César Aira romaanikestes ei saa milleski lõpuni kindel olla – võib-olla veab kirjanik lugejaid jälle ninapidi.
Asutuses läheb tohutuks sebimiseks ja koosolekute laviiniks, et avatuse puudumisele kiire lõpp teha.
Žanride vahele jäiga piiri tõmbamine on üha ebavajalikum ning sageli suisa meelevaldne.
Ürituste korraldajad võiksid usaldada, et muusika jääb muusikaks ka siis, kui seda mängitakse teistsuguse esituskoosseisuga.
Kindla valdkonna oskused paranevad ainult juhul, kui neid õppe käigus koos õppijaga mõtestatakse, aga seda näitusel „Viltuse maja saladused“ eriti ei tehta.
Tartu Uue teatri Narva-Jõesuus korraldatud festivali kava oli väga mitmekesine: peale etenduste sai käia kontsertidel, näitustel, filmilinastustel, praktilistes töötubades, pidudel ja ekskursioonidel.
Kontsert oli suurepärane näide sellest, kuidas noored artistid suudavad oma kunstilistele otsingutele anda küpse ja sisuka vormi.
Rosa Montero paotab kirjandusgeeniuste siseilma varjavat kardinat ning paneb juurdlema, kas parem on olla normaalne või pöörane.
Alati ei ole nõiaidentiteet pelgalt teiste poolt omistatud, sest on leidunud neidki, kes end ise meelsasti sel viisil nägid.
Kadri Koop: „Filmitegemise juures on väga raske, kui pole mingeid kontakte ega kedagi, kes suunaks. Lihtsalt on vaja võtta kaamera ja hakata tegema.“
Mida pikem paast, seda tõelisemana terendab kauguses Suure hüppe miraaž.
„Surm on elavate probleem“ on skandinaavialikult tumemeelne, ent sisaldab siiski parajalt musta huumorit, et draama ajuvabadusest ka nalja pakuks.
Lõunaeestikeelse ooperi tegevuspaiga ja endiselt kahe maailma piiril asuva Narva Kreenholmi manufaktuuri industriaalkeskkonna dissonants jäi kriipima.
Maajaama „Metsikute bittide“ näitusele on koondatud tehnoloogilise kunsti teosed, mis kõik tegelevad omal moel looduskeskkonnaga.
Huvi ajalooliste hoonete renoveerimise vastu on suur, kuid riigi teotusmeetmed on ettearvamatud ja pangalaenu saamine raske.
„Eesti linnaehituse ajalugu“ on tänuväärne teos, mis toob välja korduvad teemad ja järjepidevuse Eesti linnade arenguloos.
Tartu Uue teatri kobarfestival „Hungerburg 2024“ näitas meile me piire, meie mänge, maske ja rolle selles maailmas, mida iga päev endale ehitame.
Geenivaramu uus juht, professor Lili Milani peab tähtsaks täiendada geenivaramut uute andmekihtidega, et saaks proove põhjalikumalt analüüsida ja uuringutulemusi geenidoonoritega jagada.
Tulevasi põlvkondi koolitatakse tublideks tööturul osalejateks, kes tagavad kapitalismi ja turumajanduse kestlikkuse.
Peale lapsevanema haridustaseme mõjutab lapse keelelist arengut ennekõike rikas keelekeskkond: keel, milles temaga suheldakse ja mida ta kuuleb enda ümber.
Irene Vallejo esseistlik uurimus „Lõpmatus papüürusroos“ on tänuväärt teejuht kirjasõna hämarusse kaduvate lätete juurde.
Oli nii süvendust kui ka laiendust, nii sihipärast keskendumist kui ka uitotsingut.
Hiina filosoofia ei ole ainult mõttetöö ja spekulatiivne tegevus, vaid tal on oma rakendus järjepideva enesearenduse pingutusena.
Jeff McMahan: „Ameerika vabariiklaste õõvastav isekus, kui korratakse sama hüüdlauset, mida kasutasid natside ameeriklastest toetajad – „Ameerika esimeses järjekorras!“ – näitab, kuivõrd sügavale nad on vajunud.“
Esiküljel filmioperaator Kadri Koop. Foto Piia Ruber
Rosa Montero „Oht olla täie mõistuse juures“
Marion Gibsoni „Nõidus. Kolmteist ajaloolist kohtuprotsessi“
kontsert „Mentorprogramm Lift esitleb: Annabel Soode. Taevasse!“
näitus „Viltuse maja saladused“
Pealelend. Julijonas Urbonas, kunstnik