Võitlus energiatõhususe direktiiviga on tõstnud rohepöördevastase blufi uuele tasemele.
Mõtteid Piret Raua pärgamise puhul Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinnaga
On strateegiliselt tähtis olla üksteisele arusaadav ja püsida mõistmise kursil, mis keelevaldkonnas tähendab lakkamatut mõistetele vastete leidmist.
„Jumalik komöödia“ on inimesele eksistentsiaalne teejuht: peale sügava refleksiooni kriisi olemuse üle leiab sealt tundelise, meelelise, ajaloolise ja eshatoloogilise teekonna sellest väljumiseks.
Iga Venemaale pühendunud välismaalasest autor peab suhestuma selle maaga, säilitades osavalt sõltumatu positsiooni.
Tänavune Oscari-konkurents ilmestas hiilgavat filmiaastat. Mitmed auhinnata jäänud nominendid võinuks mõnel nõrgemal aastal riisuda koore.
Senise uhkustunde asemel on uued asjad hakanud seostuma pigem häbiga, aga taas- ja jätkuv kasutus on saanud vaesuse asemel kestlikkuse märgiks.
Hanna Samoson asub avastusretkele piki plaanitava Rail Balticu trassi. Ootamatult sukeldub retke otseülekanne aga joonelt sügavale eestimaalaste hinge.
Eelkõige on Næss tuntud muidugi kui süvaökoloogilise liikumise rajaja. Süvaökoloogilises liikumises osalejaid ühendab mõte ja tunne, et kõigil osalejatel on iseväärtus. Ka mäel ja jõel.
Häirekella lüüakse Eestist pärit autorite rahvusvahelise pärandi hulka kuuluva kahe hoone pärast, pöördudes riiklike ja kohapealsete otsustajate poole, et märgilised hooned säiliksid.
Eva Mustoneni näitusel „Paljulubav“ oli kõik valesti. Kui riiulist näituse materjale välja õngitsesin, sain aru, et aeg on küps müsteerium lõpuks ära korrastada.
See, kas integratiivsed inimteadused kuulutavad teadusmaailmas ja ühiskonnas ette humanitaaria õitseaega, sõltub suuresti (teadus)poliitilistest valikutest.
„Viimane vahipost“ on näide sellest, et pretensioonitu meelelahutus ei pea alati tähendama oma kunstilistest teesidest ja põhimõtetest loobumist.
Vanemuise ja Tartu Uue teatri „Romeole ja Juliale“ ning „Vaba(n)dusele“ saab liigset turvalisust ette heita eelkõige tegijate ambitsiooni ja tulemuse võrdluses.
Muba virtuooside kontsert pakkus suure elamuse. Ligi kolm tundi muusikat ei muutunud väsitavaks kogemuseks ning ka väga väikeseid kontserdikülastajaid võis näha lõpuni kuulamas.
Artikkel sarjast „Millest mõtled?“
Häid lugusid on Eplikul nii palju, et ta võiks neist kokku panna terve hittidest koosneva kontserdisarja – ja ei läheks sugugi üheplaaniliseks.
Peast laulev koor näeb konkursiolukorras alati parem välja ning lauljate kontakti dirigendiga tuleks pingelises situatsioonis kindlasti tähele panna ja hinnata.
Päevakajalised kangelased seiklevad tänapäeva Eestis animafilmis „Kaka, kevad ja teised“.
Tšellomuusika võib olla Elleri muu mahuka loomingu seas küll teisejärguline, ent varaskrjabinliku melanhoolia ning Ellerile nii omaste põhja- ja kodumaiste kujutelmade allikana köidab ometi meeli.
Närib kahtlus, et saanud esmakordse võimaluse kokkupuuteks Tallinna Linnateatri ja tema oivalise trupiga, on Ivar Põllu seadnud sihiku pisut madalale.
Kuigi Pariis lihvis Wiiralti stiili, meenutavad tema vangid ja pätid, karjuvad pead ja kolpadest välja ronivad fantastilised taimed Dixi ja Groszi Esimese maailmasõja järgset kujundiilma.
Kunstihoone Lasnamäe paviljoni ulmelise potentsiaaliga võib siduda kultuuri palju laiemalt kui üksnes nüüdisaegne kunst.
Surmahirmust lavastuses ei räägita. Või õigupoolest on seda aimata õige vähe, sest peategelasi Annet ja tema isa Ottot seob lootus.
Nii mõnigi „Tuja“ ansamblite liikmetest spontaanselt moodustatud kooslus kõlas stiili poolest justkui möödunud sajandi 1950-1960. aastatest pärit bänd – ja see pole mitte etteheide, vaid kompliment.
Loodetavasti peab kuraator Brigit Arop sõna ning ühest väiksest väljapanekust kasvab välja mininäituste sari.
Mai Levin, „Eduard Wiiralt, Pariis, Dix ja Grosz“
Tallinna Kunstihoone Lasnamäe paviljon
VIII Eesti nais- ja neidudekooride võistulaulmine
Eesti Kontserdi „Estonian Voices, Vaiko Eplik ja Eliit“
näitus „Tervitused ja mis iganes taastaks meie katkema kippuva suhte“
Jenny Grönholmi näitus „Tulevikumälestused“
Ajateatri „Anne Franki päevik“
Tallinna Linnateatri „Tunde-märgid“
animafilm „Kaka, kevad ja teised“