Arvustus. Kehastumine teisel pool elu

Eero Alev, Marleen Suvi ja Brenda Purtsak on tekitanud liikumise transtsendentaalselt transtsendentsele. Pretensioonitult, edvistamata ja vististi endalegi teadvustamata sügavusastmel.

ALEKSANDER METSAMÄRT

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Eero Alevi, Marleen Suve ja Brenda Purtsaku ühisnäitus „Külaline“ Hobusepea galeriis kuni 7. III.

Näitusega „Külaline“ räägitakse surmast. Lausa puudutatakse seda sõrmeotstega. Lüüakse surmatungi ja vaatamiselamuse vahele kunstikogemuse kiil sellise jõuga, et see summutab üleromantiseerimise ja ka -intellektualiseerimise. Jääb puhas kogemus. Külm ja kauge kujutatavas, aga ka jõhkralt lähedane materjalis ja teostuses – kunstis ja tehnikas.

Brenda Purtsak, Eero Alev ja Marleen Suvi on mitmesugustest kunstikeeltest loonud terviku, millega räägitakse kogemise keeles. Saatetekst on lühike ja armasalt abitugi. Kunstnikud on rõhuasetust edukalt vältinud. Eksistentsiaalse maiguga tekst annab kerge tõuke kunstnike ühisele positsioonile ja laseb teostel rääkida enda eest.

Esimese korruse on endale täismahus saanud Eero Alevi maalid. Mõjuvaimad on kaks suures formaadis portreed. Maalitehnikate peenetundelise käsitluse kõrval haarab kaasa teoste julge mäng dissonantsi ja harmoonia, kujutatu ja kujutatava vahel. Kunstnik on kasutanud modellina oma lapsi, vaataja ette ilmuvad nad aga vaimudena. Tüdruk, tagurpidi maalilõuendi ees, on enese vaatajast eemale pööranud. Teosega otsekui öeldakse, et ainus viis jõuda maalist kaugemale – igavikulise kogemuseni – on maalilisuse kaudu. Idee on pandud toimima maalipindade lõpetatuseastme varieerimise ning oskuslike helenduste ja toonide mängu abil.

Marleen Suve installatsioonis on kujuteldava teispoolsuse õrnus taandatud maisesse kunstikogemusse.

3 × Anna Mari Liivrand

Alevi maalid lubavad enesekindalt tehniliselt rafineeritud ja ka teadvustamatuid seoseid. Maalil „Kuueaastane tüdruk isale“ on kasutatud fotot. Selle reedab juba modelli põskedele langev valgus. Kunstnik on aga teinud saadojaliku käigu, peatudes kahe meediumi kujutamisomaduste vahealal. Vaataja ees ei ole maalitud foto. Selles teoses vaadatakse tüdrukut kaamerasilma hetke igavikuks põlistava pilgu läbi maalikunstile iseäralikes tehnilistes nüanssides. Tehniliste võtete kogemuseelsuse reedavad osised – see, kuidas maal on lõuendile pintsli abil kantud – ja suunavad delikaatselt kogemusvälisele.

Samasuguse tundejoonega jätkub näitus alumisel korrusel. Alevi tontlikkus on liikunud Brenda Purtsaku installatsiooniga laguneva lihalikkuse ning Marleen Suve skulpturaalselt transtsendentse kehalisuse poole. Olen oma väite paradoksaalsusest teadlik, kuid teostusest siiani lummatud.

Brenda Purtsak töötab kehalise abstraktsiooni väljal, viies seda õrnalt ja tasahilju somaatikast kaugemale. Vaataja ei asetse mitte kehalise kogemuse sees, vaid ta on asetatud vahealale. Tunne on nagu surnukuuris, täieliku tähelepanuga lahkamislaual toimuval, ent ollakse teravustatult teadlik ka ruumist enda ümber. Lahkumise ihuline tasand on hoolikalt valitud materjalide ja hella lähenemise kaudu maalipinna tekstuuridele esitatud superpositsioonina. Teadlik nii enda materiaalsusest kui ka millestki suuremast selle taga. Ning jonnakalt väites kogu oma olemisega, et materiaalsusest suurem pole võimalik materiaalsuseta. Ainuvõimalik viis jõuda metafüüsikani ainese kaudu: läbi liha sünnib vaim.

