Sander Maran: „Kui mõistsin, et mul läheb piinlikult suur summa õppemaksu peale, sain aru, et selle raha eest võiks siis pigem juba filmi teha.“
Doktor Valijaskonnal on aeg diagnoosida juriidilise isiku anoreksia.
„Väljakutsujad“ on labasuseni elegantne, oksendamiseni külluslik, maitsetuseni dekoratiivne, mädanemiseni kehaline, naeruväärsuseni melodramaatiline.
Nursipalu juhtum teeb nähtavaks demokraatiale vastutöötava puuduse: tihtipeale puudub riigiaparaadil kompetents kodanikuga dialoogi pidada.
Liia Hänni: „Demokraatlikus ühiskonnas peaks püüdma näha poliitika mõju igale inimesele.“
Annetuste üha suurenev hulk näitab seda, et elatakse pidevas ärevuses, vaimselt ebakindlas olekus.
Kohtulugude ümberjutustamine ei asenda võrdlevat käsitlust, üksikute illustreerivate lugude põhjal ei tarvitse moodustuda tervikpilti.
Michel Houellebecqi „Häving“ on küll morbiidne, ent samal ajal autori kõige kaunim ja lootusrikkam teos.
Ruslan Stepanovi „Küsi minu kehalt. Floor is on Fire“ on leidlik, uudishimulik, liikumismustritest leiab pidevalt ootamatusi – lavastus on loodud mõtteerksalt.
Kui tahes palju uut tehnoloogiat kunstiloomesse ka ei siseneks, soov luua vahetult ei kao kuhugi.
„Kuula minu karjumist, kuula nende unistusi“ kutsub üles olema jätkuvalt erk ja tundlik Ukrainas toimuva ja ukrainlaste suhtes. Näitust kannavad suuremalt jaolt sõja eest põgenenud inimeste lood, unistused ja iha edasi elada.
Huvitaval kombel pakkus aprill mitmeid sissevaateid klavessiinimängijate tegemistesse, sealhulgas klavessiinifestivalil, aga mitte ainult.
Festivalil kõlanud muusika on nüüdseks justkui kõikjal ja eikusagil: mitme helilooja püüd väljuda lineaarsest ajast ja painutada aegruumi väljendus nii metapoeetilisel kui ka vahetult kogetaval tasandil.
Kas tarbimisharjumused muutuksid, kui peaksime oma prügi otsas elama ja kui kasutatud rõivaste ära andmise eest tuleb rohkem maksta?
Henriette Steiner: „Kopenhaagen on praegu juba nii elamisväärne, et paljud ei saa seal endale kodu lubada.“
Kris Lemsalu on alati mänginud maskide ja muutlikkusega, oma identiteedi nihutamise ja paljundamisega, ning just see võimaldab tal iseendaks jääda.
Tiit Palu üks hingeteemasid paistab olevat oskus ja julgus unistada, jääda truuks oma unelmatele, kuulata oma südamehäält – see on loovuse ja loomingu läte, inspiratsiooni eeldus.
ERSO tõi esiettekandele Rasmus Puuri sümfoonia, võõrustas solistina nelja metsasarvemängijat ning tutvustas uut kontsertmeistrit.
Uudse luulekonverentsi puhul jäi hämaraks, kas korraldajate eesmärk oli jõuda uute huvilisteni või pakkuda mõtteainest juba kogenumale publikule.
Eesti Teatri Agentuuri üks tänuväärsemaid ettevõtmisi on kaks korda aastas korraldatav teemapäev, mis toob arutelu keskmesse teatri tahud, mille üle arutlemiseks argielus aega ei jää.
Ekslik pealkiri „Öised migrandid“ kirjeldab tabavalt ka väljaspool linnuriiki toimuvat. On ju teisigi migrante, kes liiguvad öösiti tähtede, majakate või jumal teab mille abil parema elu poole.
„Kes tappis trükkal Lackneri?“ on lugu lapseohtu naisest: vormilt kriminaalne kohtulugu, sisult paksudes toonides sotsiaaldraama.
konverents „Luule erinevates varjundites“
Eesti Teatri Agentuuri teemapäev „teater | tulevik“
ERSO „Romantika“ sarja kontsert „Elts ja Brahms“
Ajateatri „Kes tappis trükkal Lackneri?“
Pealelend. Helmi Marie Langsepp, Ruumikoreograafia peatoimetaja
In memoriam Triin Tulgiste-Toss
Esiküljel režissöör Sander Maran. Foto Piia Ruber