Kuidas tabada heliga luule tuuma?

Kontsert oli suurepärane näide sellest, kuidas noored artistid suudavad oma kunstilistele otsingutele anda küpse ja sisuka vormi.

KRISTIINA MALM-OLESK

Kontsert „Mentorprogramm Lift esitleb: Annabel Soode. Taevasse!“ Eesti Kontserdi sarjas „Suveklassika Kadriorus“ 22. VIII Kadrioru lossis. Annabel Soode (sopran), Kärt Ruubel (klaver). Kavas Georg Jakob Salumäe uudisteose „Heinsalu laulud“ esiettekanne ning Richard Wagneri ja Aaron Coplandi muusika.

Hilissuvine vokaalkontsert toimus Eesti Kontserdi mentorprogrammi Lift raames. Tegemist on eelmise aasta novembris välja kuulutatud programmiga, kus noored muusikud vanuses 18–26 aastat said peale ühekordse tasu ja honoreeritud soolokontserdi kohtuda ka muusikaala professionaalidega. Mentorlust saadi kasulikel teemadel nagu kontserdi planeerimine ja produtseerimine, karjääristrateegia, meedia ja kommunikatsioon, artisti kuvandi loomine ning enesehoid. Sopran Annabel Soode oli üks kolmest võitjast.

Annabel Soode on noor, kõigest 20aastane talent, kes õpib Eesti muusika- ja teatriakadeemias klassikalise laulu erialal Monika Hauswalteri juures. Õrnast east hoolimata on ta kodumaistel konkurssidel pälvinud auhinnalisi kohti ning esinenud eri koosseisudega mitmel pool üle maailma.

Pianist Kärt Ruubel on väga mitme­tahuline interpreet: ühest küljest on tema 2018. aastal ilmunud esimene sooloalbum „Auff die Maÿerin“ baroki­hõnguline, kuid teisalt on ta ka suur nüüdismuusika austaja. Nii ongi ta üks nüüdismuusika ansambli Neu­phon asutaja­liikmeid ning kuulub ka ansamblisse Ludens. Mitmesugustes kammerkoosseisudes on ta esinenud mainekates kontserdisaalides üle kogu Euroopa ning salvestanud ka Põhja-Saksa Raadiole (NDR), Lääne-Saksa Raadiole (WDR), BBC-le ja Baieri Raadiole (BR Klassik).

Ei ole kahtlustki, et Kadrioru loss on klassikalise muusika nautimiseks imeline koht – seda näitas ka puupüsti täis saal. Kava oli eriilmeline ja teosed teatud määral täiendasid üksteist. Esitusele tulid kolme eri ajastu ja käekirjaga helilooja mitmeosalised luuletekstidel põhinevad laulutsüklid, iga teos eri keeles (eesti, saksa ja inglise). Kontserdi keskmes oli paljuski küsimus, kuidas helis anda edasi luulet. Kavaraamatu koostaja Evelin Kõrvits väärib eraldi esiletõstu, sest luuletekstid (ja võõrkeelte puhul tõlked) olid publikule ette antud ning need aitasid kuulajatel muusika ja sõnade vahel luua sügavama seose. Nii oli vaieldamatult kergem solisti emotsioonipuhangutega sammu pidada.

Esimesena kõlanud teos oli noorte talentide loodud. Esiettekandele tuli 18aastase Georg Jakob Salumäe kaheksaosaline laulutsükkel „Heinsalu laulud“, mis on kirjutatud 21aastase luuletaja Elisabeth Heinsalu sõnadele. Nende koostöö sai alguse pärast Elisabethi esik­luule­kogu „Kui ma olin udu“ ilmumist 2023. aastal, mil see sattus Salumäe kätte – siis tekkiski mõte sellest midagi edasi arendada. Heinsalu käsitleb otsinguiha ja igatseva melanhooliaga selliseid teemasid nagu diasporaa, õiglus, kiusatused, üksikisik suurlinnas ja hinge pimedus.* Helilooja on omakorda püüdnud edasi anda tema luules peituvat ilu, energiat, armastust, valu, eneseotsinguid ja igatsust. Võib öelda, et Salumäe kohatine flirtiv džässilikkus ja eksperimenteeriv julgus korreleerub hästi Heinsalu poeetilise luulega. Ehkki sarnaselt vabavärsis luulega on muusika vabamalt struktureeritud, esineb selles siiski ühiseid mustreid, näiteks esimesel ja viimasel osal on samalaadne džässilik mekk.

Annabel Soode jahmatas kohe alguses uskumatu võimega lülituda hetkega õigele lainele ja rännata mõttes õigesse kohta, et kutsuda endas ja kuulajas esile vajalik emotsioon. Ehkki esimese teose vältel oli laulja kehahoiakus tunda veidi pinget, tegi ta emotsioonidest lõkendav nägu kogu töö suurepäraselt ära. Kohati paistis see isegi raske ülesandena, sest mõnes teose osas esines pikalt ühel noodil laulmist. Kui teine osa pakkus tihedat meeleoluvahetust, siis neljandas osas oli kuulda, et Soode hääl oli pääsenud paisu tagant valla: sellist imetlusväärset jõulisust ja kandvust poleks osanud nii noorelt solistilt oodatagi. Samuti oli kiiduväärt Soode ja Ruubeli sünkroonne koosmäng.

Pärast hästi õnnestunud esiette­kannet ja põgusat suhtlust publikuga oli näha, et pinge oli solistis järele andnud ja tekkinud oli rohkem kehalist vabadust. Richard Wagneri vahelduvate meeleoludega „Wesendoncki laulud“ mõjusid pärast Salumäe ja Heinsalu nooruslikku idealismi kohati rusuva ja traagilisena. Eriti kaebliku ja muretseva kolmanda osa lõpus olid sõnad „Päike embab kannatajat, vaikseks jääb ja raske pisar hõljub lehe ääre peal“. Solisti näost peegeldus samal ajal selline kurbus, justkui elaks ta kõigest hingest kaasa ja embaks ka ise kannatajat, raske pisar põselt alla langemas. Lõpp oli seevastu õnnelik ja ka Soode huultele ilmus lõpuks naeratus.

Publiku meeletud ovatsioonid andsid tunnistust Annabel Soode imetabasest võimest karakterisse sisse elada, peegeldada Wagneri keerulisi tundeid ja igatsusi.

Viieosaline laulutsükkel on üks kahest teosest, mis on kinnistunud ooperikomponisti ja -reformaatorina tuntud Wagneril väljaspool ooperižanri kontserdirepertuaari. Et muusika tragöödiast nõretab, on täiesti arusaadav, kui mõelda, et see põhineb helilooja hinge­sugulase ja muusa Mathilde Wesendoncki luuletekstidel. Nimelt oli nende suhe hukule määratud, sest ehkki nad olid kõrvuni armunud, olid nad mõlemad abielus ning Wesendonck keeldus oma abikaasast lahku minemast. Nii kuulebki selles teoses Wagneri igatsust ja hingevalu võimatu suhte pärast.

Viimasena kõlanud Aaron Coplandi teose „12 laulu Emily Dickinsoni sõnadele“ puhul on öeldud, et helilooja on tabanud USA ühe mõjukama poeedi luule tuuma. XIX sajandil elanud Dickin­soni luulet peetakse väga isikupäraseks ja poeesia norme julgelt eiravaks. „Maailm tundub surres tolmune“ ja „Süda, kas me andestame talle?“ on vaid mõned read, mis jäid eriliselt kummitama. Jällegi ei jäänud Soodel puudu emotsionaalsusest ja kandvusest ning taas sai nautida tema hääle sügavust ja ulatuslikku diapasooni.

Kontsert oli suurepärane näide sellest, kuidas noored artistid suudavad oma kunstilistele otsingutele anda küpse ja sisuka vormi, mida publik hindas väga kõrgelt. Jääb vaid põnevusega oodata, mida nad järgmiseks ette võtavad.

* https://kirjandusfestival.tartu.ee/en/performers/elisabeth-heinsalu-estonia/