Tantsulavastus kolmes vaatluses

Tantsuruum korraldas jaanuari keskel tantsukunstnike loomeplatvormi-kohtumise „Vahelüli“ raames arutelu teemal „Tants. Tehnika. Keha“.

ELINE SELGIS

Tegelased:

moderaator

tantsu-uurija

kehalisuse uurija

ülikooli õppejõud

koreograaf

kuraator

kunstnik

kirjutaja

Esimene vaatlus: kõik on väga uuenduslik. Tantsusaal XXI sajandil: must tantsupõrand, üks hallide kardinatega varjatud peegelsein, üks hallide kardinate ja mattidega varjatud valge kivisein ja helepruun tagasein helesinise vertikaalse ribaga. Tagaseinas lava paremal pool on uks. Töövalgus. Tegelased (välja arvatud kirjutaja) istuvad kaares värvilistel kott-toolidel ning paremal jääb tegelaste selja taha tagaseinale nõjatuv musta värvi seljakott. Kõik tegelased on argirõivastuses, mis ei viita otseselt soole, positsioonile või rollile. Üks tegelastest kannab kogu etenduse aja maski, üks ainult alguses ja üks siis, kui ta ei liigu. Tantsiv arutelu.

Etendus algab sõna „tehnika“ mõtestamisega usaldusväärsetelt vanadelt kreeklastelt pärineva definitsiooni kaudu. Sellele järgneb mõiste ulatuslik laiendamine ja koondamine vastavalt rollile, kogemusele ja perspektiivile, millele keegi tegelikult kunagi oponeerida ei saa, sest üks lihtsalt täiendab teist, aga osad siiski püüavad. Võetud rollidest ja definitsioonidest tulenevad pingekohad tõstavad tegelastel vahepeal pulssi ja seda väljendatakse. Õhk on natuke paks, sest kõik on kuidagi liiga viisakas ja sujuv. Jääb mulje, et toas on elevant. See elevant on toas olnud juba aastatuhandeid, ta on nähtamatu, vana ja itsitab piibupahvide vahele pihku.

Seejärel hakatakse filosofeerima. Täiesti pöörase märkusena tuuakse sisse tantsu definitsiooni muutumine. Kõik ideed on nii originaalsed, aga unustatakse kohe pärast ütlemist, sest iga järgmine mõte näib olevat veel olulisem kui eelmine. Huvitav on näiteks see, et kui laps õpib lugema, siis ta õpib seda oma kuulamise kaudu. Muidugi on kool üleüldse üks mõttetu koht. Vaatlus lõpeb pingelisel momendil, kui hakatakse arutlema selle üle, kes jääb ellu. Arutelu jääb laval kumisema, kuid liigutused ei ole enam üksteisest eristatavad.

Teine vaatlus: kuidas jääda iseendaks. Sama lava, sama arutelu, samad tegelased, aga käpiknukkudena. Publik hakkab etendusse sekkuma. „Meil siin Eestis ei tunta kuigi palju head balletitehnikat.“ Konnatiik on jällegi hea koht, kus midagi uut teha. Meil siin Eestis ei teata paljusid asju ning võimalusi igasuguseid huvitavaid asju viljeleda on küll (kas või paremat balletitehnikat), kui selleks on huvi.

„Tehnika on asi iseeneses ilma kontekstita. Tehnika tegeleb igavikuliste asjadega oma kehas. Barokiajastu tants oli vaakumis ega suhestunud eluga. (Lavauksest siseneb valges riietuses publikuliige, kõnnib üle lava ja istub publiku hulka põrandale.) See, millel on ajalooline väärtus, on kontekstualiseerimata. Nüüdistantsukunstil on sotsiaalse kontekstualiseerituse väärtus.“ Palun öelge mulle, mis on reaalne elu, ja kui te oleksite kunstiteos, siis kas soovite olla ajalooliselt väärtustatud või sotsiaalselt kontekstualiseeritud?

Nutitehnoloogia kaudu saabub küsimus kelleltki Taavetilt, keda kõik näivad teadvat ning kes perekonnanime pidi tutvustamist ei vaja. „Miks te seda kunstnikku juba ei usu, kui ta ütleb, et tantsutehnikat pole vaja?“ See vaatlus ei lõpe kunagi ära.

Kolmas vaatlus: horisontaalsed sünergiad. Kirjutaja lebab magamistoas voodis. Toas on veel roheline kummut taime, pildiraami ja kuubikujulise vasest ja pleksiklaasist küünlaalusega. Elevandi asemel on toas must kass. Igav igavik.

Nüüdistantsulavastusi vaadates võib tõesti jääda mulje, et tantsutehnikate valdamine ei ole enam vajalik või ei peeta seda oluliseks. Laval toimuval pole enamasti tantsuga, nagu me seda tunneme, mingit välist sarnasust. Millegipärast nimetame siiski tantsukunstnikeks ka laval jalutavaid, neljakäpukil passivaid, ebamääraselt võbelevaid ja imelikult tõmblevaid kehi. Ükski neist tegevustest ei nõua aastakümneid treeninguid. Meenub kunagi ammu internetis kohatud Craig Damraueri võrrand: modern art = I could do that + yeah, but you didn’t. Mis see siis on, mis ühest tõmblemisest teeb kunsti ja teisest sümptomi? Millega tantsukunstnik tegeleb?

