist arusaamiseks tuleb seda vaadata sügavuti ja mitme nurga alt, vaid siis saab sellest hoolida ja seejärel otsustada koha saatuse üle.

Mind paeluvad ruumiolukorrad väljaspool autorsust ja ehitamise aega. Samuti olen tajunud kummastust ehitatud keskkonna suhtes, ruum tekitab mõneti arusaamatust. Küsimusele, miks midagi on tehtud, saab vastata autori positsioonilt – see ilmestab kultuuri või peegeldab majanduslikku olukorda, kuid annab vähe aimu sellest, kuidas ruumi kasutaja end seal tunneb.

 

Ruumitaju on esmalt kehaline kogemus, sest ruumilisus tekib eelkõige kulgemise kaudu. Koostöös tantsija ja koreograafi Saile Johanna Lang­sepaga saab näha, kuidas ruumi potentsiaal avaneb liikumisel. Koreograafia kui loominguline liikumine tähendab vabadust kasutada ruumi väljaspool liikumisskeeme ja kokkulepitud norme ja nii avanevad ruumis uued võimalused.

Ruumikoreograafias on peamine uurimisküsimus see, kuidas ruum (kontekst) toimib. Arhitektina paelub läheneda paigale mõttega, mida seal teha saab, mitte kuidas seda muuta. See on kui ruumi loomine tegevuse, mitte materjalidega. Muutuvad soovid teevad iga asja ja koha haavatavaks. Ruum ei saa kunagi vastata kõigile vajadustele, mis ühtlasi ajas muutuvad, ja ruumi pole ka iial liiga palju, piisavalt. Mõtteviisile, millega lammutatakse vanu maju, ei pea vastu ka uued.

Väljaande kujundajate Laura Merendi ja Tüpokompaniiga töötasime välja ajakirja formaadi, mis on justkui eskiis või kavaleht etendusele, mida kunagi ei toimunud, aga mida võib käsitleda ka koha ja keha läbimängu juhisena.

Nõnda on koht või kontekst kui leidmaastik, kus rikkalikkus ja mitmekesisus sünnib liikumise ja koha kahekõnes. Leidmaastik on mitmekihiline, sinna võib minna ootusteta, aga liikumine paneb otsima, mis omakorda viib leidmiseni.

Esimene number keskendub ruumile, milles näiliselt liikumisruumi enam pole. Küsid, kuidas saab eemalt otsustada koha saatuse üle. Millised ruumid on sellised, kus liikumisruumi pole? Kuidas ruumi saatuse üle otsustama peaks?

Raskeim on otsustada sellise ruumi saatuse üle, kuhu enam ligi ei pääse. Suletusel on mitu astet, millest vahest alles viimane on kokkuvarisemine. Esimene, sulgumise aste on eraldamine, millele järgneb võõrandamine. Sealt edasi seosetus ja huvipuudus. Eraldamine piirab ruumis liikumist. Ootamatut üllatumist ruumis. Nii võib ka linnasüdames olla koht, mis on olemas, aga millest ollakse võõrdunud lihtsalt sellepärast, et sellel on aed ümber või uks lukus.

Paljude ruumide vajalikkuse hindamise peamine kriteerium on ruumi­puudus. Sellest saab argument, mis kopale vastu ei pea. Samal ajal on sellistes ruumides mängumaa, et püüda ruum toimima panna. Vana maja ei pruugi esialgu kutsuvalt mõjuda, kuid küllus või segadus saavad lõpuks liikumise partneriks. Nii tekib võimalus liikuda erimoodi, mis uues korras majas ei ole võimalik.

Usun, et ruum on enamat kui normatiivsete vajaduste teenindaja, kuid seda saab kogeda liikudes ja see on paratamatult kehaline. Seetõttu ei suuda kaugelt koostatud ruutmeetrite tabelid kirjeldada ruumi olemust ja potentsiaali.