Tunnen puudust millestki, mis jäi maha. 1791 sõna Wes Andersonist

„Prantsuse lähetusega“ on Wes Anderson realiseerinud korraga kolm kauast kinnisideed: teha prantsuse film, teha antoloogiafilm ja teha ajakirjandusfilm.

ANDREI LIIMETS

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Mängufilm „Prantsuse lähetus“ („The French Dispatch“, USA-Saksamaa 2021, 107 min), režissöör-stsenarist Wes Anderson, operaator Robert D. Yeoman, helilooja Alexandre Desplat. Osades Bill Murray, Jeffrey Wright, Benicio del Toro, Adrien Brody, Tilda Swinton, Léa Seydoux, Frances McDormand, Timothée Chalamet jt.

Kui Wes Anderson 1990ndate keskel filmimaailma kaardile ilmus, oli tema karjäärikõverat ka parima tahtmise juures võimatu ette aimata. Lavastaja hilisematele filmidele vältimatult iseloomulikest vormilahendustest oli asi toona veel kaugel. Debüüdi „Pudelrakett“1 linastamisest ütlesid suuremad festivalid ära, kinodes põrus krimikomöödia läbi. Ometi oskasid mõned näha linateoses värsket ja paljulubavat lavastajakätt. Vaevu kahekümnendate keskpaika jõudnud Anderson oli alles hakanud omandama võtteid oma eeskujudelt ehk Martin Scorseselt ja François Truffaut’lt.

Veerandsaja aastaga on Anderson jõudnud kümne filmiga oma käekirjani, millega konkureerib mõjukuselt ja äratuntavuselt Ameerika filmis ehk vaid Quentin Tarantino. Mõlemad on ka usinad filmiloost ja eelkäijatelt õppijad, mistõttu ei maksa imestada, et „Prantsuse lähetuse“ ilmumise eel avaldas levitaja Searchlight Pictures nimekirja, kus on koguni kolmkümmend kaks filmi, mis on Andersoni värskeimat linalugu mõjutanud.

Nimistust leiab rohkelt prantsuse filmi suurkujusid: Jean Renoir, Jean-Luc Godard, Henri-Georges Clouzot, Louis Malle, Truffaut, Jacques Tati. „Ma olen kogu elu tundnud end nagu prantsuse filmis,“ on Anderson ise öelnud ning see polegi vaid fantaasia kinolinal – Euroopas ringi reisida armastaval lavastajal on Pariisis oma korter.

Eeskujude loetelu ei piirdu üksnes prantslastega, vaid hõlmab teisigi filmiajaloo teerajajaid, nagu Billy Wilder, Roman Polanski, Luchino Visconti ja Alfred Hitchcock. Viimase psühholoogilised põnevikud ei torka Andersoni filme vaadates ilmselt esimesena pähe, kuid just selle briti pingemeistri loomingut on Anderson nimetanud ühe olulisema mõjutajana. Žanrierinevustele vaatamata seob neid eri ajastust pärit meistreid tugev ruumitunnetus. Andersoni üle-eelmine film „Grand Budapest Hotell“2 on näiteks tulvil väikseid visuaalseid austusavaldusi Hitchcocki filmidele.

Andersoni talent ei seisne aga peenes oskuses eeskujudelt laenata või suisa näpata, vaid suutlikkuses nende võtteid edasi arendada, stseenilahendusi ümber komponeerida ja lai mõjutajate spekter oma ainulaadseks stiiliks muuta.

Kahe kõige otsesema eeskujuna on Anderson „Prantsuse lähetuse“ puhul välja toonud Itaalia neorealismi legendi Vittorio De Sica filmi „Napoli kuld“ ja Max Ophülsi „Naudingu“3. Need 1950ndate alguse linateosed on n-ö antoloogiad ehk mitmest eraldiseisvast lühiloost koosnevad valimikud. „Prantsuse lähetusega“ on Wes Anderson realiseerinud korraga kolm kauast kinnisideed: teha prantsuse film, teha antoloogiafilm ja teha ajakirjandusfilm.

