Mariell Aren

Kontserdisaalist sain kaasa veidravõitu kerge tunde, mille varjus hiilisid sünged mõtisklused ühiskonna tulevikust.

Kui muidu oli vaikushetkedel kuulda toolinaginat ja nihelemist, siis enne Öökuninganna aariat jäi kõik vaikseks, nagu vakatanuks loodus enne tormi tulekut, nii et puuleht ka ei liigu.

Ellerhein ja Vox Clamantis on väga eriilmelised kollektiivid. Ühise kontserdi puhul ei õnnestu aga ka parima tahtmise juures võrdlusmomenti vältida.

On tunda, et nii esinejail kui ka publikul on vaja praegu rohkem turgutust kui tavaliselt. Kunst paneb unustama argiraskused ning lubab enesesse kaduda.

Kes otsib tavaliselt reede õhtul meelelahutust mujalt, leiab ehk vaheldusrikka elamuse hoopis ooperist.

Pärdi päevade kava toetus väga lihtsale, ent geniaalsele printsiibile: igal kontserdil kõrvutati Pärdi muusikat mõne teise helilooja teostega.

„Idomeneo“ võiks Estonia mängukavva jõuda täieõigusliku ooperina, nii ei tekiks segadust, kas laval on kontsert või lavastus.

Eelmine Noorus oli mõnevõrra lustakam ja hooletum, kompas piire ja elas hetkes, praegune Noorus vaatab rohkem sissepoole ega jookse uisapäisa uute ideede ajel ringi.

On suisa imekspandav, et ostlemise ja arvukate muude hooajaliste toimetuste kõrvalt jõutakse ka nii paljusid kontserte külastada.

Mõni muusika nõuab vaikset karjumist: hing röögib, süda on lõhkemas, helide keeles väljendutakse aga hoopis kõige pehmemate ning vaiksemate nootide abil.

Eesti Filharmoonia Kammerkoori avakontsert, mille peateos oli Ferenc Liszti „Via crucis“, pakkus võimaluse aeg maha võtta.