Libiseb eest, vahetab asukohta. Nagu metsavaim

Parnassil kohta sisse võttes ei vaja Katrin Väli kellegi teise tooli, ei, ta on oma tooli kaasa võtnud, aga tool on jonnakas ja seda tuleb korduvalt uuesti paika sättida.

PEETER SAUTER

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Katrin Väli luule ei allu kergesti arvustamisele ja koosneb vastuoludest (isegi vastuolulistest lähtepunktidest), kirjutab kogu koostaja Carolina Pihelgas järelsõnas, mis avab Väli poeesiat ja poeese hästi. Või siis jälitab.

Oli kas viirus või arvutimäng, kus sihtpunkt arvutiekraanil libises alati eest, kui kursoriga tema peale liikuda. Kas Väli luule oleks viirus või mäng? Pigem mäng, millele on raske vastu panna: riimiliselt-rütmiliselt kõlksub harva ja pähe tiirlema mulle need sõnad ei jää (v.a mõned fraasid, loogikaloksed või seosed), kuid kaasa veab ja tegelema sunnib. Küll aga on viirus keel, eesti keel, mis ei anna rahu toimetajast ja korrektorist luuletajale, muutub ise luuletavaks subjektiks ja mängib Väli peas oma mänge. Keel on obsessioon ja kinnismõte, keelab valida kulunud fraase ja väljendeid ning sunnib otsima värsket. Igavaks Väli ei muutu, väsitada võib, kuna on tihe.

Väli luule on korraga ratsionaalne ja konkreetne, aga reaalide üllatav käitumine teeb need kohati irratsionaalseks ja maailma kummastatuks nagu näiteks Mari Vallisool, kel samuti lihtsad esemed ja nähtused mängivad autoriga isevärki salamängu. Asjad võivad autorit salamisi jälgida või saada võrdseks partneriks. Autor näeb, ja näeb selgelt, veenvalt, erutavalt, aga ei pruugi teada, mida. Luuletusse ilmub painaja, aga miks ta painab, mida tahab? Vastust pole, on peitusemäng ja pimesikk.

Sõnad on konkreetsed, tunnetus, nägemus, meelolud ja pilt sõnade taga abstraktsed, metafüüsilisedki. Naiselikud? Jah, kindlasti, samal ajal jõulised, järsudki, maskuliinsed. Hakka või yin’ist ja yang’ist heietama. Sest nood on korraga kohal. Ja tekst toimib toimimata.

Vahel näib Väli kasutavat seoseid tuntud autoritega teadlikult. Nii viitab Viidingule „töö- ja tavandilaulud“ või kummitav Hölderlin (nagu Edgar Allen Poe Üdil) või lõigatakse napid stroofid punktidega pooleks nagu vahel Viivi Luik või Jaak Jõerüüt (lk 38) või proovitakse ballaadilikkust à la Under (lk 29). Vahel on see lõbus, vahel justkui kamraadlik viibe, aga mõnikord jäävad allusioonid sordiini alla, sest pole vajalik ega sobilik teiste luuleilma liialt tungida. Kohatult või epigoonlikult ei mõju kunagi. Parnassil kohta sisse võttes ei vaja Väli kellegi teise tooli, ei, ta on oma tooli kaasa võtnud, aga tool on jonnakas ja seda tuleb korduvalt uuesti paika sättida.

Läbivaid motiive on vähe, kujundid uuenevad, läbiv on tundetoon. Korraga jahe ja distantsil, isegi külm ja lõikav, ometi kaasahaarav, endast läbi laskev. Avatud (midagi ei peideta) ja suletud (tihti raske pihta saada). Sellelegi viitab Carolina Pihelgas. Orgaaniline igatahes, mängitsemisest kaugel. Tekst sunnib autorit rääkima. Autor teeb valiku, mida ja kuidas meile edasi räägib.

Aimatav sisetraagika peitub vahel näilise julmuse taha, „ja taas olla laps / ta tahaks / taas süütult / tappa liblikaid ja linde“. Õrn ja julm, valus igatahes. Lõbusat on vähe, aga on. Nali üllatab läbi absurdi. Laps tahab lõunaks küünelakki, vanaema kleidid liputavad saba, tänaval tulevad vastu piim ja leib. Mõte hüppab, keel tabab.

Ilmuda võivad kadunud inimesed. Korduvalt isa. Kadunud isa komistab roostikus autori varjule. Mereäärt ja linde tuleb aeg-ajalt ette (Vilsandit nimetamata). Teisi kirjutavaid ja kirjutanud Välisid jälitada pole vajadust, aga seoseid õe Kirsti Oidekiviga on. Nappus, täpsus, inimesestatud, subjektistuvad loodusmotiivid. Ja kuigi raamatu lõpus on pikk nimekiri ilmunud luulekogudest, on kiusatus öelda, et ka napp või siis hermeetiline ja omaette seisev kogutoodang.

Pealkiri „Kasvab tagasi lindudeks“ toob meelde Bernard Kangro „Puud kõnnivad kaugemale“ ja Kaplinski „Õhtu toob tagasi kõik“, aga keelekasutusega pealkirjades, antropomorfse loodusega sarnasus piirdub. Mehed on luules hellemad ja õrnemad nähtavamalt, adutavamalt, poetess kõva koore all. Ehk pole vaja püüdagi koort katki hammustada, äkki hiljem kahetseks? Luulekogu osade pealkirjad „Saab vaikusest kõhu täis“ ja „Pääsukesed metsikus linnas“ on vägagi välilikud, keskkond teeb autorist sõltumatuid tegusid.

Katrin Väli on üks ja ainus, tugeva identiteediga, ometi nägin esmakordselt, et on siiski mitu Katrin Välit. Ma ei mäletanud kaheksakümnendate riimtekste. Seal võivad vahel rütm ja riim tekstiloomes kaasa rääkida nagu autoritel, kes alles sobivat luulekuube selga sätivad (alati naksakalt ja üllatavalt), hiljem muutub vabalt liikuv tekst, keel pigem autori tantsukaaslaseks, partneriks, kes tantsusammud omaks võtab, ja kui tantsu juhib, siis diskreetselt, varjatult.

Tahtmatult mõtlen, et mõnelgi arvustajal on raske olnud Väli luulega kontakti leida, kuna ollakse ebavõrdses seisus. Väli silme eest on läbi liikunud tonnide viisi teiste tekste ja näppude alt tulnud mõõtmatult vähem. Arvustaja nii küllastunud alati pole (ja see pole miski etteheide, keel pole lihtsalt igaühe amet). Teatris öeldakse mõnikord, et lavastavad näitlejad mängivad ühtmoodi (kontrollivad oma mängu, lavastavad ennast), ehk kirjutavad pisut ühtmoodi ka luuletavad keeleinimesed, toimetavad kirjutadeski. Ja paradoksaalselt on neil keeles raskem vaba ja isikupärane olla, sest enesekriitika on suur, aga kui see juhtub, on lugeja tänulik.

Sooja nihilismiga räägib Väli keelest (oma tööriistast ja kaaslasest) kui lehmast, kel on neli magu ja kel potsatab vahel tagaotsast (luuletus?). Ja keda võib sõbralikult sarvede vahelt sügada. Mida Väli mõnuga teeb. Ei mingit liigset lüürikat keele ilust rääkides (hm, aga lehm on ju ilus).

Nii tihedal luulel on raske leida teid edasiliikumiseks ja uuenemiseks. Vahel tuleb tunne, et kõik oleks nagu tehtud või töö ja tegu on tehtud ja valmis. Ometi päris kohale ei jõuta iial ja tekst võib alati uue kihi peale kasvatada nagu loodusel kombeks. Midagi settib, keegi pungub.

Katrin Väli jälitab sinilindu ja meie omakorda teda. Ja vahel võib tulla ehmatus, kas mitte jälitatav pole liikunud hoopis meie selja taha, et meid taga ajada. Mine metsavaimu tea. Kas lihtsalt mängib meiega ja tembutab või on tal tõsisem plaan.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht