Keila poleemikamagnet

Arhitektuuriajaloost vaatavad vastu mitmed eksperimentaalsed lavad. Rahvusaate pühapaikadeks peetavate platside sappa sobib jääpurikatega Keila laululava ilusasti.

KARIN PAULUS

Keila lauluväljak. Arhitektid Johan Tali, Karli Luik, Harri Kaplan, Priit Rannik, Helina Maalt, Harry Klaar (Molumba), sisearhitekt Annika Lill (Molumba), maastikuarhitektuuri eskiisi autorid Martin Allik ja Häli-Ann Tooms (Mareld), maastikuarhitektid Kersti Lootus, Marge Kõrgekuhi, Siim Lootus (Lootusprojekt). Arhitektuurivõistlus toimus 2020. aastal, lauluväljak avatakse käesoleva aasta 23. mail.

Harjumaal on viimasel ajal kasvanud huvi tänapäevase arhitektuuri vastu. Nimelt on valmis saanud Keila laululava, mille eriskummaline välimus on ärgitanud kohalikke ning ka kaugemalt nurga rahvast seda ühe ja teise seltskonnaga vaatama ning arutama tulema. Viimati kogesin seda Vana-Kalamaja puhul, mida väga paljud Mustamäe prouad spetsiaalselt uudistama sõitsid. Ilmselt on see ka hea koht mõistmaks, kui vähe läheb tarvis, et arhitektuur šokeeriks. See polegi imekspandav linnas, kus kauneima ühiskondliku hoone tiitli on 2018. aastal saanud keskaegse kiriku ümbrust hirvekuju ning kitšiliku arhitektuuriga roojav Scottish House’i hubane pubi. Samal ajal on Keila hoogsasti kasvavast elanike arvust hoolimata loomult siiski inimmõõduline aedlinn ning soov hoida kodukandi hubasust on mõistetav.

Lauluväljak on seotud enam kui sajandivanuste traditsioonidega. XIX sajandil istutatud männik kujunes raudteeasulas Keilas 1920. aastatel armastatud puhkekohaks, kus tehti sporti, lõõgastuti ning pidutseti. „Jaanipäewal pühitses Keila laulupäewa tema külje all männikus, alewi tulewases pargis, oli korraldatud piduplats, laululawa nägusasti ehitud lippudega ja kaskedega. Tuhanded pealtkuulajad olid kogunud kuulama ühendatud kooride ettekandeid umbes 500 tegelase poolt,“ vahendas 1927. aastal ajaleht Waba Maa. Praegugi asub lauluväljak linna kasvust hoolimata veidikene keskusest eemal roheluses, kohe sealsamas kõrval on nüüd mitu koolimaja, staadion, haigla koos hooldekoduga. Suuremaid ümberkorraldusi tehti lauluväljakul 1960. aastatel, mil ehitati kompleks 1500 pealtvaatajale ning selle ette tantsupõrand. Samuti kujundati maastik ümber ka 1990. aastate lõpul, mil Kivisilla maastikukujundusprojekti järgi rajati müravallid ning rajati uus haljastus. Kui enamikule pidudele on ala paras ja mõnikord suurevõitugi, siis suurematele üritustele on plats ikka kitsaks jäänud. Nii on see muidugi ka pea kõigi teiste lauluväljakute puhul.

Mõned aastad tagasi leiti, et senine väljak on amortiseerunud, tantsuplats tekitab liialt suure distantsi lava ja pealtvaatajate ala vahele, kuigi tantsuüritusi saab teha ka edaspidi staadionil, oodati võimalust kasutada tänapäevast tehnikat, vaja oli tualette, paremaid juurdepääse ning piirkonna terviklikku käsitlust.

Molumba arhitektide välja pakutud Keila laululava katuseks on kaldpind, mille alune pole mitte umbne, vaid toetub postidele. Lisaks moodustab katusealune omalaadse poeetilise kompositsiooni: alla ripuvad eri pikkuses silindrid, mille sees on valgustid. Tavatrepi asemel viib lavale kaldtee, millele järgnevad astmetena tasapinnad, kus esinejatel on võimalik eri kõrgustel seista. Konkursitöös pakutud ühes tasapinnas olevast lavast kui platvormist on praeguseks loobutud. Tausta puudumise selgituseks on, et esinejad saavad seista kahes suunas: näoga kas suurema või tillema kaarduva publikuala poole.

„Mõte oli teha peaaegu olematut laululava – väljak, millel on vihma eest kaitse peal. Et see oleks pigem tükike maastikust postide vahel, kus saab koguneda ja laulurõõm välja lasta,“ on leidnud arhitekt Johan Tali. „Et ei saaks otseselt aru, kus lava algab ja lõppeb, vaid oleks hoopis midagi efemeerset!“ täiendas Karli Luik. Esitine idee oli luigelikult valge, vaat et rauge, õhuline ning elegantne, lõplik lahendus on torkiv, särtsakas, domineeriv ning metallile sekundeerib lava punakaspruun kõhualune. Ümara plaanilahendusega lava on selgelt ala kese, kuhu koondub kogu tähelepanu. Istmed on paigutatud kaarduvana ümber lava, madalad seljatoeta pruunid pingid pakuvad 1960. aastate modernismile omast asisust ja mugavust. Ümbritsev maastik on oskuslikult modelleeritud, vallidega on loodud meeldivalt tuulevaikne ala ning akustiliselt selgem helimaastik. Osaliselt on muidugi ära kasutatud eelmised maastikulahendused. Veidi meenutab selline kurviline temperamentne laad uusvaimsuse ümaraid vorme ning murukatuste lembust, popkultuurist tuntud kääbikumaju ning kohalikust pärandist ehk veidi ka Valve Pormeistri jõulist keskkonnakäsitlust (Kurtna, Jäneda jm). Arhitekt Karli Luik on vestluses arvanud, et keskkonna puhul tahaksid nad mängida maja ja ümbruskonna piiridega, lisada maastikuarhitektuuri võtete abiga sujuvust. Kui valli nõlvadel on istmed, siis küngaste sisse on väga nutikalt paigutatud vajalikud ruumid. Nii on lõpuks esinejatel kohe lava juures garderoob, olemas on piletimüügiks ja info andmiseks või ka puhvetiks sobiv pind ja ajutiste putkade asemel korralikud käimlad. Kooli poole on tehtud omaette sopina katusega väliklass. Neist räägiti pandeemia valguses palju, ent lahendusi, mida saaks ka vihmasema-jahedama ilmaga kasutada, siiski kuigi palju tehtud ei ole. Lastele on tehtud ka tilluke tõuksiala ning liivaga mänguplats.

Eriti toreda võimalusena on välja pakutud, et lava ümbruse võiks talvisel ajal muuta liuväljaks. Usun, et sellest võiks kujuneda Eesti üks meeleolukamaid uisutamispaiku. Paranenud on erivajadustega inimestele mõeldud disain ning ligipääsetavus. Lisatud on kombatavad infotahvlid (Joonprojekt), mis on ka nägijale heaks teabeallikaks.

Väga oluline osa on kogu projektis olnud kanda maastikuarhitektidel. Kahetsusväärselt pole aga taimed veel ränkade ehitustööde ning Põhja-Eestis pea et kohatult hilinenud kevade tõttu kosunud, ent oodata on paljut. Peale murukatuste rakendatakse teadlikke võtteid, millest mujalgi võiks snitti võtta. WC loputusveeks on ette nähtud vihmavesi, rajatud on vihmapeenrad ehk taimestatud lohud, kuhu vesi koguneb ja pinnasesse imbub. Lisaks on niite, näiteks valge ristiku alad, harva niidetavad lillede ja kõrreliste kooslused, samuti märgalad. Kuna lauluväljaku ümbrus on tihedalt seotud ka koolidega, siis projekteeriti söödavate taimede kasvatamiseks n-ö linnalapse sahver ning ravim- ja ilutaimega meelte aed. „Mulle tundub haljastus ootamatu element, mis rikastab arhitektuuri. Rohelisus on lisakihistus, mis on ka planeedi suhtes hea,“ on leidnud ka lahenduse arhitekt Johan Tali.

Arvukatest diskussioonidest hoolimata ei saa siiski öelda, et tegu oleks erilise radikaalsusega. Nimelt vaatab arhitektuuriajaloost vastu mõnigi eksperimentaallava. Eriti kuulus on praeguseks vägagi normaalsena tunduv sümbolehitis – Tallinna laululava (1960), mis edendab ehk praegugi nii meie muusika- kui ka ruumikultuuri. Ometi oli kavandamise ning ehitamise ajal Alar Kotli lahendus ääretult julge, vaat et rabavgi. Oli paras insenertehniline väljakutse, kuidas rajada sellist esinejate kohal rippuvat modernistlikku vormi. Tuli läbi mõelda, mil viisil tagada tohutu suure esinejate ning publiku arvuga võimalikult hea akustika. Praegugi võib seda hoonet pidada maailmatasemel meistriteoseks. Tuntud näide toonasest moekamast joonest on ka Vadim Tšentropovi Intsikurmu laululava (1969, taastatud pärast põlengut koopiana), mis haakus trendiga puhkeehitistel kasutada hoogsaid geomeetrilisi võtteid, odavuse pärast ning ruraalsuse rõhutamiseks ehitati puidust.

Omapäraseid lavasid on palju. Nii rõõmustavad vaatajate silma Haapsalu ja Kuressaare kuurordi hiilgeaega ilmestavad väikesed koketsed lavad. Seevastu Viljandis asub oru põhjas Kadarik Tüür Arhitektide kavandatud lava (2012), mis on otsinguline astmeline puidust ekraan-vorm.

Sestap ei tasu heituda, et esinemiseks pakutakse ikka ja jälle suure esinemisvajadusega ehitisi: see on traditsioon. Edevate barokkooperite ning rahvusaate pühapaikadeks peetavate platside sappa sobib jääpurikatega laululava ilusasti.