$menuu_nimi: Telli_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: vertical
$menuu_nimi: Ulemine_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal
$menuu_nimi: Ulemine_paremal $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal
Kontserdisaalist sain kaasa veidravõitu kerge tunde, mille varjus hiilisid sünged mõtisklused ühiskonna tulevikust.
Galakontserdil rõhutati õigusega pigem helget meeleolu, muremõtete veeretamiseks kuulajaile naljalt põhjust ei antud.
Kui muidu oli vaikushetkedel kuulda toolinaginat ja nihelemist, siis enne Öökuninganna aariat jäi kõik vaikseks, nagu vakatanuks loodus enne tormi tulekut, nii et puuleht ka ei liigu.
Ellerhein ja Vox Clamantis on väga eriilmelised kollektiivid. Ühise kontserdi puhul ei õnnestu aga ka parima tahtmise juures võrdlusmomenti vältida.
On tunda, et nii esinejail kui ka publikul on vaja praegu rohkem turgutust kui tavaliselt. Kunst paneb unustama argiraskused ning lubab enesesse kaduda.
Kes otsib tavaliselt reede õhtul meelelahutust mujalt, leiab ehk vaheldusrikka elamuse hoopis ooperist.
Pärdi päevade kava toetus väga lihtsale, ent geniaalsele printsiibile: igal kontserdil kõrvutati Pärdi muusikat mõne teise helilooja teostega.
„Idomeneo“ võiks Estonia mängukavva jõuda täieõigusliku ooperina, nii ei tekiks segadust, kas laval on kontsert või lavastus.
Suurtest tunnetest kantud muusikat pole kaasa elamata võimalik ei esitada ega kuulata. Seekordne rännak hispaania hingesoppidesse tundus pideva kõõlumisena romantika ja traagika piiril.
Kontserdil esitati palju tuntud laule, mida on Ehala loomingus nii palju, et kahe poolega kontserdi oleks võinud venitada ka neljaosaliseks.
Eelmine Noorus oli mõnevõrra lustakam ja hooletum, kompas piire ja elas hetkes, praegune Noorus vaatab rohkem sissepoole ega jookse uisapäisa uute ideede ajel ringi.
Novembris oli vokaalmuusika vallas mitmeid pidulisi: Eesti Rahvusmeeskoor tähistas 75., segakoor HUIK! 10., Orthodox Singers 30. ning Tallinna Muusikakeskkooli kammerkoor 50. tegevusaastat.
On suisa imekspandav, et ostlemise ja arvukate muude hooajaliste toimetuste kõrvalt jõutakse ka nii paljusid kontserte külastada.
Mõni muusika nõuab vaikset karjumist: hing röögib, süda on lõhkemas, helide keeles väljendutakse aga hoopis kõige pehmemate ning vaiksemate nootide abil.
Eesti Filharmoonia Kammerkoori avakontsert, mille peateos oli Ferenc Liszti „Via crucis“, pakkus võimaluse aeg maha võtta.
Suurele osale koorilauljatest piisabki omakeskis üritustest ja laulupeost, rahvusvahelise õpi- ja arenemishuviga maailmavaate avardajaid napib.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.