Rahvaste saatusest

Paradoksaalne on see, et samamoodi nagu Venemaa elimineerib võrrandist Euroopa riigid, teevad sama Ida-Euroopa pistrikud.

AHTO LOBJAKAS

„Geograafia on faktid, mitte saatus,“ ütleb Tim Marshall oma raamatu lõpus. Jätkem see siinkohal õhku. Alustada tuleb ühest teisest eristusest fakti ja fiktsiooni vahel. Fakti ja fiktsiooni suhe on alati olnud lahtine. Ühes äärmuses pole fakt midagi enamat kui piisavalt tihti ülekorratud fiktsioon. „Meie oleme[gi] Lääs,“ säutsus jõulude ajal üks Eesti suursaadik. Ilmselt igasuguse irooniata ja täiesti kogemata defineeris ta hybris’e, mis on iseloomustanud Eesti välis­poliitikat viimased 30 aastat. (Vähemalt tagasi­vaates näib, et esimese vabariigi 20 aastat välispoliitikat olid kantud süütumast kui ka lihtsameelsemast tahtmisest olla nagu kõik teised.) Peaasjalikult punub ja müütab Eesti establishment fiktsiooni, seda esmajoones iseenesele ning seejärel kõigile, kes kuulama vaevuvad, lootuses, et lõpuks saab fiktsioonist fakt. Eesti julgeolekupoliitiline diskursus on näidend, mis otsib näitlejaid.

Sellesse žanrisse kuulub varasemast ajast luul, mille kohaselt kuuludes NATOsse koosnebki Eesti kaitsevägi automaatselt NATO sõduritest ja loob sellega Venemaa jaoks fakti, milles Eesti sõdur on heidutusjõult samaväärne USA sõduriga. Samasse kohta kuulub kunagise peaministri jutupunkt esimese Ukraina sõja paiku sellest, et NATO kaitsvat iga Narva ruutsentimeetrit sama kindlameelselt kui iga Manhattani ruutsentimeetrit. Kõige hiljutisemaks näiteks oli Toomas Hendrik Ilvese hädakisa eelmisel kuul Brüsseli Politicos: kui USA ei otsi maksimaalse – ja Lääne-Euroopa riike meie lavaseadest eemaldava – resoluutsusega Venemaaga konflikti, siis võtab Putin kõigepealt ära Ukraina ja seejärel kogu vaba maailma.1 Eesti välispoliitika on autofiktsiooni poliitika, mida iseloomustab absoluutne idasuunaline kurtus. Ühe käega püütakse ajada kärbseid pähe läänele ja teisega vabastada fiktsiooni spinnijad ise igasugusest vastutusest rahva ja ajaloo ees.

Teises äärmuses faktide ja fiktsiooni omavahelises suhtes asub seisund, mida inglise keeli kutsutakse facts on the ground – jõuga kehtestatud faktid. Siin on fiktsiooni funktsioon teise-, kui mitte kolmandajärguline. Piisava jõu ja nõuga loob piisavalt tugev riik talle sobiva asjade seisu, mida fiktsioon üksi reeglina muuta ei suuda. Selliste faktide muutmiseks läheb tarvis vastasjõudu ja valmisolekut riskida, konflikt tekitada ja selles osaleda. Nii tegutseb Venemaa oma naabruses, annekteerides virtuaalselt tükke riikidest nagu Gruusia, Moldova ja Ukraina. Sama on teinud Iisrael palestiinlaste aladel.

Fiktsioonide konkurents

Lõviosa riikidevahelisest suhtlusest jääb kirjeldatud kahe äärmuse – õhulosside ehitamise ja toore jõu rakendamise – vahele. Piirdudes siinkohal Eesti (ja laiemalt Ida-Euroopa) jaoks relevantsega, on meie regiooni mõnda aega iseloomustanud fiktsioonide konkurents. Täpsemalt põrkuvad meie ümber ja kohal kaks fiktsiooni – või arusaama – riigist. Äärmuseni lihtsustatult ütleb üks, et rahvusvaheliselt tunnustatud riigil on suveräänne õigus valida ise oma liitlased ja (piiratum) õigus otsustada oma piiride sees toimuva üle. Teine, konkureeriv fiktsioon ütleb, et Nõukogude Liidu ja (Nõukogude bloki) pärilusriigid kujutavad endast üleminekuajastu anomaaliat.

Nad on „peremeheta“, orvuks jäänud, kui kasutada Venemaa välisministri Sergei Lavrovi hiljutist määratlust. Kui mitte Venemaa omand, peab neist saama ala, mis ei ohusta märkimisväärselt Venemaa elulisi huve. See fiktsioon on sisuliselt Moskva versioon Monroe doktriinist. Tegemist on ühtlasi väljakutsega fiktsioonile, mille sünnitised arvatakse Moskvas olevat Ukraina ja Balti riigid (ja ehk ka Poola). Teisisõnu, esitatakse küsimus, kas mainitud riigid jääksid püsima siis, kui USA Euroopast lahkuks. Kui need riigid eksisteerivad USA ja tolle toetatud fiktsiooni armust, siis on nende saatusest mõtet rääkida üksnes USAga.

Paradoksaalne on siin see, et samamoodi nagu Venemaa elimineerib võrrandist Euroopa riigid, teevad sama Ida-Euroopa pistrikud: Saksamaa, Prantsusmaa, Soome kantakse kasututena maha, lahendus saab tulla vaid USA-lt, deus ex machina. Sellega võetakse agentsus nendelt maailmajao riikidelt, kes on riikluse ajalooliselt ise välja teeninud ja seda hoida suutnud. Nende riikide ajalooline kogemus välistab eos vägivalla poliitika instrumendina.

Kehastub see kogemus näiteks Soome presidendi Sauli Niinistö aastavahetuskõnes: kannatlikkus, vastutus(tunne) ja dialoog on ainsad teed, mis viivad edasi. Kõik muu, kaasa arvatud Soome võimalik astumine NATOsse, kujutaks endast enam kui sajandipikkuse traditsiooniga poliitika läbikukkumist. Seda mõistmata pigistatakse Ida-Euroopas ühtlasi silm kinni ainsa võimaluse ees Venemaa kõrval pikemalt eksisteerima jääda – Soome moodi. Seda, mida selleks vaja on, võime nimetada milleks tahes – respektiks näiteks. Soomel (ja Saksamaal) on Venemaa silmis respekt olemas, Eestil (ja Poolal) ta puudub.

Fiktsioon loob geograafia

Geograafia ei muuda siin midagi. Geograafia võib endast kujutada fakte, aga faktid täidab sisuga – annab neile mõtte, loob neist väärtused, ärgitab väärtusi kaitsma – ikkagi fiktsioon. Fiktsioon loob oma geograafia. Ühelt tasandil läheks Venemaa (ilmselt) ühtmoodi sõtta nelja Kuriili saare kui Ukraina pärast. Teiselt poolt laseks ta (võib-olla) minema Kasahstani, mis pole strateegiliselt vähem oluline Ukrainast. Küsimus on suurimas fiktsioonis – või „loos“ – üldse: identiteedis. Küsimus on selles, kes ollakse, kust ollakse pärit ja milleks olemas.

Eesti välispoliitika on autofiktsiooni poliitika, mida iseloomustab absoluutne idasuunaline kurtus. Ühe käega püütakse ajada kärbseid pähe läänele ja teisega vabastada fiktsiooni spinnijad ise igasugusest vastutusest rahva ja ajaloo ees.

Tiina Kõrtsini/Õhtuleht/Scanpix

Tim Marshalli raamatus „Geograafia vangid“ moodustavad fiktsioonid rangelt võetuna erandi. Samas hea jutuvestjana ei saa Marshall neist üle ega ümber. Erandeid saab kokku nii palju, et nad reeglit – geograafia olla faktid – sugugi ei kinnita. Geograafiale lisanduvad riikide käitumise determinantidena ka „mentaliteet ja poliitika“ (lk 49) ja demograafia (lk 54). Kuid mingil põhjusel – ilmselt originaalsusetaotlusest, võib-olla lootusest vastuoksa ideega müügitulu tõsta – võtavad Marshalli raamatu peatükid vormi, milles esmajärjekorras loetakse üles iga ilmajao suuremate riikide a priori looduslikud eelised ning sellele ehitatakse üles kõik muu.

Nii peab lugeja välja kannatama grotesksed, paremal juhul anakronistlikud targutused sellest, kuidas USAd vallutada üritav jõud peaks oma varustusliinid viima läbi Mehhikost ja/või Kanadast (lk 70), Venemaa vallutatakse läänest läbi koridori, mis läbib Poola ja Valgevene (lk 20) – kusjuures tuumaheidutust ei puudutata siin sõnagagi – või kuidas Taiwan läheb Hiinale peaasjalikult korda strateegilise punktina väljapääsu tagamiseks maailmamerele (lk 82). Enam kui natuke läheb Marshalli argumendi põhjuse-tagajärje järjepidamine sassi Itaalia ja Kreeka puhul – Euroopa kahe suurema varase tsivilisatsiooni geograafilist asukohta kirjeldatakse „nuhtlusena“ (lk 95).

Raamatut, mis pärineb 2015. aastast, on uuendatud materjaliga, mis jõuab välja aastasse 2019, kuid ambitsioon maailmapoliitika mehaanikat kaasahaaravalt kirjeldada on ühtlasi sedalaadi kirjanduse suur komistuskivi. Nii on USA presidendiks endiselt Donald Trump; COVID-19 on saabunud, aga viirusele omistatakse peamiselt majanduslik tähendus; Euroopa Liit vaevleb rahanduskriisis.

Marshalli raamat meenutab ka vähemalt selle arvustuse autorile vajadust leida eestikeelne vaste väljendile potted history – ajalookonserv? –, milleks selliseid kokkuvõtlikke, kuid sageli ka pealiskaudseid linnulennu-kokkuvõtteid inglise keeles kutsutakse. Tegemist on üha vikipeedialikuma žanriga ning Marshall on oma faktoloogias Wikipediast üsna lineaarselt sõltuv (toksige näiteks Google’isse „Bessarabia and Russia“ ja saate enam-vähem sama teksti, mis raamatus – selle vahega, et Wikipedia kannet pole Marshall lõpuni lugenud).

Ülejalalaskmisi on päris palju: Kaukaasia mäestik olevat Venemaad kaitsnud mongolite eest (lk 22), Kosovo sõja ajal olevat regioonis tegutsenud „NATO maaväed“ (lk 11), 2013 valitud Gruusiale „Moskva suhtes märksa leplikum“ president (lk 36) — Ivanišvilist pole sõnagi, Ukrainast tahtvat Venemaa gaasitorusid mööda viia 2005–2010 hinnavaidluste tõttu (lk 37), tanguutidest saavad mongolid (pro: tiibeti-birma hõim) (lk 47). Näiteid oleks veel, kuid Marshalli argumendi sisu vaatepunktist on nad õnneks suuresti kõrvalised.

Relvitukstegev“ kasutatud kirjandus

Raamatu ambitsioonist annab teatud aimu relvitukstegev kasutatud kirjanduse loetelu. Venemaa-peatükil on kolm allikat: USA Aasia-uuringute keskuse National Bureau of Asian Research kirjastatud 2010. aasta ülevaade Venemaa rahuaegsest demograafilisest kriisist (autor Nicholas Eberstadt); George F. Kennani artikkel „NSVLi tegevuse lähtekohad“ („Sources of Soviet Conduct“) 1947. aasta ajakirjas Foreign Affairs ning NATO fact sheet aprillis 2014 pealkirjaga „Venemaa süüdistused“. Hiina puhul lisandub õnneks Robert Kaplan, USA kohta käivas materjalis Robert Kagan.

Raamatule annab samas analüütilise väärtuse see, mille üle autor ise ei paista erilist uhkust tundvat: tema ajakirjanikuvaist. Staažika välisajakirjanikuna orienteerub Marshall üllatavalt realistlikult ja nüansseeritult tänapäeva oluliste konfliktide juurpõhjustes. Nii jääb Balti riikide ja Ukraina saatus sõltuma nende vene vähemusest; Venemaa-Gruusia 2008. aasta sõja „provotseeris“ Saakašvili (lk 36); Ukrainas mängis 2014. aasta sündmustes rolli USA (lk 79) ning Saksamaa oli seotud Janukovõtši kukutanud „mahhinatsioonidega“ (lk 102).

Kokkuvõttes tuleb nentida, et geograafia pole Marshallilegi tingimata ainutähtis faktor maailmapoliitikas, kuid selle primaarseks tegemine aitab kahtlemata tema jutustatud lugu vürtsikamaks teha ja piltlikustada. Sellisena sobib Marshalli raamat suurepäraselt näiteks TED-konverentsi ettekandeks valmistujatele, väitlusklubide liikmetele ja neile, kes hindavad Stratfori geopoliitiliste teadmiste allikana.

Raamatu huvitavaim lause kõlab järgmiselt: „[V]ägivaldse sissetungi korral näeks USA iga Folsum, Fairfax ja Farmerville peagi välja nagu Fallujah“ (lk 70). Marshall komistab siin möödaminnes küsimusele, kuidas indiviidi (või kogukonna) autonoomia mängib rolli riigi tugevuses – ja heidab selle kohe kõrvale. Kuid on ilmselge, et vastusel pole mingit otsest pistmist geograafiaga (USA ja Iraak on väga erinevad kohad), kuid samas väga palju pistmist identiteedi ja institutsioonidega.

Need, keda viimased huvitavad, peaksid lugema otse Kaplanit, Kaganit ja nende Euroopa kommentaatoreid. Veel parema sissevaate maailma asjadesse saaksid need, kes jõuavad välja näiteks Paul Kennedy või Michael Manni raamatuteni.2 Ühel või teisel moel uurivad kõik nimetatud autorid – ja teised, kes nende huve jagavad – institutsioone. Sest institutsioonid on need, mis läbi ajaloo fiktsioone ja fakte loovad. Institutsioonid on rahvaste saatus.

1 https://www.politico.com/news/magazine/2021/12/02/russia-ukraine-putin-policy-523606

2 Paul Kennedy, The Rise and Fall of the Great Powers: Economic Change and Military Conflict from 1500 to 2000. Michael Mann, Sources of Social Power.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht