Miina Pärn

Äkki me tõesti sünnime siia ilma vastusega ja see, mis tuleb üles leida, on küsimus.

Tumult Ensemble, mille nimi lubab valju ja arusaamatut müra, teeb esimesi läbimõeldud samme ja lubab esitada teoseid, mida pole Eestis varem lauldud.

Olari Elts ja Aleksandr Melnikov moodustasid sellise tandemi, nagu oleks orkestri ees olnud kahe pea ja nelja käega dirigent, Melnikov vabal ajal vasaku käega õrnalt kaasa viipamas.

Muusikateadlane William Osmond pidas põneva loengu Carmeni 150 aasta vastukajadest, tähelepanu­väärsematest lavastustest ja konnotatsioonidest popkultuuris, kuid Estonia laval on lihtsalt Carmen.

Ehk vaatas Veljo Tormis kusagilt pilvepiirilt ja naeratas, kui Pariisi orkestri koor Eesti Rahva Muuseumis „Unustatud rahvaid“ laulis.

Ekslik pealkiri „Öised migrandid“ kirjeldab tabavalt ka väljaspool linnuriiki toimuvat. On ju teisigi migrante, kes liiguvad öösiti tähtede, majakate või jumal teab mille abil parema elu poole.

Andro Mänd: „Praegu on veel viimane hetk mere äärde midagi suurt rajada. Kui Estonia ei võta vedu, siis soovitan ERSO-l ja EFK-l kiiresti Tallinna Sadama jutule minna, sest veel on häid krunte.“

„Bridžikäe“ tegelaste banaalsus on viidud maksimumini ja selle väljendamiseks piisab üheksast minutist.

Minona päritolu ei ole teema, mida lavastaja oleks liiga tõsiselt võtnud, aga just see asjaolu on Jüri Reinvere ooperit käivitav jõud.