Õiglaste tasumäärade kujundamisel tuleb arvestada töömahuga. Kõige täpsema tulemuse saab, kui projektiga seotud arutavad üksikasjalikult läbi töö teostamiseks vajaliku tegevusmahu ja ajakulu.
Riigi ega majanduse juhtimine ei ole parteiliste kingituste võistlus.
Eesti sotsid peavad õppima Portugali parempoolsete kogemusest, kohanema ning esitama oma sisu vastuvõetavamate siltide alt.
Millistest teostest on teadlased ammutanud inspiratsiooni teadusartiklite pealkirjastamisel?
Eva-Maria Aitsam: „Pargi rajamine pole kindlasti sekkumine klindi looduskeskkonda, vaid praeguste varjatud, peidus väärtuste väljatoomine ja rõhutamine.“
Tavapärane valeuudise legitimeerimise juhtum – professionaalne ajakirjandus korjab marginaalsest kanalist vale üles ja vajutab sellele infot kontrollimata tõepärase uudise pitseri.
Kunstiauhindu küll jagub, kuid nende rahaga kaetus ei ole tagatud. Väljapääs võiks olla erakapitalil põhinev ühisfond.
Hämmastav on see, kui palju suutis Ester Mägi oma loometeel areneda, muutuda, olla mõjutatud uutest suundadest ja jääda ühtlasi äratuntavalt iseendaks.
Ivan Võrõpajevi näidendi ilu seisneb selles, et etüüdides tekst suurt ei muutu: laused on sageli sõna-sõnalt samad, muutub kontekst, kuhu laused langevad.
Loone Ots kirjutab romaanis „Armastus“ naisajalugu, toob nähtavale ühe unustatud naise. Seevastu eestlaste haamri ja alasi vahele jäämise motiivile ta variatsioone ei lisa.
Karisma arhitektid on viimase kümnendi jooksul kavandanud elumaju ja büroosid, samuti mitmeid riikliku tähtsusega avalikke hooneid.
„Hukkunud Alpinisti hotelli“ Bluray-väljaanne tekitab kiusatuse vaadata, kas Grigori Kromanovi film on ajale vastu pidanud.
Paradoksaalne on see, et samamoodi nagu Venemaa elimineerib võrrandist Euroopa riigid, teevad sama Ida-Euroopa pistrikud.
Nõukogude-aegne aktiivne kunstielu pidi tõestama, et sotsialistlikus ühiskonnas hoolitsetakse kultuuri eest.
On tänuväärne, et meie hulgas leidub entusiastlikke ja kompetentseid muusikuid, kes võtavad vaevaks ning süüvivad muusikasse niivõrd põhjalikult.
Transgressiivne „Kaev“ vajutab korraga nii erootika, tabude paljastamise kui ka agressiivse šokiteraapia nupule, kaugemale ulatuv eesmärk võib aga jääda ähmaseks.
Ingomar Vihmari „Kolm õde“: ühelt poolt mängukergus, improvisatsioonitunnetus, näitlejate ülim loomulikkus, teiselt poolt detailitäpsus, ranged raamid.
Juta Kivimäe kannab romaanis „Suur tuba“ koos värvikate tegelaste ja nende asjade kirjeldustega lugejani tükikese elavat aega. Kas kirjandus ei ole mitte tõeline ajamasin?
Viktor Gurov laiendas oma „Kunstnikud kogudes“ projektiga rahvusraamatukogu intellektuaalset ruumi ja kutsus osalisi mõtlema kõndimise tähenduse peale.
On raske hinnata, miks üks raamat on müügiedukam kui teine. Kas asi on teemas, autoris, sisu tuumakuses või hoopis loetavuses? Või siis reklaamis? Või kõiges kokku?
„Eesti lugude“ sarjast linastunud portreefilm kunstnik Edith Karlsonist vaigistab parimas loomevungis keskmise põlvkonna kunstnike tegemiste jäädvustamise defitsiiti.
„Prantsuse lähetusega“ on Wes Anderson realiseerinud korraga kolm kauast kinnisideed: teha prantsuse film, teha antoloogiafilm ja teha ajakirjandusfilm.
Kristina Sabaliauskaitė on saavutanud „Peetri keisrinnas“ ajaloolise täpsuse, peategelase psühholoogilise veenvuse, kujutatava aistitavuse ja loo haaravuse haruldase sümbioosi.
Tarmo Vahteri „Võitlus tuleviku pärast. 1933–1936: Pätsi aja rääkimata lood“
Tim Marshalli „Geograafia vangid“
Kristina Sabaliauskaitė „Peetri keisrinna“
kontsert „Maestra Ester Mägi 100“
Viktor Gurovi näitus „Aeglased sammud – kõndija maastikus“
lühidokumentaalfilm „Eesti lood. Uue aja kunstnik“