Novell ei ole kuskile kadunud ja naised kirjutavad praegu nii et maa must!
Immigrantide järjekindlast keelelisest töötlemisest on rohkem kasu kui meelsuskontrollist.
Kai Kask ei pääse kirjutamisest enam kuhugi: ta on konksu alla neelanud ja end põhjalikult võrku mässinud.
Kui tahes suured polnud ka Pätsi teened, ei saa unustada, et meie demokraatia oli surnud ammu enne Nõukogude iket just tema ambitsioonide tõttu.
Mälu on nagu emamesilane tarus: ema hoiab taru koos, tema kaudu määratlevad ennast ülejäänud mesilased.
Venemaa käsituses pole suveräänsus iga rahva ja riigi õigus, vaid väheste suurvõimude privileeg. Sõjas Ukrainaga on kaalul just nimelt Venemaa võimsus ja suurvõimu staatus.
Andrei Ivanovi „Hämariku melanhoolia“ on sedavõrd filigraanne ja rahutu romaan, et võib hooletumal lugejal peost pudeneda.
Kaido Ole: „Ma pole kunagi vist otseselt ja esmaselt ühtki tööd nalja või naljakana plaaninud, aga pea alati on mu tööde puhul ikkagi varem või hiljem viidatud ka huumorile või (enese)irooniale.“
Aris Kafantaris: „Iga projekt ei pea õnnestuma, proovida tasub, aga kui tehtu luhtub, siis tuleb puudujääkidest õppida ning järgmisel korral paremini teha.“
Pent Talvet: „Selge see, et kui me ise oma inimestesse ja ettevõtetesse ei usu, siis ei maksa arvata, et neid kuskil mujal keegi teine ootab.“
Muusikalise subkultuuri tähenduses on eesti punk liigagi kauaks takerdunud juba ENSV ajal paika loksunud alaväärsuse ja ambitsioonituse mõtteraamidesse.
„Spy Girls“ toimub ainult osaliselt teatrilaval ja suures osas virtuaalses ussiaugus, kus ootavad ühismeedia, kodeerimiskeeled, salasõnad, veebikaamerad, avatarid, profiilid, valenimed.
Lavastuse „Kahe laine vahel“ peategelane Daniel on purgatooriumis, kus solastalgiast piinatud hing on veel sees, aga valutab, sest aina nähtavamad kliimamuutused mõjuvad isiklikult, halvavad ta elurõõmu.
74. Berliini filmifestivali ebaleva programmi varjutasid täielikult poliitilised konfliktid, mis edaspidi võivad festivali käekäigule hävitavalt mõjuda.
Berliini filmifestivali keskkonnateemalistes filmides on välditud hea ja halva võitlust ning ühekülgseid manitsusi ja toodud loodus, loomad ja inimese loodu kokku nii, nagu see elus ongi.
Teaduses soolise võrdõiguslikkuse saavutamine nõuab jõupingutusi kõigil tasanditel – hariduses, poliitikas, esindatuses, kultuuris ja mõtteviisis.
Kuidas reageeriksime, kui hommikuses ajalehes seisaks uudis, et varastatud on Beethoveni viies sümfoonia?
„Prohveti ja idioodi“ tegevustik on ühtlane, kohati lausa monotoonne, mistap venib peategelaste teekond pikale veel enne, kui seiklus päriselt alata jõuab.
„väliseestlase bluus ehk kust sa tuled“, „kuidas osati vanasti valada“ ja „õmblused“
Tore oleks kuulata seda materjali ka puhastatud kujul plaadisalvestusena – igal juhul võiks see muusika avada horisonte ka laiemal kuulajaskonnal, kes kõnealusest kontserdist osa ei saanud.
Noore näitleja Rasmus Vendeli (EMTA lavakunstikooli XXXI lend) valik nimiossa lisab lavastusse hulga siirust ja uudishimu, tõelist avastamisrõõmu ja väikest vimkat.
Pealkiri „Hoovused“ on andekalt tabav kokkuvõte kontserdi kavast ning iseloomustab hästi eri kompositsiooni suundi ja liikumisi teoste sees.
Kohtumiste & Mitte-Kohtumiste Instituudi korraldatud Utoopia saatkonna aktsioon lükkas kunstiliste vahenditega käima midagi, mida võiks isegi poliitikaks nimetada.
Kohusetunne, raske töö ja traditsioonid hoiavad ühiskonda koos. Aga mis mehi koos hoiab?
Raija Katarina Heikkilä luulesalv
Robert Jürjendali autoriõhtu „Avatud horisondid“
Eesti Noorsooteatri „Tistou, roheliste sõrmedega poiss“
Esiküljel Tuglase novelliauhinna laureaadid Aliis Aalmann ja Kai Kask. Foto Piia Ruber