Kolm esimest

ERSO tõi esiettekandele Rasmus Puuri sümfoonia, võõrustas solistina nelja metsasarvemängijat ning tutvustas uut kontsertmeistrit.

LIISI LAANEMETS

ERSO sarja „Romantika“ kontsert „Elts ja Brahms“ 3. V Estonia kontserdisaalis. Paula Ernesaks (metsasarv), Kairi Sosi (metsasarv), Eliise Kannukene (metsasarv), Kreete Jacob (metsasarv), Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, dirigent Olari Elts. Kavas Rasmus Puuri sümfoonia (esiettekanne) ning Robert Schumanni ja Johannes Brahmsi muusika.

Mõne kontserdi puhul on ootus väga kõrgele kruvitud. Möödunud reedel oli õhk Estonia kontserdisaalis ootusest paks, nagu saabuksid kohe-kohe üheskoos jõulud ja sünnipäev. Selleks oli kolm põhjust. Oodati Rasmus Puuri esimese sümfoonia esiettekannet – sümfooniat ei kirjutata eesti muusikas iga päev ja ainuüksi see on sündmus. Samuti ei juhtu kuigi tihti, et ühel laval astub solistina üles neli eesti metsasarvemängijat. Julgen arvata, et ühe osa publikust oligi kohale meelitanud Puuri esiettekanne, teise osa moodustasid metsa­sarvemängu austajad. Ning kolmandaks põhjuseks oli see, et (eel)kontserdil tutvustati ERSO uut kontsertmeistrit Dalia Dėdinskaitėt.

Kontserdi kava koosnes kolmest teosest. Esimeses pooles kõlas Rasmus Puuri esimene sümfoonia ning Robert Schumanni kontsertpala neljale metsasarvele ja orkestrile ning teises Johannes Brahmsi neljas sümfoonia. Kuna kava­lehel olid Puuri sümfoonia osad millegipärast mainimata jäetud, siis kontserdi eel pidasin järjekorda loogiliseks: sisse­juhatuseks üheosaline sümfoonia ja seejärel kontsertpala. Kuulamise käigus selgus aga, et sümfoonia on siiski pooletunnine neljaosaline teos, mis kontserdi alustuseks tuli pisut ootamatult. Sellele järgnenud metsasarvede kontsertpala jäi paratamatult sümfoonia varju, sest teose helikeel on leebem ning ka publik oli selleks ajaks juba kõrgendatud meele­olus. Kuulajana oli seda heade asjade teineteisele kuklasse hingavat tulevärki raskevõitu vastu võtta ning oleksin soovinud Schumanni reljeefsemat esile­kerkimist. Ehk oleks pidanud kaks teost teineteisest vaheaja või mõne neutraalsema oopusega eraldama, õhku vahele andma. Kontserdi teises pooles kõlanud Brahmsi neljas sümfoonia lõpetas õhtu üleliiagi neutraalselt. Sellises järje­korras kõlas õhtu emotsionaalne kese kohe esimesena ära ning ülejäänud teosed jäid selle varju. Ehk olnuks kõigi suhtes ausam, kui teoseid oleks esitatud tõusvas joones.

Schumanni kontsertpalas astusid üles uue põlvkonna metsasarvesolistid Kairi Sosi, Eliise Kannukene, Paula Ernesaks, ja Kreete Jacob.

 Teet Raik

Kontserdi haripunktiks kujunes Rasmus Puuri esimese sümfoonia esiettekanne. Puuri puhul rõhutatakse tihti, et ta on meie noorim helilooja, kelle ooper on jõudnud kutselise teatri repertuaari – sellega peetakse silmas 2017. aastal rahvusooperi lavale jõudnud ooperit „Pilvede värvid“. Ometi on see, mis ta on alates 2020. aastal esiette­kandele tulnud viiulikontserdist kirjutanud, hoopis huvitavama helikeelega (näiteks möödunud aastal valminud oboekontsert ja orkestriteos „Trikster“).

Praegusel ajal kirjutatakse orkestrile teoseid enamasti mõne idee või programmi alusel. Lugude jutustamine lihtsustab publikuga suhestumist ja müüb kontserti paremini, aga võib ka kuulajat kammitseda. Rasmus Puur läks oma esimese sümfooniaga klassikute teed ja komponeeris programmitu, puhtalt muusikalistele ideedele tugineva teose. Kindlasti on Puuril oma sümfooniaga mingi mõttearendus või idee, aga kui ta selle tagantjärele isegi oskab sõnadesse panna, lähtub see arvatavasti muusikast endast. Seega klassikaline sümfoonia nii mõttelt kui ka vormilt. Kui neljaosalise sümfooniatsükli osad järgivad skeemi kiire – aeglane – menuett/skertso – kiire finaal, siis Puuri sümfoonias on esimesed osad koha vahetanud: pooletunnine teos algab rahulikult, järgneb kiire teine osa. Samuti on kiire finaal asendatud mõõdukas tempos osaga.

Sümfoonia alguses oleks võinud dirigent Olari Elts anda publikule (ja ka orkestrile) aega rahuneda. Partituuri järgi algab teos vaikusest, mis aga mattus publiku rahutusse sehkendamisse. Võis muidugi ka olla, et orkester ei esitanud seda piisava veenvusega. Peagi muutus dünaamika valjemaks ning osa tempomärgistusele (calmo intensivo) vastavalt intensiivseks. Kohe esimesest osast alates on helilooja kasutanud muusikalisi väljendusvahendeid väga tasakaalustatult. Põhiline mäng paistab käivat rütmika ja kõlavärvidega, aga on ka väga ilusat meloodikat. Teine osa (allegro energico) jätkab temaatiliselt ja energilisel tasandil esimest, ainult tempokamalt. Rasmus Puuri tugevus on leidlik orkestratsioon: ikka leiab ta orkestrist uusi kõlakooslusi, kasutades nii traditsioonilisi kui ka nüüdisaegseid mänguvõtteid. Kusjuures laval olev kolmese koosseisuga orkester on seal põhjendatult, seda on kasutatud põhjalikult ja kõigis partiides on parasjagu tegemist. Kolmas osa (passacaglia lamentoso) põhineb aga lihtsalt imeilusal keelpillide ja harfi esitatud teemal, mis areneb kogu orkestri esituses tõeliselt võimsaks ja hoolimata äraspidistest harmooniakäikudest mõjus ka lüürilisena, isegi (loodus)filmilikult. Kuigi tsüklilise teose vormi on Puur hästi tajunud ja kuulajana jäi minu kõrvu balansseeritud ja lõpetatud tunnetus, siis teose esimesel kuulamisel mõjus viimane osa (moderato) eelnevatega võrreldes otsekui muudest lahus. Millegipärast ei tabanud ma temaatikas ega vormis samasugust loogikat nagu esimestes osades. Aga asi võis olla kuulaja kõrvades või interpretatsioonis.

Kuigi kavalehes on Puuri teose esiette­kanne juba ajalooliseks tituleeritud, selgub selle tähtsus tagantjärele. Iga teose esiettekanne on ajalooline, aga kas jääb ka muusikaloo teosekaanonisse, on iseküsimus. Puuri esimesel sümfoonial on selleks potentsiaali, samuti selleks, et niisamuti oleks põhjust koguneda kontserdisaali kolmanda, viienda ja seitsmenda sümfoonia esiettekannet kuulama. Sümfoonia on ulatuslik vorm, niisama lihtsalt seda keegi kirjutama ei hakka (kusagil intervjuus on Puur maininud, et tal kulus komponeerimiseks pool aastat). Seepärast tuleb peale helilooja öelda tänusõnad ka teose tellijatele Olari Eltsile ja ERSO-le.

Robert Schumanni kontsertpala neljale metsasarvele on meil mängitud suhteliselt vähe. Kavalehe andmetel on ERSO teose esitanud vaid korra koos Arvo Volmeriga 2000. aastal. Viimati kõlas teos eesti solistidega Pärnu Linna­orkestri ja Kaspar Männi esituses 2020. aasta lõpus. Tol korral olid solistid Kreete Jacob, Artur Reinpõld, Jürnas Rähni ja Mattias Vihmann. Varem on teose esitus olnud võimekate solistide puudusel võimatu, nüüd on peale kasvanud uus tugev metsasarvemängijate põlvkond. Sel korral soleeris sarvekvartett koosseisus Paula Ernesaks, Kairi Sosi, Eliise Kannukene ja Kreete Jacob, koos musitseeriti esimest korda. Kõik neli mängijat on õppinud kas Frankfurdis või Helsingis ning tehniliselt oli esitus suurepärane. Schumanni teos näitab metsasarve kõiki külgi: kantileenset laulvust, nõtkust ja jahisarvelikkust. Teos, mida selle kirjutamise ajal peeti mängitamatuks, kõlas kaelamurdvalt, aga väga hästi! Kui Schumannil on solistide partiid ebavõrdse kaaluga, siis reedel kõlasid need seades, et kõigil oleks samavõrra mängida. Kui millegi kallal norida, siis solistide omavahelist resoneerimist ning orkestriga häälestumist oleks võinud proovides ehk enam timmida. See aga ei seganud kontsertpala eufoorilist vastuvõttu. Solistid kinkisid publikule lisa­palaks „Mu süda, ärka üles“, millest valgus nii mõnelgi pisar laugele.

Orkestrile oli kontserdi olulisim sündmus kindlasti see, et ERSO kontsert­meistrina astus esimest korda üles Dalia Dėdinskaitė. Klassikaraadios „Deltale“ antud intervjuus tekitas segadust Olari Eltsi lause, nagu hakkaks Dėdinskaitė päriselt tööle alles tuleval hooajal. Iga­tahes jagab orkestri uus kontsertmeister kohta võrdselt Triin Ruubeliga. Eel­kontserdil mängis ERSO kammeransambel Mendelssohni okteti Es-duur esimest osa, kus värske kontsertmeister sai paaris soolo­lõigus mõnusa sooja tooniga esitada paar soololõiku. Vestlusest Olari Eltsiga kuulis publik mõndagi Dėdinskaitė õpingutest ja senisest töökogemusest. Oleksin väga soovinud tema kohta täpsemalt lugeda ERSO veebisaidilt, ent paraku ei olnud ta kontserdipäevaks veel orkestri nimekirja jõudnud. Igatahes jään huviga ootama tema järgmisi kontserte.