Kella- ja tšelloteemaline elleriaad

Tšellomuusika võib olla Elleri muu mahuka loomingu seas küll teisejärguline, ent varaskrjabinliku melanhoolia ning Ellerile nii omaste põhja- ja kodumaiste kujutelmade allikana köidab ometi meeli.

AARE TOOL

Kontsert „Heino Eller 136“ 7. III teatri- ja muusikamuuseumi Peeter Süda nimelises saalis. Valle-Rasmus Roots (tšello) ja Sten Lassmann (klaver). Kavas Heino Elleri teosed tšellole ja klaverile: „Õhtulaul“ (1921), „Vana tants“ (1913), romanss G-duur (1924), poeem As-duur (1921), prelüüd g-moll (1917/1933), andante serioso (1931), prelüüd e-moll (1942/1965) ja ballaad e-moll (1944).

Heino Elleri (1887–1970) sünniaastapäeval 7. märtsil kogunesid ellerlased teatri- ja muusikamuuseumi elleriaadile ehk Ellerile pühendatud vabas vormis kontsertloengule. Tšellist Valle-Rasmus Roots ja pianist Sten Lassmann tõid sedapuhku kuuldavale Elleri kogu tšello­loomingu, ühtekokku kaheksa pala.

Peale Elleri tšellomuusika terviktutvustuse oli kontsertloengul teinegi ajend: nimelt andis Sten Lassmann teatri- ja muusikamuuseumile üle Elleri tuntud klaveripala „Kellad“ (1929) originaalkäsikirja, mis seni oli asunud Hiiumaal Emil Ruberi pärandi hulgas. Ruber oli veterinaar-bakterioloog, kes peale erialase laboratoorse töö osales 1920. ja 1930. aastatel muusikaorganisatsioonide tegevuses ning pidas sõbra Heino Elleriga kultuurilooliselt väärtuslikku kirjavahetust. Kuna Ruberi piimandusalaste saavutuste hulka kuulub hapukoorevõi uue valmistamismeetodi väljatöötamine (Põllumajanduse Akadeemia 8. XII 1960), oli Elleri klaveriloomingu crème de la crème usaldatud kahtlemata asjatundlikesse kätesse.

„Kellade“ käsikirja jõudmisega muuseumifondi pole saanud teose tekstikriitilised küsimused siiski veel ammendavat vastust, sest 1933. aastal Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali sarjas ilmunud „Kellade“ noodivälja­andes ja Hiiumaa käsikirjas on mõningaid erinevusi. 1933. aasta noodiväljaandes on pala alguses juhiseks lento e mesto, millele kolmandas taktis lisandub pensieroso (mõtlikult), Hiiumaa käsikirjas aga andante pensieroso (pliiatsiga läbi kriipsutatud ja asendatud märkega lento). Käsikirjas on pala määratletud kui „Prelüüd“ (läbi kriipsutatud) ja selle all sulgudes on pealkiri „Kellad“. Nagu toonitas Sten Lassmann käsikirja tutvustavas loengus, on esialgne prelüüdimääratlus paljuütlev, sest joonib alla „Kellade“ seose 1920ndatel Elleri klaveriprelüüdides avalduva modernistliku suunaga.

Elleri modernism asetub 1920ndatel käärinud kunsti ja kirjanduse taustale ja on ühtlasi osa märksa pikema mõjuga arenguliinist. Üks niisuguseid on alates 1905. aastast pead tõstnud nooreestlus, mis taotles kirjanduselu euroopalikustamist prantsuse ja Põhja­maade eeskujude järgi. Nooreestlusele andis dekadentliku muusikalise palge Mart Saar, kelle soololaul „Must lind“ ja klaveripala „Skizze“ ilmusid ajakirja Noor-Eesti (1910, nr 3 ja 4) lisana. Umbkaudu 1905. aastast kuni Esimese maailma­sõjani leidis Euroopa muusikas aset üleüldine stiililine lahknemine ja radikaliseerumine, mille vilju võib maitsta Schönbergi, Stravinski, Bartóki, Skrja­bini jpt loomingus. Justkui oleks toona olnud midagi õhus …

Sten Lassmann andis teatri- ja muusikamuuseumile üle Elleri tuntud klaveripala „Kellad“ (1929) originaalkäsikirja, mis seni oli asunud Hiiumaal Emil Ruberi pärandi hulgas.

Nooreestlaste baudelaire’ilikult raipe­hõnguline idealism ja siurulaste (1917–1920) estetistlik „luuleplahvatus“ jäid 1920. aastate alguses eristumis­himulistele kirjandustegelastele hambusse. Sõjajärgne pehkimise tunne tõukas tagant „kirjanikkude yhingu“ Tarapita moodustamist, nende samanimelise häälekandja (1921-1922) avanumber algab tõdemusega, et „ummiku on lykat meie vaimline kultuur“. Manifesteeriva eneseväljenduse aeg jäi küll üürikeseks, sest 1920ndate lõpus saabus proosa­kirjanduses elu- ja rahvalähedaste teemade tulv. Toonast kunstiuuendust kehastas Eesti Kunstnikkude Rühm, mille liikmed võtsid malli kubismist, ekspressionismist ja futurismist.

Muusikas tähendas moodne eelkõige prantsuspärast, mistõttu Elleri partituuride päises on märgitud peale eestikeelse pealkirja „Crépuscule“ („Videvik“), „L’aurore“ („Koit“), „Les appels de nuit“ („Öö hüüded“), „Légende symphonique“ („Sümfooniline legend“) või „Les fantômes“ („Viirastused“). Nii ühes kui ka teises teoses (a)tonaalsuse piire kompides oli Eller 1920ndate Tartu muusika­elus suur üksiklane, kelle muusikat esitati konservatiivide mõningasele turtsumisele vaatamata siiski meeleldi.

Kui sümfoonilistes poeemides, klaveriteostes ja keelpillikvartettides lookleb Elleri loomingu kord modernistlik, kord lüüriliselt mahenenud pealiin, siis tšelloteosed olid talle kui kõrvalepõige. Nende seas on prelüüd tšellole ja orkestrile g-moll (1917), mille seade tšellole ja klaverile ilmus trükis 1933. aastal, ja mahukaimana ballaad e-moll tšellole ja orkestrile (klaveriga versioon trükiti 1948. aastal). Muud tšellopalad kuuluvad käsikirjalisena Elleri loomingu salapärasemasse ossa, ehkki tšellistide eest varjule pole jäänud needki. Nii näiteks on südamlik „Õhtulaul“ Toomas Velmeti esituses vinüülplaadil „Contra aut pro?“ (2017).

Tšellomuusika võib olla Elleri muu mahuka loomingu seas küll teisejärguline, ent varaskrjabinliku melanhoolia ning Ellerile nii omaste põhja- ja kodumaiste kujutelmade allikana köidab ometi meeli. Valle-Rasmus Rootsi ja Sten Lassmanni esitus oli ennekõike üleskutse jäägitule ellerlusele, millega kuulaja nende peagi üllitatava tšellomuusika terviksalvestuse ootuses loodetavasti varmalt ühineb.

Elleri tšelloloomingu saamis- ja esituslooga seoses tasub veidi värskendada ajalooteadmisi toonase Tartu parima tšellosolisti kohta. Selleks oli Paul Berkowitz (1894–1975), kes olnud „Tartu publiku pailaps“ (Postimees 3. IX 1926) ja „Eesti modernisti Heino Elleri soe tõlgitseja ja propageerija“ (Postimees 25. IV 1928). Mitmekülgsete huvidega riialane Berkowitz õppis muusikat ja arsti­teadust Leipzigis ja Peterburis, 1914. aastast kohtame aga tema nime ajalehtedes seoses Tartu muusikaeluga.

Tartu ülikoolis omandatud arstihariduse kõrvalt oli Berkowitz Vanemuise orkestri esitšellist ja üks soositumaid soliste, kammermuusik ning Tartu kõrgema muusikakooli õppejõud. Tema repertuaari kuulus muu hulgas Elleri prelüüd g-moll ning selle perioodi üks ilmekamaid palu, Artur Kapi wagnerlik prelüüd (1918) tšellole ja orkestrile. Side Eestiga püsis ka mõnda aega pärast tema suundumist Riia ooperiorkestrisse 1926. aastal. Eesti muusika biograafilises leksikonis (2007) märgitakse, et Berkowitzi hilisem saatus on teadmata. See pole siiski tõsi. Jälgi on mõnevõrra seganud küllap asjaolu, et edasi läks Berkowitz Kaunasesse, kus teda sestpeale tunti leedupäraselt kui Povilas Berkavičiust. Just Leedu muusikaharidusse jättis Berkavičius kõige sügavama jälje, kuivõrd praeguses Leedu muusika- ja teatriakadeemias mäletatakse teda kui sõjajärgsete kümnendite värvikat tšelloprofessorit ja pikaajalist dekaani. Nõnda on Berkowitz, Elleri teoste omaaegne „soe tõlgitseja“, oluline kõigi kolme Balti riigi keelpillimängu ajaloos.

Kontsert „Heino Eller 136“ ajendas mõtisklema ellerluse hetkeseisust üldisemaltki. Elleri muusika uurimise ja esitamise eelmine kõrgperiood oli 1980ndatel seoses tema 100. sünniaastapäevaga, kui ilmus Peeter Lilje dirigeeritud Elleri orkestriteoste LP-sari ja olulist allikmaterjali sisaldav raamat „Heino Eller oma aja peeglis“ (koostaja Mart Humal, 1987). Sestpeale on lisandunud Elleri kolme sümfoonia noodiväljaanne (toimetaja Mart Humal, 2012), Sten Lassmann on salvestanud alates 2011. aastast Briti plaadifirmale Toccata kõik klaveriteosed, Tallinna keelpillikvartett jäädvustas Elleri keelpillikvartetid (2016) ning Olari Eltsi juhatatuna on praeguseks ilmunud kahe CD jagu orkestriteoseid (2018-2019). Nimetagem ka alates 2019. aastast tegutsenud Heino Elleri Sihtasutust, mis on püüdnud uuristada eri organisatsioonide vahel killustunud ellerlusele selgema voolusängi.

Elleri enesestmõistetava kultuuri­loolise tähtsuse kirjeldamiseks ei tarvitse kulutada sõnu. Ometi on Eller jäänud mingis mõttes oma kuulsate õpilaste varju. Raamatukoguriiulil on küll Eduard Tubina kogutud teoste kena noodiväljaanne, ent Elleri loomingule kogutud teoste au veel osaks saamas ei ole. Enne seda peaks niikuinii kaante vahele jõudma Elleri temaatilis-bibliograafiline kataloog. Asjahuviline leiab teabe üles muidugi kas või maa alt, aga Ellerit puudutavaid materjale koondav veebileht (näiteks www.arvopart.ee eeskujul) kahtlemata soodustaks ellerlikke püüdlusi nii Eestis kui ka piiri taga. Seega on 140. aastapäeva ja veidi pikemas perspektiivis „Heino Eller 150“ eel aeg küps uueks ellerlikuks hüppeks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht