Aasta otsa kirjeldasid ja mõtestasid Sirbi autorid selles veerus oma lemmikkohti ja kohalolekut. Ligi viiekümne lühimõtte pealt ei saa küll teha veatuid sotsioloogilisi üldistusi, kuid üks sai selgeks: millise joonlauaga ka ei mõõdaks, ikka jagunevad kohad kaheks. Mustadeks ja valgeteks. Välja koorus ka see, kus on eestlaste kui purueurooplaste koha otsimise ja leidmise geograafiline piir. Väljaspool kodukontinenti nimetamisväärseid kohti ei ole. Ja Euroopa ulatuseski on ahvatlevaim läänesuund. Lissabon, mitte Odessa;…
„Minul aga on ülim aeg asuda teele Donegali poole.“ Nii ütles Tume Patrick, sidus kompsu laukapuust kepiga õlale ja seadis sammud põhja poole viivale teele. Raamatust „Torupill, haldjad ja hiiglased“ tuttav teadmamees ja tema kodupaik Donegal on millegipärast püsinud meeles juba lapsepõlvest.
Ükskord saingi Donegali. Kuulanud kontserdil Christy Moore’i, seadsin edasi sammud suure mäe Errigali juurde. Ja kui siis lõpuks läbi turbavälja kahlates alla sain, hääletasin end lähedal oru põhjas asuvasse…
Minu koht on teatris, ükskõik millises. Mulle meeldib see hetk, kui tuled kustuvad ja lava valgeks läheb. Lavastused, kus keegi publiku tulles laval ootab, on pettumus. Justkui oleks hiljaks jäänud, sest näitlejad on juba valmis.
Kõige mugavamad toolid on Ugala teatri suures saalis. Ma kaalun palju ja mulle sobivat tooli pole lihtne leida. Kõige rohkem meeldib mulle istuda tagapool pooltühjas reas üksinda, tingimata rea keskel. Kellegagi võib kõrvuti ka istuda, aga…
See polnud armastus esimesest silmapilgust. Minu kujutluses olid sirgete laiade avenüüdega uhked pealinnad nagu Pariis või Madrid, ent kui ma 2001. aasta suvel esimest korda Lissabonis maandusin, oli sealne minu kujutelmast kaunis kaugel. Iseäranis Bairro Alto ja Alfama, mis oma mäest üles-alla vonklevate kitsaste tänavate, neil metsikul kiirusel tuhisevate kollaste trammide ja nende eest viimasel hetkel kõrvale põikavate inimeste ning ajahambast puretud majade aknaist muretult välja rippuva pesuga olid kõike…
Ma ei saanud eile sõba silmale ja mõtlesin hingamiste vahel igasuguseid asju. Tavaliselt mediteerin end magama, õigemini, mediteerin voodis ja jään siis magama.
Mul on keeruline inimestele ühismeedias vastata. Keegi võib DMida mulle kõige mõttetuma küsimuse, aga kui on juba küsimus, siis on mul eriti keeruline vastata. Muule ma lihtsalt ei vasta. Ei tea, ei näe mõtet. Jah, ma ei näe selle vastamise taga mõtet. Kuhu see vestlus ikka viia…
Kus on minu koht? See küsimus muutus minu jaoks aktuaalseks millalgi lapsepõlves. Ilmselt ei olnud mul veel kümmet aastatki. Istusin suvisel keskpäeval väikelinna kortermaja trepil. Ümberringi oli vaikus ja tühjus – kes ei olnud tööl, oli sõitnud maale. Kõikidel oli kusagil teine koht.
Mina käisin neil aegadel Tallinna lähistel vanaema juures. Need olid mõnepäevased käigud, mitte pikad suvel maal koolivaheajad. Vanaema juures oli mul oma koht söögilaua otsas seljaga vastu külmkappi.…
Paradoksaalselt tähendab oma koht teatavat kohatust. Kohalolu on mina vaibumine ümbritsevas, müstiline sulandumine, sest alles ennast unustades avardub vaim või selgineb meel. See annab ruumi loominguks, vaimseks tööks, ekstaatiliseks loodus- või kunstielamuseks. Ei saa midagi vastu võtta ega olla kohal, kui ollakse ennast täis. Just niisugust tühjust eeldavad Blake’i luuleread: näha maailma liivateras / ja taevast põllulilles / hoida lõpmatust oma peos / ja igavikku ühes ajakillus.