Kuid teostega astutakse materiaalsusest vaid sammu võrra kaugemale, orientiir on reaalsel. Tinglikult võib väita, et Purtsaku teosed saavad edukalt hakkama deleuze’iliku mõttevormeli „organiteta kehad“ ümberpööramisega: meie ees on kehadeta organid. Maaliliste tehnikate jouissance – õlipulgale omane rabe joon, kipsiga kontrastne värvi läikiv pigment – hõõrub vastu kujutatu enda vägivaldset tähendusetust. Teostele lisatud tekstiosa romantilis-õhkava tooniga tahetaks otsekui kogemust ennast ankurdada. Inimlikustada. Kuid kehalisuse jõhker esitus – kirg, tülgastus ja kohutav ilu – annab installatsioonile umbisikulise afektiseisundi. Posttraumaatilise kujuteldamatu tühjuse. Tekst jääb haledaks, lömastatavaks osiseks maalide enda kirjeldamatu ja puhta endakssaamise kõrval.

Viimasena astub lavale Marleen Suvi. Kehalisusest kaugemale. Puhas vaim – teema, mille kujutamisel on kerge langeda pseudoülevuse lõksu –, on tal esitatud jõhkras külmuses. Kalgilt, kaunis ja hingestatud külmuses ei nendita olematuks saamise paratamatust, vaid küsitakse vaatajalt: „Mida sa siis ootasid?“ Installatsiooni keskmes on klaasi valatud kehavorm, valgustatud liikuvate LED-tulukestega ja pareeritud mõningate seintele kinnitatud kips- ja klaasvormide ning üksiku ehteketiga.

Nii nagu Purtsaku puhul, nii materialiseerub ka siin kohutav ilu, kuid see, mis Purtsaku puhul oli mõistuslikust teisele poole jääv sisemine tung, saab nüüd uue tasandi: immanentsi puudumise teadvustamise. Rippu lastud klaasil inimkujuliselt särav helesinine valgus sosistab, et teisel pool on midagi … kindlasti on … peab olema … ei saa muudmoodi olla. Kuid valgustid on labased LEDid, klaasi valatud keha on osistest klapitatud tervik ning üldmulje püsib jäine. Jumalat pole siin: mida rohkem teosega koos viibida, seda võimatum on ka selle olemine kusagil väljaspool. Kujuteldava teispoolsuse õrnus mõjub materjalis jaheda ja konkreetsena, see on taandatud maisesse kunstikogemusse. Selles spetsiifilises kogemuses pole lootust, aga pole ka hirmu.

Kui tervik oleks salto, maanduks see klaasi valatud kehavormi kaudu jalgadele. Saatetekstis endale teoreetilist kuldpuuri ehitamata on ilma sõnadetagi võetud filosoofiline positsioon. Seda esitatakse tehniliselt hõrgult. Kolm kunstnikku on tekitanud näitusel liikumise transtsendentaalselt transtsendentsele. Pretensioonideta, edvistamata ja vististi endalegi teadvustamata sügavusastmel. Näitus on vaikne superpositsioon kõiksuse ja kunsti vahel.

Lubasin endale, et „Külalist“ ma ei arvusta. Sõprade näitustest kirjutamine on väga halb toon. Eriti kui see on otsast otsani kiidulaul. Aga ma olen (jumala eest, mida ma kirjutan …) näinud sureva inimese pilgus hirmu – hirmu selle ees, et polegi midagi, on vaid eimiski … Mul on see elu lõpuni meeles. Need silmad olid hallid, kerge rohelise tooniga. Mingis valguses sinised.

Pidin kirjutama.

Eero Alevi maalis „Kuueaastane tüdruk isale“ vaadatakse tüdrukut kaamerasilma hetke igavikuks põlistava pilgu läbi maalikunstile iseäralikes tehnilistes nüanssides.

Brenda Purtsak töötab kehalise abstraktsiooni väljal, viies seda õrnalt ja tasahilju somaatikast kaugemale.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht