Tiit Hennoste: „Kas Lotman oleks tahtnud, et teda vaadatakse kui eesti kultuuri osa? Ma kahtlen selles. Usutavasti oleks Lotman ikka parema meelega vene kultuuri osa. Ja sama usutavalt maailmakultuuri osa.“
Kaotatud infolahingut kehvade koduvideote ja telesaadetega paigata ei saa.
Küberneetilisest informatsiooniteooriast tuletas Lotman, et kultuuri peamine konstant on uute tähenduste loomine. Seda mootorit ei saa seisma panna.
Juri Lotmani kodustele saadetud rindekirjad annavad ettekujutuse noore mehe „hinge kasvatamisest“ ning vaimsuse säilimisest sõja kiuste.
Kirjandus viib lugeja vaimu aegadesse ja kohtadesse, kuhu tema kehal pole võimalik jõuda, aga ka vastupidi – sisekosmosesse.
Pärandirikkuse käsitlemine omavalitsuse üldplaneeringus võib nii sealse elaniku kui ka omavalitsuse kiirelt ummikusse ajada.
Narva taastamisest on unistatud selle hävitamisest peale, kuid koopiate asemel võiks piirilinnas anda võimaluse hoopis nüüdisaegsele arhitektuurile.
Enne koroonaaega peeti kõik kureeritud elektroonilise muusika üritused öösel ning tantsijad läksid põrandale alles pärast keskööd. Kas piirangud on neid rituaale muutnud?
Berliini filmifestivali saatis optimism ja hoolimata piirangukammitsatest oli festival võrdlemisi edukas.
Kunstiajaloo kongress oli kantud postkoloniaalsuse vaimust, ehkki üleskutsed loobuda üleilmse koloniseeriva kunstiajaloo teoreetilis-metodoloogilisest raamistikust oleksid võinud jääda kongressil rohkem kõlama.
Mõistagi on liigsel arvutikasutamisel oma ohud. See võib tekitada sõltuvust ja võõristust välise maailma ja teiste inimeste vastu.
Vanemuise „Vennad Lõvisüdamed“ ja Eesti Noorsooteatri „Röövlitütar Ronja“ on sügavad ja ausad muinaslood, palsam näitlejate ja publiku hingele.
Lavastuses „Tund enne päikesetõusu“ küsitakse, milline väärtussüsteem on luterlikust kultuuriruumist pärit ateistlikul eestlasel.
Parima tuleviku energiasüsteemi kirjeldamisel peab rõhk olema sõnadel „puhas“ ja „juhitav“.
Üleminek taastuvenergiaallikatele on vältimatu ja mida varem nii riiklikul kui ka indiviidi tasandil tarku otsuseid ja investeeringuid tehakse, seda suurem on saadav kasu.
Eesti black metal’i festival „Howls of Winter“ on tänavuseks üheksandaks tegutsemisaastaks kasvanud üheks maailma prominentsemaks ürituseks omasuguse seas.
Guillermo del Toro „Luupainaja allee“ lubaks justkui surkida vaataja kujutluse kõige kõhedamais soppides, kuid kahjuks jääb autori ekstsentrilisus kaugele tahaplaanile.
Daniil Logovoi näitus osutab, et religiooni ja tehnoloogia konvergents on õhus. Mida mitmekülgsemalt sellele läheneda, seda kasulikum see olla võiks.
Eero Alev, Marleen Suvi ja Brenda Purtsak on tekitanud liikumise transtsendentaalselt transtsendentsele. Pretensioonitult, edvistamata ja vististi endalegi teadvustamata sügavusastmel.
Kati Kerstna plaatidest koosnevad käed on sõna otseses mõttes mitmetahulised, need on siiralt hoolivad ja väljapeetult kriitilised.
Una Corda kontserdiga tähistati kahe ansambliliikme mullust juubelisünnipäeva ning esitleti ansambli juba teist, äsja valminud CDd „Voolujoon“.
Osatäitjate energia, olemuslik sümpaatsus, kui nad mängisid vahepeal ka jätiseid või räigeid molkusi, oli lavastuse üks köitvamaid aspekte.
In memoriam akadeemik Ülo Lepik 11. VII 1921– 12. II 2022
Mida talvemuusika siis ikkagi endast kujutab? Kas mingit tüüpi repertuaari, emotsiooni, kindlaid esinejaid või hoopis midagi muud?
Indrek Peilist ja Siiri Vallnerist rääkiv dokk „Lokaalsed linlased“ illustreerib nii oma majade nägu arhitekte kui peaga vastu Tallinna linnavalitsuse seina jooksmist.