Lapsena meeldis mulle ära…
Jah, kes siin korteris enne mind elasidki? Tarmo Teder, Indrek Hirv, veel üks mees, kelle nime ei mäleta ja kes siin suri, aga kelle käsikiri oli konkus. Ja mu poeg suri siin korteris. Oli ta kohale jõudnud? Ehk oligi. Talle meeldis siin kohe, kui sisse kolis. Ütles: „Jummala romantiline …“
Olen ma nende koha ära võtnud? Lisaks veel Tarmolt saadud külmakapi ja raudukse. Taevas hoia, kui ringi vaatan, siis on enamik asju…
Istusime hiljuti poolakast sõbraga loengu vaheajal kõrvuti arvutites ja sõitsime Google Mapsi tänavavaates oma kodukoha teid mööda. Näitasin talle oma lapsepõlvekodu: kultuurimaja, kus klaverit õppisin, lähimat Selver ABCd ning põhikoolihoonet.
Eestlasena tuleb välismaal elades tihti ette, et küsitakse: kust sa siis pärit oled? Kui vastan olenevalt küsijast, et Estoniast, Estoniest või Estlandist, tuleb ette nii imestust, segadust kui mõistvat kulmukergitust „Oh, Eesti, Riiast, jah?“. Riigiteaduste tudengite keskel Pariisis on teadlikkus tegelikult…
Ma ei ole veel kohale jõudnud. Ei teagi, kas peab otsima oma kohta elus, vist mitte. Sest kui selle koha kätte saan, siis mis troon see on, mille otsas kogu ülejäänud elu istun ja alla vahin. Mulle on vastik igasugune pürgimine, saavutusiha. Tähtis on tegelda huvitavate asjadega ja veel tähtsam on hingerahu. Selle seisundi poole pürgimine on ränk ja närviline. Kõlab vastuoluliselt. Jaa, aga ise see kätte ei tule. Olla…
Kolisin Tartus Ülejõe linnaossa aastal 2003, enne seda olin seal käinud ainult Tartu Lasteteatris (praegu laulupeomuuseum). Lapsevanemad kurtsid pidevalt, et lasteteater on kesklinnast liiga kaugel, tänavad on pimedad ning bussid sinna ei käi. Kui ema mulle Ülejõele esimest korda külla tuli, ütles ta asukoha kohta ainult ühe lause: „Oled lausa metsa kolinud.“ Mina ütlesin eneseõigustuseks ka ainult ühe lause: „Nojah, aga Raekoja platsi kõnnin ma siit kümme minutit.“
Nüüd tahan rehabiliteerida…
Keset elu sain üllatunult aru, et mul polegi oma kohta. Tagasi minna ei saa, edasi ei oska ja kuskil nagu ei meeldi eriti.
Leidsin Hiiumaal metsatuka, milles peituvast talust väga palju järel ei olnud. Ei olnud minustki. Ütlesin igasse ilmakaarde loitsu, et mina välja ja keegi sisse ei saaks; et oleks nagu piiritsoon ja raamid ka. Et laiali ei valguks. Hakkasime majaga koos elama: kuhu vaja, sai pandud plaaster või tugi…
29. oktoobrist on Tartu kunstimuuseumis eksponeeritud Tšehhi kunstniku Barbora Kleinhamplová ja Chicago domina Mistress Velveti koostöös loodud video „Vastupandamatu“. Sissejuhatuseks piisab ilmselt sellest, et Mistress Velvet kogus omajagu tuntust sellega, et sundis oma valgetest meestest orje lugema mustanahaliste kirjutatud feministlikku teooriat.
Nägin Kleinhamplová videot 2021. aastal Prahas Futura galeriis. Nii väga tahaksin öelda, et otsuse töö Tartusse tuua tingis teema päevakajalisus, kuid ennekõike olin siiski võlutud erakordselt heast kunstiteosest. Mind vaevab…
Harva, kui mõni koht mulle kohe muljet avaldab. Enamasti napib mõttevaikust, et ümbritsevat keskkonda selgelt tajuda. Isegi kui õnnestub ratsionaalse mõtlemise haaret lõdvendada ja lasta mölal vaibuda, on üldiselt ikkagi midagi teoksil ja tähendusloome piirjooned ilmuvad alles hiljem. Koha tähendus tekib mul viivitusega ning kohataju on minu meelest eelkõige ikkagi see, kui vaimne ruum assimileerib füüsilise ruumi. Vahel tundub, et on võimalik ka vastupidine, kuid kes neid asju täpselt teab.
Üks…
Lapsepõlvekohad on nagu täistuubitud sahtlid, kindlam on neid mitte avada, mitte sobrada kogunenud kihistustes.
Esimesed eluaastad elasin Tallinna südalinna stalinovkas, seejärel kasvasin Pelguranna hruštšovkas, pisteliselt pendeldasin ka vanavanemate kodude Tartu Tähtvere ja Kärdla aedlinna vahet. Sõitsin Tõnismäele Herbert Johansoni funktsionalistlikku koolimajja Mustamäe modernistlikust miljööst. Kõigest sellest on tõukunud minu varajane maailmapilt ehk ruumikogemus, kust põgeneda ja kuhu tagasi pöörduda.
Minu lapsepõlve Pelguranna kodu elutuppa kavandas noor arhitekt Tiit Hansen – tuntud Kannikese…
Kui ema väikesele Pilleriinule ütles, et nüüd on aeg maal asjad kokku pakkida ja tagasi linna sõita, hakkas ta heleda häälega nutma. Hakkasin jah. Suvitasime ühes Põhja-Eesti rannakülakeses, kus meil oli täitsa oma, rõvedat oranži värvi maja. (Tegelikult on siiani.)
Mulle oli see umbes nagu paradiis. Aias oli vana traktorikummi sisse tehtud liivakast. Päike paistis sinna suurema osa päevast peale, seega võis vana must kumm tagumiku all päris korralikult kõrvetada. Pea…
Inimene olevat paikne. Kuid ta on ka seiklusjanune, hülgab oma kohti ja otsib uusi. Anastab ja omastab uusi kohti. Määratlus „minu koht“ on vastuoluline, sest sisaldab ruumimääratlust, kuid kätkeb ka muutust. Muutus leiab aset nii oma kohas, kui sellest välja kasvatakse, ise muututakse, ka uuest ja võõrast saab oma, kui seal on kodunetud.
Eesti inimese oma koht on kahestunud, seisneb linna- ja maakodu ühtsuses. Mujal maailmas on see luksus. See ei…
Vahel on nii selge tunne, et mul on käsil juba päris mitmes elu. Näiteks siis, kui loen kunstiajaloo või mingite ajaloosündmuste kohta. Võimalik, et mul on lihtsalt väga hea sisseelamis- ja kujutlusvõime.
Vahel tekib tugev tunne, et ma olen siin juba olnud. Näiteks see ainus kord, kui käisin Austraalias. Ma ei oska öelda, miks, aga punane tolmune maapind oli äkki jala all nii kodune, et tundsin lausa meeleliigutust, nagu oleksin esivanemate…
Kohad avanevad liikumise kaudu. Minu kohad asuvad mägedes. Alpinismis muutub liikumine maastiku kehaliseks ja loominguliseks peegelduseks. Mägedes on aeg tajutav: tuhandete aastate jooksul on vormi võtnud geoloogilised protsessid, samal ajal kui tavapärased laviinid väljendavad kiireid kulminatsioone. Mägedes liikumine aitab dialoogi pidada aja ja ajastute ning valitud marsruut maastiku vormiga.
Gruusias asuva Ušba tipp köitis mind juba siis, kui ma esimest korda selle mäe äratuntavale siluetile Elbruselt pilgu heitsin. Alles kümme aastat…
Inimeste rajatud eluruumid pole minus pea kunagi sügavat oma koha tunnet tekitanud, ehk juhtus see ühel korral lapsepõlves, kui kolisime 12 ruutmeetri suurusest ühiskorteri toast Lasnamäele kolmetoalisse ning avanes mu esimene päris oma tuba. Kuid lapsepõlvemälestused on tuhmunud, on elatud siin ja seal, igal pool varjutavad koha sära olmeaskeldused, hotellid ja mõneks päevaks üüritud korterid on jälle liiga võõrad ja anonüümsed. Ma saan täiesti aru Vladimir Nabokovist, kes jõukaks saades…
Toksin neid ridu sulnis suvilakeses keset mände ja mustikaid, mardikad kimavad põmaki! vastu klaasi ja vahelduva pilvisusega päev edeneb sama laisalt kui pooleli olev raamat: Olga Tokarczuki „Rändajad“ loob meeltes õndsa rahulolu, et ise kuhugi minema ei pea. Olen juba kohal, mis mul veel vaja. Puhkamise tingimuseks peetakse kohavahetust, minekut kuhugi, kus muidu ei olda ja kus ruum, näiteks kuurordis või spaas, on kujundatud nii, et unustad kõik need argisemad…
Igava inimesena olen enamiku oma elust elanud samas tänavas Tallinnas Hiiul, tõsi küll, mõneaastaste vahepausidega. Tänav on sama, kuid nimi on aegade jooksul muutunud.
Nõmme vanadel plaanidel kannab tänav Kaare nime, sest see pidi tegema uhke kaare Vabaduse puiesteelt alla metsa äärde ja siis kaarega tagasi Vabaduse puiesteele. Millegipärast jäid kaared ühendamata, nii on Kaare tänav praegu siit mõne kvartali kaugusel üksi ja ilma kaareta, meie tänavale pandi aga esialgu Endla…
Kunagi ammu rääkis Hando Runnel ühel olengul (võib-olla on ta sellest kuskil ka kirjutanud, ei mäleta), et inimesed jagunevad laias laastus kolmeks: matsid, vurled ja merimehed. Matsid on maainimesed, vurled linnainimesed ja merimehed mööda ilma ringi seiklejad. On ka vahevariante ehk üleminekuinimesi. Ennast pidas ta näiteks vurlestunud matsiks.
Mulle hakkas see teooria meeldima ja ka ennast ei saa ma mitte kuidagi teistmoodi identifitseerida, kui vurlestunud matsiks. Sest mis see esimest põlve…
Kui mu Pärnust pärit ema ja Väike-Maarjast pärit isa hakkasid 1990. aastatel suvilat otsima, oli kõige olulisemaks tingimuseks, et see poleks kummagi lapsepõlvemaa, vaid nende ühine, päris oma koht. Teiseks pidi olema meri ja Tallinna lähedus, et saaks ka pärast tööd kiiresti linnast ära. Pärast mõnda hullumeelset ideed sattusid nad Laulasmaale, kus oli väike nõukogudeaegne majake hubases õuna- ja marjaaias ning inimtühja valge liivaga randa jõudes sündis kergelt otsus just…
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.
Funktsionaalsed
Always active
Vajalikud, et te saaksite segamatult portaali eri osade vahel liikuda.
Preferences
The technical storage or access is necessary for the legitimate purpose of storing preferences that are not requested by the subscriber or user.
Statistika
Kasutatakse lehe külastatavuse statistika kogumiseksThe technical storage or access that is used exclusively for anonymous statistical purposes. Without a subpoena, voluntary compliance on the part of your Internet Service Provider, or additional records from a third party, information stored or retrieved for this purpose alone cannot usually be used to identify you.
Marketing
The technical storage or access is required to create user profiles to send advertising, or to track the user on a website or across several websites for similar marketing purposes.
Kaarel VanamölderMadli Vanamölder
Andrus KarnauKairit Leibold /ERR / Scanpix
Kai Kiiv
Gregor KullaErakogu
Jaanika AndersonErakogu
Kristina ViinKristina Viin
Peeter SauterKris Moor
Katharina KalaErakogu
Valner ValmeErakogu
Anneli SaroMariana Tulf
Kadri TapersonErakogu
Indrek GrigorRuudu Rahumaru
Erakogu
Tyyne Kristin VaiklaErakogu
Pilleriin RaudamTanel Topaasia
Raivo KelomeesErakogu
Iris OjaJaan Krivel
Helmi Marie LangseppDavid Nadaraia
Leo Luks
Peep EhasaluHarri A. Sundell
Märt LäänemetsGabriela Urm
Auri JürnaErakogu