Kas veel üks närimata kont, mu härra?

Arvukas tegelasgalerii on andnud võimaluse sisemistes tõmblustes sipleva sootsiumi küüniliseks kõverpeegliks, mille puhul ei ole värve kokku hoitud.

SVEN KARJA

Endla teatri „Ma teenindasin Inglise kuningat“, autor Bohumil Hrabal, tõlkija Küllike Tohver, dramatiseerija Andra Teede, lavastaja Laura Jaanhold, kunstnik Illimar Vihmar, valguskunstnik Ivar Piterskihh, helilooja ja muusikaline kujundaja Feliks Kütt, videokunstnik Mikk-Mait Kivi, liikumisjuht Rauno Zubko, lavavõitluse seadja Jaanika Tammaru. Mängivad Sten Karpov, Liis Karpov, Ireen Kennik, Fatme Helge Leevald, Meelis Rämmeld, Sander Rebane, Tambet Seling, Karin Tammaru ja Mihkel Vendel. Esietendus 23. X 2021 Endla teatri suures saalis.

Lavastaja Laura Jaanholdi mitte veel ülearu mahukas portfoolio on tähelepanuväärselt kirju, ulatudes suure lava ja suveteatri formaadist väikesaalide ja üle-maja-rännaklavastuseni, maailmaklassikast (Goethe, Strindberg) dokumentaaldraama („45 339 km² raba“, Endla teater, 2015) ning uuema tõlkedramaturgiani. Peaaegu alati on tal õnnestunud oma repertuaarivalikuga üllatada: nüüdisdraama puhul on ta teha võtnud meil seni tundmatuid (Neil LaBute, Philipp Löhle) või siis meie teatripildis marginaalseks muutunud autoreid (Goethe, Valton).

Seni nähtu põhjal võib sedastada, et Jaanholdi käekiri toetub eeskätt visuaalsele kujundlikkusele ning võimalikult eriilmelises laadis, sageli mitte väga teatripärasele dramaturgilisele tekstile lavalist vormi otsivale mõtlemisele. Puhuti on see jäänud „asjaks iseeneses“, mis ühel hetkel, suutmata luua uusi sisulisi tähendusi, võib hakata vaatajat kurnama („See asi“, Endla teater, 2016), puhuti viinud väga huvitava, eri reaalsustasandeid ja fiktiivseid omailmu liitva lavastustervikuni („45 339 km² raba“), vähemasti ühel korral ka täieliku luhtumiseni („Inimesed akendel“, Endla teater, 2017).

Grotesk ja hüperbool. Jaanholdi värskeim töö, Bohumil Hrabali romaani „Ma teenindasin Inglise kuningat“ adaptatsioon Endla teatris, on taas kõike muud kui ootuspärane materjalivalik. Kes teine võtaks praegu ette meil küllaltki tundmatu (vaid kaks tõlkeraamatut) tšehhi kirjaniku 1971. aastal kirjutatud romaani? See on tekst, mille vormiline külg (enam-vähem ilma dialoogita, peategelase peaaegu tervet elukäiku haarav palavikuline, lugematutesse detailidesse haarduv pudedavõitu jutulõim, mis tänapäeva lugeja pilgu läbi meenutab autistist arvutinohiku blogi), eeldab kindlasti keskmisest fantaasiarikkamat lavastajat, kes niisuguses kobakas tekstikorpuses oskab ära tunda teatripotentsiaali. (Tõsi, tšehhid ise ja ka ungarlased on proovinud seda romaani lavale tuua. Samuti on saatnud edu teose ainetel loodud lustakalt stiilset, ent üpris operetlikku ja kergekaalulist filmiversiooni).¹

Teisest küljest on Hrabali maailm muidugi ülimalt teatraalne, selle ajaloolis-poliitiline koordinaadistik (Tšehhi riik Teise maailmasõja künnisel, kestel ja järel) ning sotsiaalpsühholoogiline alltekst („väikese inimese“ tõus ja langus ajalootuulte keerises) võiks olla piisavalt praegusajaga kokku võnkuv ja universaalne, mis tahes ajalooliste formatsioonide üleminekut defineeriv ja eritlev. Dramatiseerijal Andra Teedel on õnnestunud Hrabali tekstilohest punuda lavatekst, mis on säilitanud minajutustaja, „eluaegse“ kelneri, elukarussellil üles-alla pendeldava Jan Dítě (mängib Sten Karpov) keskse rolli ja vaatepunkti.

