Kunstitaristu sotsiaalne vastutus piirilinnas

Johanna Rannula: „Siin peab alati valvel olema, sest kunagi ei tea, mis juhtuma hakkab. See väsitab, aga on põnev ka.“

MATTIAS MALK

Narva kunstiresidentuur Nart loodi 2015. aastal Eesti Kunstiakadeemia, kultuuriministeeriumi ja Kreenholmi manufaktuuri arendaja Narva Gate koostöös. Residentuuri põhieesmärk on elavdada Eesti kunstielu ja meelitada piirilinna eksootika ja tööstuspärandiga Narva välismaiseid kunstnikke. Algusest peale tajuti asutuse rolli ka kultuurivahendaja ja -lõimijana.¹ Residentuuri pikk külaliskunstnike nimistu lubab väita, et esimene ülesanne on täidetud, kuid Narva elanikele on jäänud Nart pigem võõraks ja arusaamatuks Tallinna satelliidiks². Ebakõla süvendab see, et kunagise Kreenholmi direktori villa on Narvas eri aegadel täitnud olulist sotsiaalse taristu³ rolli kultuurikeskuse, kino ja raamatukoguna.

Veidi üle aasta on Narti juhtinud Johanna Rannula, kes on võtnud fookusse kohaliku mõju laiendamise. Ta on asutuse publikumi tublisti laiendanud, viinud läbi satelliitprojekte ning temast endast on saanud Narva kohalik elanik. Linna, Narti ja Johanna Rannula elu on otsustavalt mõjutanud ka sõda Ukrainas. Uurisin, kuidas on läinud tal esimene aasta Vene piiri ääres ja milline vastutus lasub Nartil piirilinna sotsiaalse kunstitaristuna.

Milliste ootuste ja eesmärkidega sa Narva kolisid?

Teravate elamuste otsimine on mulle harjumuspärane. Kui teised tahavad pigem Tallinna või lääneriikidesse minna, siis mina rihin teisele poole. Narva puhul köitis mind esmalt just siinne keskkond. Samuti on mind kaua huvitanud eesti-vene teema, kuigi olen ise n-ö puht eestlane. Mind häiris, et eestlase identiteeti kipub määratlema vastandumine kõigele venepärasele ja hakkasin otsima viise, kuidas selle problemaatikaga tegeleda, eelkõige omaenda identiteedi küsimusega.

Otsingul, kuidas sellest ühiskonnast või vanematelt kaasa saadud hoiakust lahti saada, jõudsin Peterburi õppima. Olen käinud visuaalantropoloogide ekspeditsioonidega ka Moskvas ja Siberis samal eesmärgil ja Tallinna Linnamuuseumis töötades panustanud Tallinna vene muuseumi kontseptsiooni loomisesse. Narva minek oli mulle järgmine loogiline samm ja tegin selle väga positiivsete, isegi roosade ootustega, aga teadlikult.

Mind motiveeris Narti missioon kunstiasutusena Narvas ja lõimumise tahk. Ida-Viru on mulle veidi ka südameasi, sest mu maakodu on siin ja mu ema on Lüganuse vallas kultuurikorraldaja ja keskkonnaaktivist. See tähendab, et olen viimased 10–15 aastat olnud siinse elu ja probleemidega kursis. Samuti tean, kuidas paistab see koht Tallinnast või Kihnust vaadates. Usun, et minust on siin rohkem kasu kui pealinnas.

Su taust on pigem urbanistika, kultuurikorraldus ja muuseumitöö, mitte kunst. Millised peavad olema piirilinna kunstiresidentuuri juhi omadused ja kas sul oli kandideerides kõhklusi?

Piilusin eelmist Narti juhi konkurssi juba nelja aasta eest, aga leian nüüd tagantjärele, et ei oleks selleks vastutuseks valmis olnud. Sel korral tundsin ise tõuget siia tulla, aga ka oma tuttavate poolt. Selle aluseks oli kindlasti töökogemus erisuguste inimestega Tallinna linnamuuseumi meeskonnas ja mitmete projektide raames.

Kunstivaldkonna tundmisega võtan veel järele. Olen küll meie kunstiakadeemia lõpetanud, aga minu eriala ei kuulu kunsti valda. Ma ei tunne eriti ka Eesti kunstiskeenet, selle dünaamikat, inimesi, kes kellega käib jne. Olen peamiselt korraldanud ajaloonäitusi ja arvan, et sellest külastajakesksest ja interaktiivsest formaadist on kunstinäituste korraldamisse palju üle võtta. Nartis võib teise valdkonna taust olla isegi eelis. Siiski kõhklesin alguses üksjagu, kuidas teha üritustele reklaami: mis keeles, mis sõnumiga, mis nurga alt või kui palju rahvalikkust on liiga palju?

Keelekasutus tundub Narvas igati aktuaalne teema. Keda Nart üldse kõnetama peaks?

Esiteks kunstnikke, keda meelitame residentuuri kandideerima välismaalt ja Eestist. Selleks peame looma pildi, et Nart on huvitav koht, kuhu tulla, ja vastutama selle eest, et ta seda ka oleks. Teine suund on roll Eesti kunstiväljal, et Tallinnast, Tartust ja Kuressaarest paistaks siin tehtav huvitav ja väärtuslik. Kolmas on meie kunstiakadeemia tudengid. Neljas on kultuurikorraldajad ja ministeeriumid. Kahtlemata on üks meie põhiline huvirühm kohalik elanikkond ja sellest ei teinud ma algusest peale saladust, et just siinsed inimesed on minu fookus. Mitte et teised ei ole olulised, kuid tundus, et just nendeni jõudmine vajab järeleaitamist.

Sellele, kuidas kohalik kunstiskeene muutusse suhtub, mõtlen ma palju. On oluline, et ei tuntaks, et midagi on ära võetud või et Nart on muutunud liiga rahvalikuks. Tasakaalupunkti otsime iga päev ja kindlasti pole see lõplikult paigas. Igal avalikul üritusel otsime ja tunnetame sisuga õiget vahekorda ja tähtsal kohal on siin just keelekasutus.

On elementaarne, et kõik peab olema vene keelde tõlgitud, aga sellest ei piisa. Näitusetekstid ei tohi olla sellised, et neid peab kolm korda lugema ja ikkagi ei saa aru. Me ei eelda, et siinne publik on kolm aastat kunstiajalugu õppinud ja loeb pidevalt Sirpi, Müürilehte ja ajakirja Kunst.ee. Vastupidi: eeldame, et ta ei tee seda, ja anname seetõttu sama sisu edasi sõnadega, mis on mõistetavad ka eelteadmisteta.

Kohaliku kontekstiga suhestumisel on see hädavajalik. Milline on Narti vastutus Narva ees laiemalt?

See ei ole lihtne küsimus. Esiteks ei tohi Nart olla ufo. See peab olema ja välja paistma avatud asutusena, kus igaüks tunneb, et temale seal midagi pakutakse. Seda pole kerge saavutada.

Tuleb tajuda, et Nart, Vaba Lava ja Tartu ülikooli Narva kolledž on riigi institutsioonid, mis on siia toodud, mitte rohujuuretasandi algatus. Meie vastutus on mitte jätta muljet, et oleme tulnud siia kolonialistidena kohalikke harima. Selleks tuleb pakkuda sisu, mis läheb Narva elanikule korda ja pole mõeldud vaid Tallinna kunstitudengile. Siinjuures on oluline kohalikku kõnetada, aga mitte anda kvaliteedis alla.

Kuidas leida see sisu, mis kohaliku elaniku majja kutsub?

Sellele mõtleme iga päev. Üht valemit ei ole, aga toon näiteks meie videomängunäituse⁴. See oli uudne, teistmoodi ja lapsesõbralik, aga ka trikk, mille eesmärk oli saada kohalikud kunstinäitusele. Projekt toimis väga hästi, kuid efekt ei kandunud järgmistele näitustele edasi. Seega on üks meie eesmärke sääraseid trikke järjest juurde mõelda.

Peamiselt soovitakse meilt kohvikut, kuid see lihtsalt ei mahuks meie majja ära. Viimase arengukava koostamise käigus jõudsime kolleegidega tõdemuseni, et peame otseselt panustama ka Kreenholmi piirkonna arengusse. Meil oleks sellest palju abi, kui linnaosa oleks mitmekesisem: siin võiks olla kohvik, erinevaid poode ja miks mitte veel üks galerii, nii et need võimendaksid teineteist.

Haridus ja lapsed on samuti kindel viis kohalike paremaks kaasamiseks. Videomängunäitusel tegime projektipõhiselt koolirühmadele tunde ja kohtadest jäi puudugi. Haridusprogramm on tulemuslik vaid siis, kui see on järjepidev ja pikaajaline, kuid sobivat personali- ja rahastussüsteemi pole ma veel suutnud välja mõelda. Stabiilne haridusprogramm on vaid Tallinna Kunstihoonel, EKKMil, Kumul ja mõnel veel, kuid need on palju suuremad asutused kui Nart. Teisest küljest on Narvas selliseid programme vaja tunduvalt rohkem kui Tallinnas. Kui laps on siin juba korra käinud ja räägib sellest oma vanematele, siis võib-olla panevad ka nemad meid tähele.

Paistab, et te pole Narvas kohalikke ootama jäänud ja jõuate järjest sagedamini ise nendeni. Sel suvel laienesite direktori villast välja nn Veneetsia garaažidesse. Kuidas mõjutas see siinsetele elanikele omasem ruum teie suhet?

Üks meie eesmärke on oma lossist välja tulla. Selleks alustasime valgusinstallatsioonidega residentuuri linnaruumis. Need olid väljas kolm-neli kuud ja toimisid väga hästi. Seejärel tundus Veneetsiasse laienemine iseenesest mõistetav. Usun, et siin tuli kasuks see, et minu taust ei ole kunstivaldkond. Mu missioon oli enam kaasata kohalikke elanikke ja kunst on selleks lihtsalt väga sobiv vahend.

Meie esialgne mõte oli rentida garaaži­boks, millest saaks residentide suvila. Sellest piisaks suhtlemise alustamiseks. Siis õnnestus meil edukalt kandideerida ühel rahastusvoorul, mille sihtrühmaks olid vanemad muukeelsed mehed. Teadagi on neid Narva Veneetsias üksjagu. Rahastuse toel otsustasime julgema lahenduse kasuks, nii et kunstnikud saavad elada ja töötada kohapeal. Siinjuures mõtlen palju just keskklassistamisele: mida me oma kohaloluga muudame ja millised on selle negatiivsed küljed? Arvan siiski, et muutus tuleb Narva Veneetsias igal juhul, kuid meie saame seda aidata teadlikumalt nügida.

Teadsin, et Nartil ei saa seal mugav ega lihtne olema ja olin selleks valmis. Kogemus on olnud aga tummisem, kui ootasin. Kokkupõrkeid pole olnud, kuid valesti mõistmisi jagub. Peamiselt on takistuseks sealne spetsiifiline töö- ja asjaajamiskultuur. Seetõttu valisime Veneetsia tarvis teadlikult residendid ja projektid, mis eelkõige kohalikele endile korda läheksid ja kasuks tuleksid. Garaažiühistu juhatus osales žürii töös ning nende soove eelistades valmisid alal uus varjualune⁵ ja leivaahi⁶. Teised projektid valisid need liikmed, kes on kunstivaldkonnast. Mina oma tiimiga vahendan neid kaht maailma.

Kuidas garaažiühistus kaasamõtlejate leidmine välja nägi? Kelle abil sa sinna seltskonda sisse said?

Ei saa öelda, et kogu töö oleks tehtud. See on pigem lõputu protsess, kus on hulk etappe. Vahel õnnestub mõni inimene enda poolele saada, aga see ei tähenda, et ta sinna ka jääb. Üleminekud on alati ootamatud ja võivad sõltuda lihtsalt kellegi halvast tujust. On ette tulnud ka vastupidist, et keegi pakub meile kasutamiseks kajakke või paati. Ka see on hea näide, et garaažiühistu andis meile ruume kasutada. Siin peab alati valvel olema, sest kunagi ei tea, mis juhtuma hakkab. See väsitab, aga on põnev ka.

Otsustasite ka üsna varakult Vene sõja tänavuse laienemise järel Ukraina põgenikke vastu võtta. Kuidas see otsus tuli, milline oli Narti igapäev ja kuidas Narvas see vastu võeti?

Kohe põgenikud meieni ei jõudnud, aga valgustasime fassaadi Ukraina lipu värvides. See oli ainuke hoone Narvas. Reageerisime sõjale kahe-kolme päevaga ja mulle oli see loomulik samm. Ka kõikjal mujal Eestis tehti sama, kuid selle, kuivõrd erineb siinne keskkond ikkagi ülejäänud riigist, sain alles pärast teada.

Kohalikud tuttavad imestasid mu julguse üle ja küsisid, kas meie aknaid polegi veel sisse visatud. Nädala või kahega tajusin üha enam siinse meelsuse erinevust ja arvamuste paljusust. See oli mul elu esimene kultuurišokk. Teatud mõttes tõmbas see kindlasti energia maha ja tekitas küsimusi. Kus ma olen ja kes ma olen? Miks ma seda projekti teen ja kelle jaoks?

Peterburi õpingute ajal tundsin ennast pigem venelaste advokaadina Eestis ja tahtsin näidata, et meie idanaaber ei ole üks suur koll, vaid seal leidub palju toredaid inimesi. Sel aastal muutus see jutt, mida olen aastaid rääkinud, keeruliseks. Ka jutt sellest, et kõik eestivenelased on juba eestimeelsed ja eurooplased, ei pidanud enam paika. Neid, kes ei mõistnud sõda sajaprotsendiliselt hukka, leidus igas vanuses. Kindlasti ei saa öelda, et kõik Narvas on putinistid, pigem on neid siin kaduvväike osa. Neid, kes asetsevad kahe arvamuse vahel hall­alal, on siiski päris palju.

Pagulaste tulles ei teadnud me, nagu ka paljud teised, mida teha. Tajusin, et omal jõul me hakkama ei saa. Ühel hetkel kuulsin, et Vaba Lava alustas põgenike vastuvõtmisega ja leidis vabatahtlikud abistajad. Uurisin selle kohta ja mainisin, et meil iseenesest ruumi on, kui tudengeid parajasti külas pole. See mõte läks kuidagi iseenesest käima ja järgmisel päeval sain telefonikõne, et üks Ukraina pere pandi piirilt meie poole taksoga teele. Sel hetkel koondus maailm ühte momenti kokku ja polnudki muud võimalust kui öelda jah. See hetk ja järgnev aeg jääb minuga väga pikaks ajaks.

Esimesed paar nädalat istusime põgenikega köögis ja rääkisime, kuidas nad jooksid, millised pommid kukkusid, kes maha jäi, kes surma sai ja kuidas nad keldrites peitudes kuu aega radiaatorivett jõid. Üks asi on selliseid lugusid meedia vahendusel kuulda ja teine, kui keegi neid sulle ise räägib. Põgenike vool kestis kaks ja pool kuud, aga suvest saadik on siin olnud vaiksem. Usun, et see, mis me ise ja meie kunstnikud sellest kogemusest said, on suur väärtus iseeneses. Mitmete toonaste residentide loometöösse on see ka sisse põimitud.

Millised on Narti lähemad tulevikuplaanid? Mis on veel tegemata?

Tundub, et suured nihked ja suunamuutused on selle aastaga juba tehtud: saavutatud on kogukonnakesksus ja lähedus Narvale, residentuuriprogramm on täis, maja on neli-viis päeva nädalas avatud ja näitused on pidevalt sees – kõik on tööle läinud. Radikaalseid pöördeid ma ees ei näe, aga häid ideid on meil palju.

Üks mõte on avada meie oma väärtfilmikino, midagi nagu Sõprus Tallinnas või Elektriteater Tartus. Algatus tuli kohalikelt aktiivsetelt noortelt ja isegi nimi on juba välja mõeldud. Kunagi oli siin majas Amalie Kreisbergi⁷ nimeline lasteklubi. Ka kohalikud tunnevad seda maja Amalie nime järgi. Kino Amalie tundus hea viis tema mälestuse elushoidmiseks.

Nart võiks tagant tõugata ka Kreenholmi linnaosa arengut. Tekkis ka idee, et Nart võiks Kreenholmi linnaosas tõmmata käima kogukondliku liikumise ja aidata korraldada Kalamaja päevade või Uue Maailma festivali sarnase ürituse. Samas me ei unusta, et Narti prioriteet on rahvusvahelised kunstiresidendid ja nende looming. Tean, et oleme kahe maailma vahendaja rollis. Igasuguseid nihkumisi on siin alati olnud ja ilmselt saab olema ka edaspidi.

1 Reet Varblane, Nüüdiskunsti residentuur villas. – Sirp 4. XII 2015

2 Tegelesin selle teemaga ka oma residentuuri ajal Nartis 2020. aastal. Vt https://www.nart.ee/et/sundmused/mattias-malk-ajutine-aadlik/)

3 Ameerika sotsioloog Eric Klinenberg kirjeldab sotsiaalset taristut kui füüsilist keskkonda, kus kasvab sotsiaalne kapital, ning arvab selliste kohtade hulka muu hulgas raamatukogud, kultuuriasutused, koolid, kohvikud, pargid, mänguväljakud ja kõnniteed. Ühtlasi näeb ta sotsiaalses taristus suurt potentsiaali ebavõrdsuse ja polariseerituse vähendamisel. Vt Palaces for the People: How Social Infrastructure Can Help Fight Inequality, Polarization, and the Decline of Civic Life. Crown, New York 2018.

4 „VGA – Video Games and Arts“, Juhan Soomets, Andrejs Rusinovskis, Camille Laurelli.

5 Autor Maurin Bisig.

6 Autor Enrique Roura.

7 Nn Kreenholmi Jeanne d’Arc, revolutsionäär ja märter. Vt https://naine.postimees.ee/7358888/ajaloonaine-amalie-kreisberg-priske-noor-inimene-oli-kui-ara-viidi-ei-ta-voinud-haigusse-surra-vist-ikka-surnuks-piinati