„Hungerburg 2024“ kui metsik mõtlemine

Tartu Uue teatri Narva-Jõesuus korraldatud festivali kava oli väga mitmekesine: peale etenduste sai käia kontsertidel, näitustel, filmilinastustel, praktilistes töötubades, pidudel ja ekskursioonidel.

ANNELI SARO

Tartu Uue teatri kobarfestival „Hungerburg 2024“ 14 . – 18. VIII Narva-Jõesuus Mereranna puhkekodus.

Kui teater läheb oma kodumajast 170 kilomeetri kaugusele ja kutsub sinna ka publiku, siis peab selleks olema mingi väga tõsine põhjus. Nii ma mõtlesin, kui kuulsin oktoobris 2023, et Tartu Uus teater korraldab suvel 2024 kunstifestivali Narva-Jõesuus, venekeelsete suvitajate paradiisis. Kellele ja milleks ometi? Kas tuleb midagi nostalgiahõngulist ja rahvalikku nagu „Kremli ööbikud“¹? Siis ma veel ei teadnud, et festival toimub umbkaudu 20 aastat tagasi tegevuse lõpetanud Mereranna puhkekodus, mida kohalikud on käinud jõudu mööda lõhkumas ja lagastamas. Nii või teisiti, kuid Tartu Uue teatri plaan tundus piisavalt uljas ja nõnda investeerisin oma säästud festivali passi.

Festivalil sain aru, et see oli hea investeering – minu panus mulle meelepärasesse teatrikunsti ja kultuuripoliitikasse. Tahan selle 27 ettevõtmisest koosneva, kuid tervikliku kobarlavastuse puhul esile tõsta kolme aspekti: kunstnike ja korraldajate suhestumist Narva-Jõesuu elanikkonna, sealse tehis- ja looduskeskkonnaga ning loomulikult kunstilist ambitsiooni.

Teatrikogukonna loomine. Tartu Uue teatri piletimüügijuht Lisanna Annus tõdes, et „Hungerburg 2024“ poleks teoks saanud, kui poleks kujunenud nii head koostööd Narva-Jõesuu linnavalitsusega, kes toetas nõuga ja aitas luua suhteid kohalikega. Vabatahtlikud käisid juba mais kolmel päeval abiks territooriumi korrastamisel ja osalesid hiljem katsepublikuna lavastuste läbimängudel. Väikseimaid abitöid tegid ka malevlased. Narva-Jõesuu Facebooki-grupis jagati sooduskoodi, millega sealsed elanikud said osta pileteid poole odavamalt. Need, kes soovisid ainult maja näha, said osta pileti näitustele. Võõrustati ka Narva eesti keele maja keelesõbra programmis osalejaid ehk paare, kellest ühele oli eesti keel emakeel ja teisele võõrkeel ning kes osalesid festivalil keelepraktika raames kaks päeva. Publiku seas oli kuulda üsna palju vene keelt, nii et tundub, et lisaks kõigele on tegemist ka õnnestunud integratsiooniprojektiga.

Festival, erinevalt üksiküritustest, loob ka osalejate kogukonna, kus segunevad kunstnikud, korraldajad ja külalised. Seetõttu võitsid need, kes jäid festivalile vähemalt paariks päevaks ja said osaks sellest kogukonnast. Kava oli ju väga mitmekesine, sest peale etenduste sai käia kontsertidel, näitustel, filmi­linastustel, praktilistes töötubades, pidudel ning ekskursioonidel nii üksi kui ka rühmaga.

Kavaväliselt sai avastada Narva-Jõesuud omal käel (ikkagi Eesti pikim liivarand!), käia meres ujumas või spaas, lobiseda tuttavatega, süüa-juua jms. Ilm oli tellitud väga ilus ja festivali korraldus tundus oivaline. Mõistan ka nende meelepaha, kes sellest kogukonnast välja jäid, sest Narva-Jõesuu tundus neile liiga kauge koht, viis päeva liiga pikk aeg, kava millegi väljavalimiseks liiga kirju ning üksikpiletite hind liiga krõbe.

Tinglikult võiks kogukonna loomiseks, mõtlen Tartu Uue teatri kogukonda, nimetada sedagi, et oma lavastuse kallal töötasid kõrvuti ühel ja samal ajal teatri püsilavastajad Ivar Põllu, Renate Keerd ja Andreas Aadel, kuid oma kunstiprojektiga said katsetada ka need meeskonnaliikmed, kel tavaliselt seda võimalust pole. Näiteks teatri lavastusjuht Rene Liivamägi tegi festivalile installatiivse lavastuse „Mann und Licht“ ja tegevjuht Maarja Mänd audiotuuri Narva-Jõesuu kui näitlejate suvituskoha teemal.

Suhe keskkonnaga. Maarja Mänd mainis, et algusest peale oli kokku lepitud kasutada võimalikult palju kohapealset materjali ehk seda, mis puhkekodu mahajäetud ruumidest leitakse. Ja kuigi sellest põhimõttest peeti ka üldiselt kinni, tuli hooned teha ikkagi teatritegijatele ja vaatajatele turvaliselt ligipääsetavaks ja kasutatavaks, see on rentida ja püstitada trepid ja tribüünid, vedada elekter jm, ning see kõik osutus väga töömahukaks. Juba juuli algul algas ruumide ettevalmistus, loovmeeskond saabus Narva-Jõesuusse juuli keskel, sest proove tehti seal. Festivali korraldamises osales 130 inimest ning see loomulikult tegigi ettevõtmise kalliks ja eksklusiivseks. Seega jäi külastajatele mulje, nagu kolaks ta mahajäetud majas, kuid see lagunemine oli kunstiliselt ja tehnoloogiliselt raamistatud ja esile tõstetud. (Ma pole vist kunagi nii palju veetud kaablit näinud.)

Taaskasutuse hea näide on Rene Liivamäe „Mann und Licht“, mis koosnes puhkekodu 13 tuppa maha jäetud mööblist ja (uutest?) lambipirnidest tehtud installatsioonidest, mille sidus romantiliseks armastuslooks näitlejate sisse loetud helisalvestis. Nõuab päris palju fantaasiat ja kaablit, et vooditest, laudadest, toolidest ja riiulitest luua valguse abil 13 erisuguse identiteedi ja atmosfääriga tegevuskohta. Loo tegelased Mann ja Licht pole ju lihtsalt mees ja naine, vaid valguskunstnik Liivamägi ja tema armastatud Valgus.

Minu vaieldamatult suurim elamus festivalil ja oluline verstapost lavastaja loomebiograafias on Renate Keerdi „Kahheldraal“, kus läheneti ruumile ja loodusele hoopis teisiti. Kui Keerd nägi puhkekodu suurt tühja ujulat, mille aknad avanevad merele, otsustas ta kohe, et siin tahab ta lavastuse teha. Lavakujunduseks ongi „Kahheldraalis“ tühi kahhelkividega vooderdatud bassein ja ei midagi muud. Kuid suhe looduskeskkonnaga on lavastuses samuti mitmel tasandil olemas, näiteks peegeldavad aknad hõbedaste kleitidega etendajad mere taustale, justkui oleksid nad veest tõusvad näkineiud. Eelkõige aga seeläbi, et etendus lõpeb Nick Drake’i lauluga „Day is Done“ täpselt päikeseloojangul.

„Kahheldraalis“ leiab mitmeid Keerdi käekirjale iseloomulikke elemente, nagu rõhutatud kehalist ja materiaalset väljendusrikkust, sügavaid sümboleid ja hämaraid meeleolusid. Kuid seekord on selgesti esiplaanil etendajate näitlejameisterlikkus või ütleme siis „väljenduslik täpsus“. (Kuuldavasti oli Keerd valinud kõik etendajad casting’uga.) Kuigi Rea Lest torkab silma, mõjub trupp enamasti just suurepärase ansamblina. Ja teiseks on see lavastus palju minoorsem, isegi julmem, kui Keerdil tavaliselt – koerakarja stseen lõikas luust ja lihast läbi. Ilmselt on lavastuse sõnum üldinimlik, kuid sügavamalt puudutab see vist ikkagi naisi, kellele väidetavalt vendluse kontseptsioon on võõras.

Tundlikult suhestuti ka looduskeskkonnaga ning seda nii ruumi hõivamisel kui ka kontseptualiseerimisel. Näiteks päästeti festivali hoovialalt „puulapsed“, mis olid pandud pottidesse ning mida pakuti külastajatele kodustamiseks ehk kaasavõtmiseks ja sobivasse kohta istutamiseks.

Joel Väli lavastus „Back to the Beach“ toimus rannas ning illustreeris kõige puhtamal kujul Peter Brooki kuulsat sedastust: „Ma võin võtta ükskõik missuguse tühja ruumi ja nimetada seda lavaks. Keegi läheb läbi selle tühja ruumi, mõni teine vaatab teda, ja ongi kõik, mida on vaja selleks, et tegemist oleks teatriga“². Kuigi etendajad etendasid huvitavalt, köitsid vaataja tähelepanu samavõrra dekoratsiooniks olev meri ning juhuslikud möödakäijad, kes enamasti enese teadmata „lavalt“ läbi jalutasid. Möödakäijate keha, riietuse, liikumisvahendite ja käitumise variatiivsus pani kahtlustama, kas tegemist ei ole mitte lavastatud autentsusega. Seda see siiski polnud.

Autentsuse tagas hoopis diskreetselt rannataristuga sulanduv poodium publiku tarvis ning kõrvaklappide kaudu vahendatud heli, mis välistas igasuguse mürareostuse. Kõrvaklapid olidki sellel festivalil tihedas kasutuses ning tuletasid meelde Ivar Põllu lavastusi „BB ilmub öösel“ ning „Serafima + Bogdan“, nii et hakkavad juba kinnistuma Tartu Uue teatri esteetikasse. Kuid „Back to the Beach’i“ puhul mitte ainult ei kasutatud randa kui keskkonda, vaid ka tematiseeriti seda: uuriti rannakultuuri üldiselt, kuid selle kaudu ka inimeste erisuguseid igatsusi või isegi tsivilisatsioone.

Kõige vastuolulisemaid tundeid tekitasid kaks rühmaekskursiooni. Ivar Põllu lavastatud „Mälestus-märgid“ ehk laevasõit mööda Narva jõge oli iseenesest geniaalselt kontseptualiseeritud, sest näitas, et kuigi nii eestlased kui ka venelased on püüdnud ajaloo vältel tähistada oma territooriumi ausammaste ja muude märkidega, siis loodus tühistab selle ettevõtmise. Ja nii polnudki ringsõidul enamasti mingeid mälestus-märke näha. Miks aga reisijuhid Maria Listra ja Rasmus Kull pidid seejuures kaks tundi katkematult ning kohati sisutühjalt lobisema, jäi arusaamatuks.

Ametlikult oli Ivar Põllu lavastanud ka „Hungerburgi tondilosside“ pealkirjaga ringkäigu, millega tutvustati Narva-Jõesuu arhitektuuri ja mida juhtis Martin Kork. Kontseptsioon on siin üsna provokatiivne: Kork väärtustab inimeste loomingu ehk ehitiste asemel hoopis looduse loomingut ehk entroopiat ja vaikset lagunemist. Iseenesest trendikas ja sümpaatne mõtteviis, kui see poleks vaikselt üle läinud parempopulistlikuks retoorikaks. Niisiis kerkis küsimus „Kes see räägib?“. Kas Põllu, Kork või fiktiivne reisijuht? Ja tekkis tunne, et ei taha selles seltskonnas kauem olla.

Metsik mõtlemine. Metsik mõtlemine viitab muidugi Prantsuse antropoloogi Claude Lévi-Straussi samanimelisele raamatule, kus ta ülistab nn loodusrahvaste teadmisi, kontseptuaalset mõtlemist ja kooskõla keskkonnaga. „Hungerburgi 2024“ kui kobarlavastuse kontseptsioon ja korraldus lähtus just neist põhimõtetest ning oli lisaks sellele veel metsikult julge ja ambitsioonikas.

1 Viide Tartu Uue teatri lavastusele „Kremli ööbikud“ (2018, lav Ivar Põllu) Narvas Kreenholmi manufaktuuri hoovis.

2 Peter Brook, Tühi ruum. Tlk Malle Klaassen. – Loomingu Raamatukogu nr 44-45. Perioodika, 1972, lk 7.