Karpovi osatäitmine on ka ainus, mis on lahendatud sisuliselt, ülejäänud 74 rolli – lõbumajapersonalist Abessiinia keisrini – on jagatud kaheksa näitleja vahel, kelle ülesanne on „visata tüüpi“, abiks tsirkuse-esteetikat matkivad grimm ning tegelaste liikumisgraafikale volüümi andvad kostüümipolsterdused. Grotesk ja hüperbool kuuluvad muidugi ka Hrabali käekirja: näiteks on ta Dítě alamõõdulisust mitmekordselt rõhutanud, mainides, et tegu on eriti väikesest maakohast pärit ja ebaloomulikult väikest kasvu noormehega. Oma teemalt, struktuurilt ja tonaalsuselt haakub Jaanholdi lavastus Austria-Ungari päritolu, natsionaalsotsialismi sündi peenelt lahti harutanud Ödön von Horváthi meilgi nähtud 1930. aastate rahvatükkide („Lood Viini metsadest“, „Kasimir ja Karoline“) miljööga: kiired sketšilaadsed stseenid, täiel rinnal elu ja maiseid rõõme nautiv koloriitne tegelasbukett kummutamas õlletoopi ja haukamas praevorsti keset 1930. aastate alguse „vana head Euroopat“, aimamata, et masside nüristunud meeled on siinsamas sünnitanud koletise, mille tagajärgedega tuleb maadelda veel sajandi jagu hiljem.

Ajaloo korduvust kinnitab muu hulgas ka tõik, et kui Pärnu teatri kunagise „Lood Viini metsadest“ (1983, lavastaja Ingo Normet) vaatajaist suur osa tõlgendas nähtut kui pikantset, rahvaliku mündiga melodraamat, tajumata sotsiaalset allteksti, siis ka „Inglise kuninga“ puhul on Jaanhold märkinud, et „mõnigi kriitik polegi natsismi märganud ja kirjutanud lavastusest kui ühest pehmest rahvalikust jandist“.² Ent ka teine äärmus, allutada see kolmetunnine mastaapne lavastus vaid natsitemaatika aktualiseerumisele, pingsalt igale lavalt kõlavale fraasile Eesti päevapoliitilisest retoorikast vastust otsides, tundub piiratud ja vaesestav.

Kelneriks sündinud. Lõppude lõpuks on natside võimuletulek vaid üks periood Dítě kirevast elukäigust, miks peab ta ka muude režiimide ajal leppima vaid härrasrahva laualt pudenevate raasukestega? Miks isegi siis, kui Dítě elu üks ja ainus unistus, miljonäri staatus, on juhuslikult sülle kukkunud varanduse kaudu viimaks käes, tunneb ta end oma hinges ikka kelneri, teenindaja ja lakeina? Vastan: sellepärast, et ta ongi kelneriks sündinud. Lihtsalt ongi selline inimtüüp, kelle elufilosoofia on vormitud eksimatult kelneri (s.t mitte iseenda, vaid teenindatava) positsioonilt lähtudes.

Siit tuleneb ka Hrabali romaani ja Jaanholdi lavastuse palju intrigeerivam ja nüüdisaegsem teemapüstitus kui pelgalt ajalooliste markerite kõrvutamine. Võiks ju küsida, mis selles halba on, kui keegi tunneb juba varases eas sügavamat kokkukuuluvust valitud elukutsega, olgu selleks siis kelneri, koristaja või kojamehe oma. Aga siin ei pääse mööda sellest, et kelneri, laiemalt muidugi üldse kogu teenindussfääri töötajate staatust on individualistlik nüüdisühiskond märkimisväärselt muutnud. Asja üks pool on see, et paljude teenindavate ametite (piletikontrolörid, kassapidajad jne) töö on üle võtnud masinad, teine aga seotud ajastu mentaliteedipsühholoogilise küljega, mis tunnustab järjest enam kaasindiviidi privaatruumi ülimust.

See aga muudab aina problemaatilisemaks näiteks koduabilise või toa­teenindaja elukutse – mis õigust on minul kui füüsiliselt tervel inimesel sundida kedagi kas või oma poriseid jalajälgi koristama? Kas teenindaja „koht“ tänapäeva maailmas on pererahva lauas või köögis?

Kas teenindaja „kustutamine“ üldisest kommunikatsiooniahelast („Sina pole midagi kuulnud, sina pole midagi näinud!“) võiks olla praegusajal sallitav tegevus?

Seega kuulub Dítě kui inimtüüp, hoolimata oma igal-ajal-käibel-olevast poliitilisest sinisilmsusest ja hedonismi-ihalusest ikkagi minevikku, et mitte öelda ajaloo prügikasti. Karpovi justkui-taevast-alla-sadanud Dítě näol peaaegu pidevalt peegelduv hämming, segadus ja püüd ennast taandada tekitavad tunde, nagu tiriks teda neisse ohtlikesse, sageli ka enam kui kehvasti lõppevatesse olukordadesse mingi saatuslik nähtamatu niit, mitte isiklik tahe. Selgelt markeeritakse see taandumissoov juba ava­stseenis, kus sorgus vihma­keepidega tegelaskond peab protagonisti tungivalt veenma, et ta neile-meile „oma loo ära räägiks“.

Näitlemisstiililt „rasvane“. Ülejäänud arvukas tegelasgalerii on andnud võimaluse sisemistes tõmblustes sipleva sootsiumi küüniliseks kõverpeegliks, mille puhul ei lavastaja, kunstnik ega näitetrupp ole värve kokku hoidnud. Kõik selles peegelduses on tehislik ja ersats – nii tissid, praevorst kui ka hingelised värahtused. Andestatagu, et siinkohal mõnd eredamat rollisähvatust pole eraldi välja toodud – loetelu läheks lihtsalt liiga pikale.

Kui püüda seda näitlemisstiili ühe sõnaga iseloomustada, tükib keelele epiteet „rasvane“. Kohati libisetakse lausa lasteteatri kollikujude stilistikasse, mida seni on olnud tavaks kasutada näiteks Nukitsamehe kärgpere lavalisel portreteerimisel. Ent tõesti, eks umbes sellistena võikski ette kujutada praeguseid ühismeedia ja kommentaariumide kõige alumise astme informante, kes lausete ja sõnade asemel kasutavad eneseväljenduseks tervikfraaside asemel üksikuid tähti või häälikuühendeid. Selline rafineeritud laadateatri stiil eeldab, et sõnumit ei peideta psühholoogiliste pinnavirvenduste alla, vaid lüüakse naelaga seinale. Impeerium, mis seisab püsti teenritel, lakeidel ja kaasakoogutajatel, on sisemiselt pude ja pehastunud. Ehk umbes nii võiks (lihtsusatult) selle loo moraali kokku võtta?

Üleüldise mandumise ja entroopiaga resoneerib hästi ka Illimar Vihmari stsenograafia, mille pompoossus mõjub pigem kohatusena. Kujunduse keskne atribuut, laest laskuv massiivne metallkuppel ei tekita seost mitte sakraalruumi ülaosa, vaid millegi puhtalt olmelise, näiteks ümmarguse tordivaagna kaanega – osalt vist seetõttu, et mitme kõrvaltegelase välimuses ja liikumisplastikas võis aimata eri liiki putukaliste atitüüde.

Veidi lontis sabaots. Nagu osalt võiski arvata, kujunes mänguliselt ereda, hea tempoga kulgenud (tõsi, teises vaatuses pisut väsiva) ja intellektuaalselt piisavalt säriseva lavastuse üheks probleemsõlmeks selle lõpetamine. Piisavalt pikalt kestnud traali-vaali, mis on seni genereerinud ainult deemonlikku kurjuse energiat ja tumedalt mulksuvat higi, pakkumata mingit silmaga nähtavat „positiivset poolust“, peab ju lõppema – nagu üle piiri läinud saunapidu – mingi paugu ja pohmakaga.

Dítě „tagasipöördumine looduse rüppe“ ning langemine enesekaemuslikku meditatiivsusse võib olla huvitav ratsionaalsel tasandil, vähem aga etendussituatsioonis: tühjale tagalavale pagendatud peategelase vaikne lõkkeäärne jutuheie ei suuda selleks ajaks juba väsinud vaatajat enam vajalikul määral rea peal hoida. Praegu mõjus see ka pigem Dítě väsimuse, mitte vaimse uuestisünnina. Üks võimalus olnuks ehk finaal esitada mitte Dítě, vaid täiesti „ajavälise“ (pool)iroonilise kommentaarina, kuid siis tulnuks see selgemalt kõigest muust lahti lõigata, oleks nõudnud mängukoodi- ja registri radikaalsemat vahetamist.

Ent ärgu tumestagu see viimase sabaotsa äravajumine rõõmu (ikka ju veel!) noore lavastaja ja tema poolt mehitatud meeskonna töömahukast kordaminekust. Arvata on, et mängitakse ainult Pärnus. Kui mujalt vaatama tulla, eeldab see parasjagu planeerimist ja broneerimist. Aga tegu ongi gurmee, mitte päevapraega.

1 „Ma teenindasin Inglise kuningat“, režissöör Jiří Menzel, 2006.

2 Andrus Karnau, Natsid vallutasid teatrilava. – Postimees 5. II 2022.