Helide keerdkäigud vaikuse labürintides

Una Corda kontserdiga tähistati kahe ansambliliikme mullust juubelisünnipäeva ning esitleti ansambli juba teist, äsja valminud CDd „Voolujoon“.

TALVI NURGAMAA

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kontserdisarja „Kadrioru lossimuusika“ kontsert „Vaikuse labürindid“ 20. II Kadrioru lossis. Una Corda (Kristi Mühling – kannel, Ene Nael – klavessiin, Liis Jürgens – harf, klavikord), Lauri Jõeleht (kitarr), Theodor Sink (tšello). Kavas Raimo Kangro, Pekka Jalkaneni, Liis Jürgensi (uudisteos „Aeg_aed“), Tõnu Kõrvitsa, Lauri Jõelehe, Helena Tulve ja Hugo Vasco Reisi muusika.

„Kadrioru lossimuusika“ sarja Una Corda kontsert pealkirjaga „Vaikuse labürindid“ oli elamus nii väga hea esituse kui ka kava ülesehituse poolest. Kadrioru kunsti­muuseumi saalis oli täpselt nii palju kuulajaid, kui sinna mahtus, ja võib-olla veidi rohkemgi. Ometi võlus selle kontserdi puhul eriline kammerlik õhkkond, mis suuremas saalis ei oleks saanud nii hästi esile tulla.

Kuna unikaalse Una Corda kontserdiga tähistati ühtlasi kahe ansambliliikme mullust juubelisünnipäeva, oli teoste valik sellest johtuvalt mõneti tagasi­vaatav, aga kuulis siiski rohkesti ka väga värsket ansambli liikmetele kirjutatud muusikat. Samuti esitleti pärast kontserti ansambli juba teist, äsja valminud CDd „Voolujoon“.

Olen korduvalt kogenud, kui erilised on Una Corda instrumendikoosluse kõlanüansid just elavas ettekandes – nii ka seekord. Peale selle aitas Kadrioru kontserdil tämbreid sulandada lossisaali ideaalselt triole sobiv akustika. Una Corda on ainulaadne trio kogu maailmas. Isegi kui jätta korraks kõrvale tõsiasi, et üldjuhul mujal eesti kromaatilist kannelt ei mängita, siis ei ole ma juhtunud kuulma isegi samalaadset pillide triot, kombinatsiooni mõne teise kandlesarnase pilliga, näiteks kooslust tsitter, harf ja klavessiin või koto, harf ja klavessiin.

Sel Una Corda kontserdil tuli ettekandele Tõnu Kõrvitsa „Kolm laulu tšellole, kandlele, harfile ja klavessiinile“, kus tšellot mängis Theodor Sink. Külalissolist sulandus pehmete tämbrinüanssidega väga hästi, pani ennast kuulama, aga jäi seejuures kõla mõttes väga delikaatselt ansamblisse. Fotol Theodor Sink ja Liis Jürgens.

Aare Tammesalu

Kui tulla tagasi kandle, harfi ja klavessiini juurde, siis on mul mõningate seniste kontsertide põhjal jäänud mulje, et ansambel naudib oma pillide kõlakooslust eelkõige kõige puhtamal kujul, kasutades küll vahel ka laiendatud tehnikaid, ning toob väga hästi publikuni just sellise läbipaistvate kõlaomaduste võlu. Seekord üllatas trio aga sellega, et tämbriotsingutega on mindud kaugemalegi, isegi nende pillipark on kasvanud. Näiteks sisenes ansambel kontserdi alguses, mängides väikekandleid, mille keelte heli pikendati e-bow’ga. Selle tulemusena sündis akustilistele kandlehelidele väga meeleolukas elektroonilist helikooslust meenutav taust, mis sobis väga hästi introks Raimo Kangro teosele „Display IV. Tundmatu muusiku portree“ op. 42. Kui tuua veel näiteid erilistest pillidest, siis Liis Jürgens kasutas oma esiettekandele tulnud teoses „Aeg_aed“ harfi asemel klavikordi. See instrument andis triole erilise tämbrivarjundi, pani minu meelest selles domineerima kandle ja klavessiini intensiivsema dialoogi, tuletades aeg-ajalt kromaatilise ja ülivaikse sillerdusena meelde, et seal on ka kolmas tegelane – klavikord. Kui vabamalt fantaseerida, siis võinuks klavikord ollagi märkamatult voolav aeg, mille kulgemisele koondub haruharva eraldi tähelepanu.

Mitmekesise kontserdikava ülesehituses oli väga leidlikke kõrvutusi. Näiteks ülivaiksete flažolettidega lõppenud Pekka Jalkaneni sooloteos „Rõõm“ kandlele ning Liis Jürgensi „Aeg_aed“ järjestikku esitatuna oli väga orgaaniline üleminek. Samuti oli minu meelest helikeele kaudse sarnasuse mõttes väga sobiv kuulata järjest Helena Tulve teost „… il neige“ ehk „… sajab lund“ ja Hugo Vasco Reisi „Vaikuse labürinti“. Mõlemas teoses on midagi (loodus)poeetilist ja mõlemad heliloojad on kasutanud eri vahenditega ühe keele glissando’t (una corda!), kuigi Helena Tulve duo kandlele ja klavessiinile on valminud viis aastat enne Una Corda trio moodustamist. Ansambli nimi Una Corda on mulle ennegi hea huumorina tundunud, kuna una corda (poogenpillide ühel keelel mängimist see ju tähendab) see paljukeelsete instrumentidega trio tavapäraselt ei mängi. Portugali helilooja Hugo Vasco Reis on teoses „Vaikuse labürindid“ (2020) tõepoolest osa materjalist üles ehitanud ühe keele glissando’dele, mida teevad kõik ansambliliikmed oma pillikeelel varda otsa aetud kummipalliga (nüüdismuusikas on see üsna levinud vahend nii klaveri kui ka löökpillide puhul). Glissando’dega mäng oli selles heliteoses väga nauditav, aga samuti köitis äärmiselt intensiivne kolme pilli passaažidel põhinev suur kulminatsioon ja tagasitulek algmaterjali juurde teose lõpus. Minu meelest on helilooja väga andekalt leidnud kõigile kolmele instrumendile sobiva mänguvõtte, mis loob samalaadse kujundi, kuid eri tämbrid. Ühtlasi on see ansambli nimega kooskõlas una corda tehnika.

Veel üks meeldejääv teoste kõrvutamine oli Alonso Mudarra kaheteistkümnes fantaasia vihuela’le ja sellele järgnenud Lauri Jõelehe klavessiiniteos „Chant polyphonique“ ehk „Polüfooniline laul“, mis on inspireeritud samast Mudarra fantaasiast. Mudarra fantaasia jõudis kuulajateni kitarril saali ülemisest aknast Lauri Jõelehe enda esituses. Helilooja-kitarrist Jõeleht istus ja mängis lossi ülakorrusel, mille aken avaneb saali. Just Kadrioru saali akustikas tekitab see hetkeks mõnusa segaduse, kui kõrv ei suuda kohe heliallika asukohta määrata – eriti kui heli tuleb ülemisest aknast, mida ma pole selles saalis kunagi avatuna näinud.

Lauri Jõeleht ei olnud trio ainus külalisesineja. Sel kontserdil tuli ettekandele Tõnu Kõrvitsa „Kolm laulu tšellole, kandlele, harfile ja klavessiinile“, kus tšellot mängis Theodor Sink. Külalissolist sulandus pehmete tämbrinüanssidega väga hästi, pani ennast kuulama, aga jäi seejuures kõla mõttes väga delikaatselt ansamblisse. Teine osa, mis on ainult tšellole ja klavessiinile, on küll nõtke modernse kõlakäsitlusega, kuid huvitaval kombel tekitasid tšellopartii arpedžod ometi seoseid isegi viola da gamba kõlaga.

Kadrioru kontsert ja värske album „Voolujoon“ näitavad, et kolmeteistkümne tegevusaasta jooksul ei ole kolme omanäolise ansamblikaaslase fantaasia ning nende mängitavate pillide rikkalikud kõlavõimalused kaugeltki ammendunud. Pigem võib põnevusega oodata nende värskelt lennukaid ja elamuslikke ülesastumisi.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht