Näitus, kus ehitatakse õhulosse

Kas unistada oleks kergem, kui me ei teeks seda silmadega? „Heli. Müra. Ruum“ õpetab, kuidas tajuda ruumi, kuidas olla tähelepanelik ning usaldada kõrvu.

ALEKSANDER METSAMÄRT

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Näitus „Heli. Müra. Ruum“. Autorid Taavi Tulev ja Ekke Västrik, ruumi kujundaja Taavi Tulev, graafiline kujundaja Koit Randmäe, valgustaja Aleksander Sprohgis. Arhitektuurimuuseumis kuni 16. IV.

Miski ei ime musitseerimist rõõmust kiiremini tühjaks kui üks nõukogude kooliga pedagoog, kes klaveritunnis süstemaatiliselt n-ö sisse sõidab. Loodan, et ei haavanud selle avanguga mõnda klaveriõpetajat, kui meenutan kunagist lapsepõlvetraumat. Igatahes pole muusika – erinevalt kunagise klaveriõpetaja Veera arusaamast, kellele tohutult meeldis panna kuueaastane arpedžosid jooksutama – sport. Siinkirjutaja musitseerimissädeme läitis taas kokkupuude instrumentidega, mille saab pistikusse torgata. Samamoodi on heli vabastanud ja päästnud elektroonika.

Sada aastat tagasi oli agressiivse resonantsi saavutamiseks parim võte võõbata poogen paksult kampoliga üle ning saagida sellega roobile piisavalt lähedalt, et keelte eluiga jääks nii päeva kanti. Mõne aja pärast piisas heli kujuteldamatu agressiivsuseni viimiseks juba lampvõimendi ülekeeramisest.

Liialdatud helid said ühiskonna osaks juba XIX sajandil: kontrollimatu tööstustsehhide müra, rahvast üleküllastunud kärarikkad linnad, motoriseeritud transport. XX sajand pidi muusikute väljendusvahendite laiendamisega kuidagimoodi selle kontrollimatu helitausta lunastama. Need ja muud modernismi kõrvakriipijad leidsid sünteesitud vasted moduleeritud ja võimendatud helidena. Heliga läks nagu arhitektuuriga. Kõigepealt olid koopad ja ühiskonna arenedes hakati konstruktsioonidega mõtestatult mängima.

Helikogum

Taavi Tulev ja Ekke Västrik on seega näitusel „Heli. Müra. Ruum“ võtnud joonestusvahendid ja tellingud ning läinud koopaarhitektuuri uurima. Maalima vaatajale pilti sellest, kuidas me ei ole eemal vaikusest, vaid viibime heli enda loodud ruumis.

Ruumiline valgete keradega kompositsioon kunstmuruga kaetud lava ümber mõjub üheaegselt nii futuristliku kui ka meeldivalt mugava keskkonnana.

Evert Palmets

Arhitektuurimuuseumi suur saal mõjub nähtamatute konstruktsioonidega tegelevale näitusele sobivalt lagedalt. Saali sissepääsu lähedal ümbritsevad näitusekülastajat nii vasakul kui paremal kokku kuus kõrvaklappidega helendavat kuupi, mis kutsuvad end kuulama. Saali keskne element on installatiivne valgetest kerajatest vormidest ja kõlaritest ümbritsetud kott-toolidega lava. Tervik meenutab kohalikust näituseajaloost mingil määral 2015. aastal Kumu suures saalis eksponeeritud jaapani visuaal­kunstniku Ryoji Ikeda ruumiinstallatsiooni „Supersümmeetria“. Arvestades Ikeda tasemel superstaari eelarvet, peaks sarnasust komplimendina võtma, kuigi oma osa mängib ruumi ja installatsiooni mõjus kindlasti ka Rotermanni soolalao avar ja läbi kahe korruse ulatuv aukartust tekitav ruum.

Võib öelda, et näitus jaguneb seega kaheks. Kuus valguskasti kannavad didaktilist ning keskne installatsioon kogemuslik-kunstilist eesmärki. Västrik ja Tulev on helikunstnikud-multitalendid ja seega pole ka üllatav, et installatiivne ja keskne element kannatab kriitikat kõrvaklappidega varustatud stendidest enam.

See aga ei tähenda, et valguskuupe oleks käsitletud laisalt või vähese püüdlikkusega. Helikastid on jagatud teemaplokkidesse: sisemine ruum, mürareostus, siseruumide helid jne. Nende kaudu saavad külastajad kuulata vaimu avardavaid helikollaaže ja -kimpe. Paremale jäävad kuubid on õpetlikumad: kontaktmikrofonide abil tuuakse külastaja kõrvadesse muuseumi enda helimaastik (vastuoksuslikult: mida vähem rahvast majas, seda maagilisem). Võrrelda saab keskkondi nii infra- kui ultrahelides ja kuulata, kuidas ruumid mõjutavad kõnet. Vasemale jäävad kuubid on seevastu kogemuslikumad: toovad tähelepanu alla argised helid, aitavad mõista üleüldist müra ja heli olulisust. Kuigi helide nimekiri hõlmab võrdlemisi palju kõike, jääb nii Tulevi kui Västriku ampluaad ja teadmisi arvestades alles küsimus, kas vaatajale ei lähenetud liiga infantiilselt.

Mitu võimalust on jäetud kasutamata

Mõtisklen järgnevalt konkreetse helilise kuubi üle, mille puhul tegeletakse helilise ruumiefekti ehk reverberatsiooniga. Tegu on igati kontrollitava auraalse efektiga, millega on tõenäoliselt kokku puutunud igaüks, kes viimase kuuekümne aasta jooksul on muusikaga tegelenud. Ruumiefekti tekitati analoogtehnoloogia abil juba 1950. aastatel: helisignaal tuli suunata läbi vedrude või suure metallplaadi ning voilà! – tekib kaja nagu koopas või kirikus.

Digilahendused lubavad ruumiefekti omakorda väänata ja käänata nagu plastiliini. Ambient’i žanr põhinebki (mõnevõrra küll utreerides) selle efekti oskuslikul kasutamisel. Ning see on üks mitmest kohast näitusel, kus oleks võinud anda külastajale rohkem vabadust. Peale selle, et valguskasti juures saab vajutada nuppu ja kuulata, kuidas salvestatud kõne ruumides kõlab, oleks võinud sinna lisada ühe efektipedaali, mille abil kuulaja oleks saanud ise proovida heli mõjutamist. Igasugune õpetlik tegevus on seda edukam, mida enam anda vabad käed ja lisada interaktiivsust.

Tekkis tahtmine rohkem saada. Ruumi kõrval oleks saanud lihtsalt käsitleda kajaefekti: kuidas kaks kaja on omavahel seotud ja elektrooniliste vahenditega teineteisest lahutatavad. Valguskuupide vasakpoolsemas, kogemuslikumas osas oleks võinud lasta heli läbi loomade kuulmisspektri, näiteks kodukana kuulmisulatus on lausa nukrakstegevalt kesine. Need ideed on visatud õhku lihtsalt näitena mitmest võimalusest, mis on jäetud kasutamata.

Mõni lõik porinat aga ei tähenda, nagu see näituse osa oleks ebaõnnestunud. Kastide pakutavad helilised ruumid ja rännakud on põnevad ning teostatud suurepärase kvaliteediga, millest vähemat poleks kummagi näituse autori puhul oodanudki. Väikestviisi kõrva­klapiperverdina tahan kiita ja kogu kunstimaailmale näitena välja tuua läbimõeldud kõrvaklapivaliku (ATH-M30). Need kõrvaklapid annavad kõikidele eksponaatidele tasakaalustatud helitausta, kõrvaklappide padjad on 180 kraadi keeratavad, mis lubab kahel külastajal samaaegselt ühest klapi­paarist heli kuulata. Väike asi küll, kuid nii on võimalik näitust nautida koos kaaslasega, olla temaga igas mõttes samal ajal samas ruumis.

Ringmäng

Keskne heliinstallatsioon-lava mahendab oma auraalse meisterlikkusega ülal mainitud nurinaid. Kuueteistkümne kõlariga on muuseumikülastaja ümber loodud helikollaaž, mis lööb jalad alt uhkeimal 7.1 surround’il ja paneb häbelikult punastama Kosmose IMAXi. Selle võrdlusega seoses ei tasu oodata midagi tohutult valju. Loodud heliline ruum lööb rohkem rafineerituse ja peenetundelisuse kui mürtsuga.

Västrik ja Tulev on edukalt loonud teose, mis seob ilusaks tervikuks näituse pealkirja kolmiku: heli, müra ja ruumi. 16 kõlariga süsteemi abil tekib ruum, kus peapööramine annab samavõrd hõrgu naudingu kui maalil valgustusega mängimine. Saadud kogemus lahustab edukalt müra ja heli piire, põimib nii linnas, mererannas kui tont teab kus mujal toimuva. Koos eelnevalt läbi kuulatud klippidega tekib meeldiv omnivoori tunne. Hierarhiline suhtumine mõnda helisse kui paremasse ning teise kui kehvemasse kaob. Teosest paistab välja ülikompetentne, tundlik ja vaatajaga arvestav helirežii, mille tõttu pole tegu mingilgi määral abrasiivse helikogemusega.

Installatsioon aitab astuda nautleva connoisseur’i rolli. Edukalt on suudetud mängida helilis-semiootiliste tasanditega. Kõrvu kostuvad nii perroonisagin kui mereranna kohin, nii linnulaul kui „Mu isamaa on minu arm“. Kõik need on piisavalt laetud kujundid, et kuulaja kuhugi viia. Tekivad meeldivalt vastandlikud ruumid: sõidan trammis ja kuulan ühe kõrvaga lainete randumist; kuulen Ernesaksa viisijuppi kuulutamas öö hakku, samal ajal väljub Balti jaama seitsmendalt teelt kohe hommikune rong Keilasse. See dissonants lubab tõesti kujutada mingit uut ruumi. Kas unistada pole tegelikult kergem, kui me ei teeks seda silmadega?

Lisaks helilisele osale on esteetiline kogemus ka installatsioon ise. Ühes väiksemate kerajate kõlaritega ripuvad saalis ka suured valged, õhku täis rannapallid. Tekkinud kompositsioon kunstmuruga kaetud lava ümber mõjub üheaegselt nii futuristliku kui ka meeldivalt mugava keskkonnana. Külastasin näitust kahel juhul uhkes üksinduses. Ei oska öelda, kui palju mõjutavad teose kogemist kaaskülastajad, kuid niikuinii on installatsioonist parem osa saada kinnisilmi. Mul ei tekkinud mingit muret siduda sall silme ette, natuke keerutada (muidu ju tead, kus ruumis asetsed ning pole üldse nii põnev) ja seejärel 30 minutit pead eri helide poole keerates kott-toolis istuda ja kuulata. Kuulata müra kui muusikat ja kogeda heli kui tämbrit. Olla silmadega tähelepanelik ning õppida usaldama kõrvu. Näitus õpetab kaarti lugema siis, kui ollakse juba pool teed ainult kõhutunde järgi orienteerutud. Kuigi näitus on kohati liialt baas­tasandil, ei saanud sellest muud kui ainult rõõmu.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht