Kas muuseumid peaksid tegutsema kiiresti või aeglaselt?

Viimastel aastatel on muuseumides esile kerkinud uued trendid, mis peegeldavad ilmekalt ühiskonnas toimuvaid muutusi. Pandeemia muutis ka mäluasutuste rütmi.

MARIANN RAISMA

Kiirmuuseumi ja aeganõudva muuseumi mudel vaheldub pidevalt. Kui viimasel paaril aastakümnel valitses esimene, siis praegu on taas näha liikumist teises suunas. Seda peegeldavad ka selleaastase Euroopa muuseumide aastaauhinna (European Museum of the Year Award ehk EMYA) huvitavamad arendused.

Kogu meie elu pendeldab kiire ja aeglase elustiili vahel. Kiire elurütm, mille tulemusena tarbime kiirmoodi ja kiirtoitu, sõidame kiiresti siia-sinna, oleme pidevalt aktiivsed ja aktuaalsed, on asendumas aeglasema eluga. Olgu selleks näiteks kiirustamata, hoole ja naudinguga valmistatud toit ehk aeglast toidukultuuri propageeriv liikumine (see on Eestiski populaarne), rääkimata aeglasest moest ning jätkusuutlikkusest üldisemalt. Järjest enam on kuulda sellise elulaadi põhiväärtustest: puhkusest, laisklemisest, süvitsi mineku tähtsusest, säästlikkusest ning otsesuhtluse olulisusest.

Sama mudelit võib kasutada ka muuseumide analüüsimisel. Muuseumidel on erinevad lähenemised ning meetodid oma sihtide saavutamiseks. Kumbki variant pole iseenesest halb, nii ühte kui ka teist lähenemist saab rakendada väga ägedalt, kui see vastab muuseumi eesmärgile. Sageli ongi need lähenemised muuseumis korraga kasutusel. Siinkohal keskendun kahele aspektile: esiteks muuseumi positsioonile linnaruumis ning teiseks teemade ja museoloogiliste lahenduste valikule.

Nõukogude ajal oli valdav aeglase muuseumi kontseptsioon. Muuseum oli koht, kus nalja ei tehtud ning mida ei tohtinud lihtsalt aja täiteks läbi jalutada. Sinna ei tuldud mingit ootamatult vabanenud ajaauku täitma, vaid muuseumikülastus oli tõsine toiming, mis nõudis täit pühendumust, suurt vaimupingutust ja palju aega. Kõige suurepärasem seda laadi väljapanek on praeguseni kõigile avatud 1980. aastate keskpaigast pärinev püsinäitus Saaremaa muuseumis, mille läbitöötamine võib võtta päevi.

Viimastel aastakümnetel on museoloogias toimunud põhimõttelised muudatused, mis nõuavad muuseumilt võistluslikkust, erinevaid lahendusi ning kiiret reageerimist. Muuseum on osa karmist kultuurimajanduse skeenest, mis eeldab hoopis teistsugust lähenemist. See tähendab sarnasust teiste meelelahutuskeskustega: lähtumist külastajate soovidest ja huvidest, aktuaalseid või skandaalseid teemasid, interaktiivsust, mängulisust, visuaalset julgust, sõnumite selgust ja paljut muud konkureerimist võimaldavat.

Jalus või jalust ära

Kõige lihtsamini saab kiiret ja aeglast muuseumi jaotada asukoha järgi, s.o kas muuseum on nii-öelda jalus või jalust ära. Jalus muuseum paikneb kesklinnas, on tee peal ees. Enamasti foorumi või kultuurikeskuse tüüpi muuseumil on mitmeid funktsioone ning sealt saab kiirelt läbi jalutada: käia korra ühel-kahel näitusel, kohvikus, raamatukogus, tualetis või muuseumipoes ning jätkata oma teekonda. Selle suuna head näited on Kiasma Helsingis või Pompidou keskus Pariisis. Muuseum on sel juhul killuke argipäevast, mitte midagi erilist või pidulikku.

Eesti uued suurmuuseumid, mida planeeriti 1990. ja 2000. aastate alguses, on ehitatud kesklinnast välja. Selliste muuseumide külastus nõuab aega: nii sinna minekut kui seal olemist tuleb planeerida, sest maja on enamasti suur, näitusi palju. Kui juba on tuldud, siis jäädakse sinna nii kauaks kui võimalik. Seal saab maha raputada igapäevasahmimised ning tuleb võtta aega süvenemiseks, sest nii mõnigi muuseum ei anna ennast kergesti kätte. Eemalolek linnakeskusest võimaldab lihtsamini püstitada muuseumile suurejoonelise arhitektuurse monumendi, samuti mängib loominguline keskkond ümber muuseumi väga olulist rolli. Jalust ära olemine tähendab eraldatust argiruumist: muuseum on midagi eraldiseisvat, erilist.

Kiired ja vihased

1990. aastatel toimusid Euroopas olulised muutused, mis toetasid kiirelt reageeriva muuseumi kuvandit. Elamusmajanduse (experience economy) jõudmine muuseumisse tähendas hoopis teistsugust lähenemist nii muuseumiteeninduses kui ka eksponeerimis­lahendustes.

Sellega kaasnes elamuskujunduse võidukäik, mis õitseb siiani. Nende muudatusetega oli seotud ka uut tüüpi lähenemine eksponeeritavale materjalile. Briti muuseumiguru Kenneth Hudson on 1990. aastate alguses välja toonud põhjused, miks muuseumid on steriilsed ja n-ö surnud. Neid on kaks: esiteks on muuseum intellektuaalne paik, kus esikohal on pea, mitte süda, ja teiseks töötab muuseumis liiga palju teadlasi ja liiga vähe poeete. Sellise steriilsuse ja intellektuaalsusega võitlemiseks võeti kasutusele emotsionaalsus: ajalooteaduses toimunud pööre emotsionaalsuse suunas mõjutas ka muuseume, mille tulemusena muutusid mäluasutused oluliselt elamuslikumaks ja isikukesksemaks. Viimastega kaasnes sageli ka pildimahu suurenemine teksti ees või lausa asemel. Immersiivseid, totaalseid või eri ajakihte siduvaid elamusruume pakuvad muuseumid praegugi, mõelda tuleks kas või virtuaal- või liitreaalsuslahenduste võidukäigule. Hea sellekohane näide on muusikamuuseum Fame Helsingis, heli ja liikuva pildi elamuskeskus.

Dramaatiline elamuskujundus vastandus senisele didaktilisele ja sageli asjalik-kuivale kujunduskeelele ning tõstis esile tunded ja emotsioonid, inimeste lood. Muutus rõhuasetus, teemad oli haaratavamad, seoseid tekitavamad ning seetõttu ka palju mõistetavamad. See tõstis märgatavalt muuseumide külastatavust. Täna tahetakse ja suudetakse jätkuvalt reageerida kiiresti ja löövalt päevakajalistele teemadele. Muuseumid on endiselt – kujundlikult öeldes – kiired ja vihased.

Üks parimaid seda tüüpi muuseumi eestkõnelejaid on 2020. aastal Euroopa muuseumide aastaauhinna võitnud Šveitsis asuv Stapferhaus, mille kontseptsioon põhinebki aktuaalsete, sotsiaalselt või poliitiliselt ajakohaste teemade kiirel visualiseerimisel ja pideval muutumisel. Näituse ettevalmistamisele kulub umbes poolteist aastat ning sama kaua on see ka vaadata. Ühiskonnas oluline teema valitakse nii muuseumi kui ka sihtrühmade eelistuse alusel. Näiteks hooajal 2018/2019 toimus näitus „Vale. Näitus tõest“ – üliaktuaalne nn tõejärgsel ajastul. Näituse vormile pööratakse seejuures väga suurt tähelepanu: kujundus on efektne, kiirelt hoomatav ja selge. Seesuguste muuseumide päevakajalisus, kaasamisviisid, disainmõtlemine ning diskussioonijulgus inspireerivad ka aeglasemalt toimetavaid muuseume.

Tark ei torma

Viimastel aastatel on muuseumides esile kerkinud uued trendid, mis peegeldavad ilmekalt ühiskonnas toimuvaid muutusi. Pandeemia muutis ka muuseumide rütmi: näitused jäeti pikemaks ajaks lahti, nende valmimine lükati edasi. See tähendab, et tehti põhjalikum eeltöö, varasemaga võrreldes tegeleti palju enam sisuga, kogude arendamise ja teadusküsimustega. Praegu näemegi taas esile tõusmas enam aega nõudva muuseumiga seotut: keerulised teemad ja lähenemine, põhjalikkus, säästlikkus, keskkondlik jätkusuutlikkus ja personaalne lähenemine. Külastajate soov näitusel süveneda ei tulene mitte didaktiliste teksti- ja pildimassiivide või kõrgtehnoloogilise immersiivse raputavast elamusest, vaid põhjused peituvad soovis keskenduda teemale, mis on eluline või puudutab vaimselt.

Näiteks näeme viimastel aastatel liikumist kergematelt teemadelt keerulisemate küsimuste juurde. Uus olevik nõuab uut minevikku: viimased aastad on muuseume palju muutnud, hea näitena võib tuua muuseumide dekoloniseerimise teema mastaabi ja ulatuse.

Praegu ei tegeleta siiski ainult keeruliste ajalooteemadega, nagu näiteks Teise maailmasõja vastuoluliste tõlgendustega Taani Aarhusi okupatsioonimuuseumis, vaid just viimastel aastatel esile tõusnud oluliste eksistentsiaalsete teemadega. Neid käsitletakse suure põhjalikkusega ning need nõuavad vaimset pingutust ka külastajalt. Olgu selleks näiteks kliima (Stockholmis Põhjamaade muuseumi suurnäitus „Arktika – kui jää sulab“) või inimene ning tema vaimne ja füüsiline tervis (meelte muuseum ehk Museum van de Geest Haarlemis, Wellcome’i kogu Londoni teadus­muuseumis). Viimastel aastatel on esile tõusnud ülikooli- ja teadusmuuseumid, kus keskendutakse teaduse konstrueerimisele, teaduslikule kirjaoskusele, dogmavabale mõtlemisele ja teistele teadusega seotud mõistetele, mida on uut moodi mõtestatud. Siin võiks ägeda näitena tuua Genti ülikoolimuuseumi, kus üks keskseid mõisteid on kahtlus kui teadusloome põhieeldus.

Muuseumi aeglust on hakatud nautima peale väljakutsuvate teemade ka näiteks nutikate lahenduste ja eriliste ruumide pärast. Kõik muuseumis on nii huvitav, et külastus võtabki palju aega. Samuti võtab kiiruse maha muuseumi mitmehäälsus, kuna esindatud ongi erinevad arvamused ja lähenemised või on kasutajatel võimalus panustada muuseumi sisu loomisse. Seesuguses muuseumis on kohti istumiseks, logelemiseks, mediteerimiseks, mõtiskluseks. Ega asjata öelnud Kenneth Hudson, et hea muuseumi esimene reegel on lihtne: mida rohkem toole, seda parem muuseum. Vananeva rahvastiku keskmise eluea tõusu arvestades võib öelda, et tulevikumuuseumi näo kujundab paljuski iste- või lamamiskohtade hulk.

Muuseum kui kogukonnakeskus on samuti pigem koht, kus olla, mitte koht, kust läbi joosta. Selle suuna näiteks võib tuua Euroopa Nõukogu preemia saanud Corki linna Nano Nagle’i keskuse Iirimaal. Tõesti, kui paljudel muuseumidel on oma meeste koobas? Või ka kaasamisprojektid, mille ülimaks näiteks võib pidada Iirimaa kirjandusmuuseumi aeda, kuhu istutati spetsiaalsed puud ja põõsad, et sinna tuleksid laulma just need linnuliigid, kes looksid seosed Iiri kirjandusklassikaga.

Eesti muuseumides on suurepäraseid säästlikkust proklameerivaid näitusi, kus ägedad lahendused põhinevad taaskasutusel, olgu näiteks Pärnu muuseumis eksponeeritud näitus „For Sale / Not For Sale“ või ajaloomuuseumi Suurgildi hoone näitus ansambel Hortus Musicusest.

Aeganõudva muuseumi põhiolemust kannab inimene ja õnneks leiab ikka ja jälle selliseid muuseume, kus külastus on individuaalne jalutuskäik-dialoog külastaja ja giidi vahel. Sellisel elamusel on hoopis teine rütm ja sisu. Olgu siin näiteks toodud Šveitsi pimedate muuseum, kuid Eestiski on trüki- ja paberikunstikeskus Typa Tartus, kus interaktiivne ringkäik saab teoks ainult külastusjuhi abil.

Samas tuleb nentida, et ammu pole muuseumidel olnud vaja reageerida nii kiiresti kui praegu. Kuigi väärt sisu eeldus on põhjalik ja interdistsiplinaarne teadustöö ning tark ei torma ja kuraator mõtleb üheksa korda, enne kui tegutseb, on maailmas, mis on täis kriise, sõdu ja pidevaid muutusi, vaja korrastada oma plaane ja prioriteete ning kiirelt kohaneda. Ehk siis: muuseum peab leidma tasakaalu kiire ja aega nõudva muuseumikontseptsiooni vahel, vastavalt sellele, millised on muuseumi eesmärgid. Ühtlasi peab muuseum julgema varmalt oma plaane muuta – see on muuseumi edu võti.