Kõige alguses tehnika kogemisega väljendusvahendi ja tööriistana. Igal inimesel on individuaalne kogemus maailmast, endast ja oma kehast, aga ilmselt mõistame üheselt, et iga tööriista kasutama õppimine kujundab minakogemust. Mulle on ühtaegu jabur ja põnev neid kogemusi võrrelda, sest tuleb ette olukordi, kus erinevused on teravdatud. Näiteks pillates võtmed üle terrassiääre, ei tule mul pähegi nende järele haarata kõrval seisva lumelabidaga. Ausalt öeldes ei tule mulle paljude tööriistade kasutamine pähe, sest enese pidev ületamine on harjumuspärane. Ma ei kujuta ette maailmakogemust, milles ma pole tantsinud. Meie esimesed liikumismeetodi valikud ei ole tihtipeale teadlikud või on hoopis kellegi teise valitud. Esimestes kogemustes olen vist ise tööriist.

Eksistentsiaalne hämarus on tantsukunsti sisse kirjutatud sinna, kus avaldub müstiline erisuse-samasuse paradoks, kus tehnik ja tehnika on üks ja sama ning kusagil kuklas on tunne, et sellesse on segatud veelgi agentsust. See mõtestab ümber nii enese, väljenduse kui ka tööriista. Lihtsalt öeldes on kogu maailmakogemus suurel määral läbi imbunud kehalise kogemuse poeetilis-arhitektuursest tähendusloogikast, mis ei pruugi olla väljapoole nähtav. Kui tantsutehnika tegeleb igavikulisega, siis on peaaegu võimatu seda vältida või sellest kunagi väljuda, sest pintsel ei saa pintslit käest panna. Alati on kusagil keegi, kes on selles hetkes.

Järgmisel tasandil toimub kehalisuse sügavam mõtestamine. Erisuguste tantsutehnikate ja liikumismeetodite ajas avalduv arhitektuurne mõõde loob kohati skisofreenilisi dissonantse ning tekib vajadus kontekstualiseerida ja iseseisvuda. Kui mõtleme tantsutehnikast kui keelest, siis on loogiline, et tuleb hetk, millal me kogeme selles keeles leiduvate väljendusvahendite piiratust, sisemisi vastuolusid, tunneme ära iganenud või ebasobivad väärtussüsteemid või lihtsalt soovime midagi huvitavamat kogeda.

Siit algavad uued tähendused ja loomingulised meetodid. Võib püüda vabaneda teadaolevast, vastanduda varasemalt õpitud tehnikate esteetilistele printsiipidele, taas avastada mängu ja rituaali, välja mõelda midagi enneolematut või siduda olemasolevaid selliselt, kuidas parasjagu õige tundub. Ja lavale ilmuvadki kaerajaani tantsivad mütoloogilised kollid ja veidralt võbelev uitkeha. Erilaadsetes töötubades liikudes ilmneb tantsukunstnike vastutus luua tantsumeetodi kaudu olemisviise, mõtestada tehnikat kui väärtussüsteemi. Võib liikuda eesmärkide poole, võib liikuda mööda meetodeid ja võib katsetada kusagil vahepeal.

Üks märksõna tehnika mõtestamisel on mingi oskuse kvaliteet. Milles kvaliteet avaldub, sõltub sellest, kuidas oleme ennast, kunsti, liikumist ja kogemust mõtestanud. Ja võime teatrit vaadates mõelda, missugust kvaliteeti miski loob? Missuguseid kvaliteete meeldib vaadata või kogeda ja missuguseid kvaliteete loovad oma valitud fookused? Mis on ühe või teise meetodi eesmärk? Mida ta minuga teeb? Millistel teadmistel ja kogemustel need valikud põhinevad? Needsamad kvaliteedid laienevad teatud määral ka kogu elule.

Kvaliteet loob end ise edasi. Mind on alati paelunud ka tantsuliste liikumiste kvaliteedid. On tantsijaid, kelle keel ja kvaliteet kõnetavad, keda tahaks rohkem näha. Alati on huvitav vaadata seda, mida ise teha ei oska. Ühelt poolt ei tohi kinni jääda keeletehnikasse, kuid teisalt õpetab keele sisemise loogika ja struktuuride tundmine notatsiooni. Siin on jälle mõistlik sisse tuua isiklik areng ning vaadelda valikute muutumist ajas ja mõtestamises. Valikud peegeldavad eri tasandeid ja kõik nad on millegipärast ilusad.

Me võime ise tantsule tähenduse anda. Tants võib olla kõik see, mis ei saa mitte olla: psühhootiline, varastatud, jultunud, korrumpeerunud, tsenseerimata, silmakirjalik ja diktaatorlik. Tants võib olla näljas ja paljas. Tants võib olla võrrand ja võrratus. Tants on mäng selle vahel, mida ma soovin näha, ja selle vahel, mis soovib tulla. Koreograafia on suhe ja suhe on koreograafia. Koreograafia on ridade vahel (mitte nende ridade, aga ühtede teiste). Liikumine hoiab maailma koos. Liikumine laseb olla. Kui ma liigun, siis ma ei ole üksinda. Kui ma liigun, siis ma olen üksinda. Eelmise aasta huvitavamad tantsukogemused olid trummi ja bassi peol, Vanemuises ja maja ees. Somaatika ütleb, et süda on mul selleks, et tööd teha. Ta tahab armastada ja tantsida.

Tunnen, et mul on tugev süda. Lõpuks muutub keha üleni paradoksaalseks: imetabaselt argiseks, üllatavalt harjumuspäraseks, eriliselt tavaliseks, kaunilt räpaseks. Meie vahele jääb kõik see, mida sõnadesse panna ei saa. Võib-olla me ei saagi kunagi üksteist täielikult mõista, aga on ju huvitav näha ja kogeda erinevaid omailmu. Via negativa, via positiva, yes manifesto, no manifesto, maybe manifesto, livin’ la vida loca, cogito ergo sum.

Vaatlus lõpeb lava tagant kostvate keedukannude vilinaga.