New Yorkeri jälgedes

„Prantsuse lähetust“ on tituleeritud armastuskirjaks ajakirjandusele, kuid Anderson on sellisest määratlusest kõrvale põigelnud, nimetades, et heal on siin tegu mõne ajakirjanikuga. Teatav pelg suure üldistuse ja taotluse ees hõlmata korraga tervet nähtust on arusaadav. Eelmise filmi „Koerte saar“4 linastumise aegu tabasid Andersoni tema karjääri jooksul teravaimad kriitikanooled.

Ennui-sur-Blasés on end sisse seadnud samuti väljamõeldud Ameerika väljaande „Liberty, Kansas Evening Sun“ välistoimetus. „Prantsuse lähetus“ on üles ehitatud ajakirja viimase numbri filmina kujutamisele. Esiplaanil kelner (Pablo Pauly) ja Arthur Howitzer, Jr. (Bill Murray).

Kaader filmist

Ehkki koerakarjast jutustav düstoopiline nukufilm sai suures plaanis peamiselt kiita, heideti Andersonile ette jaapani kultuuri aproprieerimist ehk välise vaatlejana stereotüüpide võimendamist. „Prantsuse lähetuse“ puhul on ta seetõttu intervjuudes üha rõhutanud, et tegemist on välismaalase nägemusega Prantsusmaast, nii nagu Wim Wenders on kujutanud filmis „Pariis, Texas“5 Ameerikat oma muljete põhjal.

Fiktiivsete, ent detailsuse tõttu väga usutavate kohtade loomises on Anderson igal juhul meister, olgu tegemist „Koerte saare“ Megasaki, „Kuutõusu kuningriigi“6 New Penzance’i saare või „Grand Budapest Hotelli“ Zubrowka kuningriigiga. Nüüd lisandub Ennui-sur-Blasé – tõlgituna umbkaudu Igavus-Apaatia –, millele on andnud eeskuju Angoulême’i-nimeline väikelinn Prantsusmaa edelaosas ning vanad fotod Pariisi boheemlaslinnaosadest.

Ennui-sur-Blasés on end sisse seadnud samuti väljamõeldud Ameerika väljaande „Liberty, Kansas Evening Sun“ välistoimetus. „Prantsuse lähetus“ on üles ehitatud ajakirja viimase numbri filmina kujutamisele. Kui peatoimetaja ühtäkki infarkti tõttu sureb, jääb tema soovil avaldada vaid üks number, mille artiklid vaataja ees lahti rulluvad.

Toimetus pole lihtsalt nägemus sajandi keskpaiga ajakirjanikest, vaid selle otseseks eeskujuks on Ameerika intellektuaalide XX sajandi lipulaev The New Yorker. Anderson avastas ajakirja tudengina Texase ülikooli raamatukogust ning hakkas numbreid seejärel koguma. Väidetavalt on tema valduses eksemplarid pea kõigist New Yorkeritest 1940ndate aastateni välja. Huvi väljaande ja selle autorite suhtes kasvas sedavõrd fanaatiliseks, et mullu oktoobris anti välja Andersoni toimetatud valimik „Toimetaja matus“7 neljateistkümne peamiselt välislähetuses toimetanud autori looga.

New Yorker alustas 1925. aastal võrdlemisi kerglase meelelahutusena, keskendudes peamiselt kiiksuga huumori, karikatuuride ja lühilugude avaldamisele. Oma tänaseni palju tõsiseltvõetavama koha meediamaastikul hõivas ajakiri pärast Teist maailmasõda, kui ühe terve numbri ulatuses ilmus John Hersey essee „Hiroshima“8, mis avaldati hiljem ka eraldi raamatuna. Kuue ellujäänu lugudest koosnev töö sundis seni maailmasõja võidujoovastuses olnud Ameerikas vaatama esmakordselt tõtt tuumaplahvatuse tegelike tagajärgedega. Ühtäkki kerkis aja- ja ilukirjandust siduv New Yorker Ameerika kultuurielu tippu. Selle autorite ringi leidsid tee näiteks Truman Capote, Roald Dahl, Philip Roth, J. D. Salinger ja Vladimir Nabokov. Viimase kahe looming on samuti Andersoni suurimate mõjutajate hulgas.

Ka „Prantsuse lähetuse“ tegelased on tegelike ajakirjanike koondpilt. Bill Murray kehastatud Arthur Howitzer juuniori, kelle surmast sündmustik alguse saab, prototüübid on näiteks New Yorkeri asutaja Harold Ross ja pikaaegne toimetaja William Shawn. Andersoni oskust luua vastuolulisi karaktereid näitab see, et mehed olla päriselus olnud täielikud vastandid: Shawn leebe ning julgustav teenäitaja ning Ross valjuhäälne vana kooli juht, kes kohtles kolleege taltsutamist vajavate lastena. Filmis Howitzeri seinale kirjutatud „nutmine keelatud“ osutab näiteks Rossi vaikusearmastusele, mille tõttu oli kontoris keelatud ümiseda ja vilistada.

Filmi kolm peamist lugu viivad kontorist kaugele ning räägivad ühtaegu väga erinevatest tegelastest ning ajakirjanduse võimalustest neid kujutada. Esimeses loos kohtub vaataja mõrva eest vangi mõistetud kunstnikuga, kelle töid maailm ihaldab. Teine lugu viib noorterahutuste keskmesse. Kolmandas röövitakse aga politseiülema poeg, kelle päästmisel omandab võtmetähtsuse gurmaanist ülema kokk Nescaffier. Nagu Andersonile iseloomulik, avanevad lood sageli lugude sees ja järgmised lood omakorda nende sees. Struktuurilt on film raskesti jälgitav isegi andunud Andersoni fännidele.

Kogu sürreaalsuse juures on aga filmis vähe sellist, mis oleks täiesti välja mõeldud. Rahutused põhinevad suuresti 1968. aasta Pariisi sündmustel, kui tudengiprotestidest jõuti revolutsiooni äärele. Kahekordse Oscari-võitja Frances McDormandi kehastatud Lucinda Krementzi karakteri taga on kirjanik Mavis Gallant ja Lilian Ross (sugulussuhe Harold Rossiga puudub). McDormandi teksti on filmis põimitud otse Gallanti kirjutistest võetud poeetilisi kirjeldavaid ridu, millel ei pruugi ekraanil toimuvaga otseselt seost olla.

Enamasti komöödialavastajaks liigitatava Andersoni kohta võib teema olla ootamatult poliitiline, kuid tasub meeles pidada, et tema filmide väline värvikirevus ja rõõmsameelsus on enamasti petlik. Andersoni ellu jättis sügava jälje vanemate lahkuminek, kui ta oli kaheksa-aastane, ja nii pole tema filmides tragöödia kunagi kaugel. „Tenenbaumid“ tegeleb muu hulgas depressiooniga, „Rushmore“ ja „Darjeeling Limited“9 aga leinaga. „Grand Budapest Hotelli“ on võrreldud pildikülluse tõttu sageli kommipoega, kuid õigupoolest kobestab kadunud Euroopa nostalgia teed arusaamani, et kõik filmis nähtav purustatakse peagi maailmasõja koledustes. „Koerte saar“ käsitleb aga võõraviha, propagandat ja paanikakülvamist.

„Prantsuse lähetuse“ viimases kolmandikus mängib Jeffrey Wright Roebuck Wrighti, kelle kuju on inspireerinud kirjanik ja aktivist James Baldwin ning osalt ka ajakirjanik A. J. Liebling. Viimase omaks peetakse muuseas tsitaati „inimesed ajavad uudistest loetu uudistega segamini“.

Kuigi Liebling suri juba 1963. aastal, kõlavad need sõnad päevakajaliselt ka täna, mil suur osa ajakirjandusest on rahapuuduse ja klikijanu koosmõjul kolletunud ning toodab röögatutes kogustes sensatsioonilise kõlaga pealkirju või suvalist rämpsu teisejärgulistest meelelahutustähtedest. Kvaliteetne uuriv ajakirjandus on aga kaotanud kandepinnas ja usaldusväärsuses, kuna ühismeedia tulekuga saab igaüks valida endale sobiva kõlakambri. Sopistub meediaruum, mõraneb igasugune ühiskondlik konsensus, laguneb demokraatia.

Eestiski on räägitud igatsusest ja vajadusest tasakaalustavate, suurt pilti haaravate häälte järele, kelle ideaalkujuna kehastuvad vaimusilmas enamasti Lennart Meri või Enn Soosaar. Sellise rahuliku hääle on Anderson püüdnud leida Roebuckis. Wrighti rollisoorituse eeskujudeks on peale Baldwini näitekirjanik Tennessee Williams ja demokraadist intellektuaal Gore Vidal.

Vidal pidas 1968. aastal ehk seitse aastat enne filmis kujutatud väljaande sulgemist maha konservatiivse poliitikaanalüütiku William F. Buckleyga kuulsa debati, millest valmis hiljuti ka põnev dokk „Südamevaenlased“10. Sündmusi kujutatakse seal murdehetkena, mil Ameerika uudiste- ja meediaruumist sai intellektuaalse arutelu, analüüsi ja tõeotsingu koha asemel röökivate arvamuste võitlustanner.

Andersoni loodud maailmale võib ette heita mõningast elitarismi, isegi privileegipimedust. Tema tegelased on enamasti jõukad ja haritud, käivad erakoolis, elavad külluses ega pea tegelema enamikule osaks langevate argimuredega. Tema maailm on täis polümaate ja renessansiinimesi, kuid eks ilmesta see soovi olla targem ja parem, veeta aega huvitavate ja haritud inimestega, mitte langeda populistliku päevapoliitika või lihtsalt labasuse küüsi.

Andersoni filme seobki teatav kaotus ja igatsus, olgu siis maailmavaate, inimese, koha või aja järele. „Prantsuse lähetuses“ võtavad selle kokku Nescaffieri, võõrriigis viibiva välismaalase sõnad: „Otsin midagi, mida ei ole, tunnen puudust millestki, mis jäi maha“.

Kas liiga palju head asja?

Vaatamata üllale taotlusele ja pilkupüüdvate detailide küllusele pole „Prantsuse lähetust“ vastu võetud sama üksmeelse kiidukooriga kui Andersoni eelmisi filme. Guardianis on seda nimetatud väsitavaks, Vanity Fairis raskesti hõlmatavaks, Washington Postis öeldud, et filmis pole siirast uudishimu maailma vastu. New Yorker on nimetanud seda aga Andersoni vahest parimaks filmiks! Paljudes arvustuses on tõstatatud küsimus, kas liiga palju head asja on lõpuks ikkagi hea.

Pildi rikkalikkuse osas on Anderson püüdnud ennast igas järgmises filmis üle trumbata. Tema makettidena näivad võttepaigad justkui luniksid pidevalt pausinuppu, et kõiki detaile imetleda. Selles osas ei ole ta teinud mingit hinna­alandust ka „Prantsuse lähetuses“, ja järjekordselt on tegemist Andersoni ihuoperaatori Robert D. Yeomani laitmatu tööga.

Andersoni näitlejateansamblid meenutavad üha enam piltmõistatust, mitu Oscari-võitjat ühte filmi mahub. Peale pikaajaliste kaasteeliste nagu Murray (too nõustus kunagi „Rushmore’is“ osalema peaaegu tasuta), McDormand, Tilda Swinton, Adrien Brody, Owen Wilson (koos temaga kirjutas Anderson oma esimesed filmid), Jason Schwartzman, Edward Norton ja Willem Defoe näeb ekraanil mitmeid esma- või teistkordselt tema filmis üles astuvaid staare. Nimetagem: Benicio Del Toro, Jeffrey Wright, Léa Seydoux ja üks maailma kuumemaid nimesid Timothée Chala­met. Paljud, näiteks Elisabeth Moss, Christoph Waltz, Alex Lawther ja Saoirse Ronan, on ekraanil vaid hetke.

Liiga hakkab aga lõpuks tegema teksti tihedus. Visuaalselt on Andersoni filmid olnud alati detailiküllased ja piiritult mängulised, dialoogilt siiski mõõdukamad. „Prantsuse lähetuse“ heliribal vahetuvad kiirelt vestlused, märkused, pealelugemised, ekraanile ilmuvad kohati üsna pikad kirjad. Tegemist pole ka pelga info edastamisega, sest suur osa sõnadest on ritta seatud poeetiliselt ja üsna keerulises inglise keeles, nii et omandavad eraldi kirjandusliku väärtuse. Saalis istuvat vaatajat tabab aga pigem ülestimulatsioon ja üleküllastumine, mis viib kiirelt väsimuseni ega võimalda sündmustega enam emotsionaalset sidet hoida.

Anderson läheb siin justkui Cristopher Nolani jälgedes: filmi nõuab rohkem kui üht vaatamist. Võin kinnitada, et teisel korral, kui struktuurimuster on pisut selgem, hakkab „Prantsuse lähetus“ tõepoolest paremini avanema. Silma jääb rohkem väikesi vimkasid ja kõrva suurepäraseid tekstikatkeid, nagu Adrien Brody kehastatud kunstikaupleja hüüatus kohtule talle tulusa kunstniku vanglast päästmiseks: „Teil peab ometi olema sellisteks olukordadeks mingi topeltstandard!“

Paremini hakkab kangastuma ka Andersoni nägemus sündmustes, mis ei pöörle sugugi ümber õhkava nostalgitsemise. Lavastaja pealtnäha väheütlev märkus, et tegemist pole armastuskirja, vaid filmiga, omandab tähenduse. Kogu hoolika, detailse maailmaloome juures ei püüa Anderson kordagi jätta muljet, nagu oleks tegemist päris ajalooga. Vastupidi: ta teeb dekoratsioonid sageli niivõrd nähtavaks, et igaüks saaks aru: tegemist on müüdiloomega, fantaasiaga, millegagi, mida pole tegelikult olemas.

Selles võib näha ajakirjanduse, filmikunsti või ka igasuguse loojutustamise, isegi nostalgia kui sellise kriitilist peegelpilti. Ühel hetkel muutub pilt animatsiooniks ning hääl taustal ütleb otse välja, et sündmusi kajastati hiljem koomiksikülgedel ülepakutult. Me ei näe tegelikkust ega isegi filmi tegelikkust, vaid kellegi kujutlust kujutlusest. Ajalugu ei võta sirgeid ja üheselt arusaadavaid suundi, vaid killustub rohkete kogemuste, arusaamade, kujutluste ja meenutuste vahel. Kuivõrd tugev poleks ka soov üht-teist romantiseerida või õilistada, suunavad sündmusi sageli juhus ja banaalsus, kusagil taustal ootab aga eetriaega pesupulbrireklaam.

Anderson ei ole aga võtnud küünilist ega üleolevat hoiakut, vaid suhtub sellesse kõigesse teatava eluterve stoilisusega. „Püüa jätta mulje, et tahtsidki just nii kirjutada,“ ütleb Howitzer filmis oma autoritele. Anderson on suutnud igal juhul jätta mulje, et on teinud kõike tahtlikult, hoolimata sellest, milliseid tähenduskihte võidakse sellest välja lugeda.

1 „Bottle Rocket“, Wes Anderson, 1996.

2 „The Grand Budapest Hotel“, Wes Anderson, 2014.

3 „L’oro di Napoli“, Vittorio de Sica, 1954; „Le plaisir“, Max Ophüls, 1952.

4 „Isle of Dogs“, Wes Anderson, 2018.

5 „Paris, Texas“, Wim Wenders, 1984.

6 „Moonrise Kingdom“, Wes Anderson, 2012.

7 Wes Anderson. An Editor’s Burial: Journals and Journalism from the New Yorker and Other Magazines. Pushkin Press, 2021.

8 John Hersey, Hiroshima. – New Yorker 31. VIII 1946.

9 „The Royal Tenenbaums“, Wes Anderson, 2001; „Rushmore“, Wes Anderson, 1998; „The Darjeeling Limited“, Wes Anderson, 2007.

10 „Best of Enemies“, Robert Gordon, Morgan Neville, 2015.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht