Aja essents

Juta Kivimäe kannab romaanis „Suur tuba“ koos värvikate tegelaste ja nende asjade kirjeldustega lugejani tükikese elavat aega. Kas kirjandus ei ole mitte tõeline ajamasin?

MADE LUIGA

Juta Kivimäe romaan „Suur tuba“ on lummav lugemine. Mastaapne perekonna­romaan, mille tegevus toimub Hruštšovi-aegse sula aastatel.

Mind ühtaegu jahmatas ja rõõmustas tuttavlik maailma tajumise viis. Muidugi murrab lapsepõlvemälestuste temaatika varem või hiljem sisse pea iga kirjutava inimese tekstidesse. Selles pole midagi ootamatut ega erakordset. Mälu lihtsalt on salvestanud oma tühjale kettale just need varased muljed maailmast erakordse selguse ja sügavusega. Kuidas mälestusi aga esitatakse, on juba indiviidile eriomane.

Juta Kivimäe liigub mööda endisaegseid ruume ja esemeid, mis neid ruume täidavad, kirjeldades nii ühtesid kui ka teisi väga üksikasjalikult. Kuid tema raamatu sisu ei moodustu ainuüksi asjadest, vaid seda täidavad tihedalt kõikvõimalikud inimesed – peamiselt hiigelsuure suguseltsi mitut masti liikmed, aga ka naabrid, poemüüjad, ema sõbrannad, õmblejannad, autojuhid, inimesed maalt ja linnast, suurematest ja väiksematest kohtadest, kodumaale jäänud ja Siberisse saadetud, eestlased, juudid, venelased … Inimtüüpidega on kaetud pea kõik registrid, mis üldse olemas on. Kuid sama olulised on ka neile inimestele kuulunud mööblitükid, kleidid ja noad-kahvlid. Kas pole sümboolne, et kui toimub lahutus, siis saetakse vana rauast abieluvoodi tükkideks ja veetakse kuskilt kohale vilauus moodne kušett!

Muusikud, luuletajad, näitlejad, arstid, teenijad, töömehed, insenerid, hulluks läinud vanainimesed, vanavanemaidki on mängus lausa kolm komplekti, kuna tegu on perega, kus üks isa on läinud ja teine, küll onu Agoks kutsutud, asemele tulnud. Peategelasel-jutustajahäälel tütarlaps Mintsil on kõigepealt silme ees emapoolne suguselts, mis on rikkalik ja värvikas, sinna kuuluvad perekonna alussambad – kehastunud turvatunne ja kodusoojus – Bobe ja Zeide ehk vanaema ja vanaisa. Bobe muudkui kraamib, keedab ja küpsetab, väike ja ümarik, haigete jalgadega, veab turult kraami koju, korraldab suuri perekonna kokkutulekuid, hoiab inimeste elu valge ja sooja. Zeide istub küll enamasti vaid akna all, sest tema tervis on juba kaunis kehv, kuid tema hoiab elus pärimust ja traditsiooni, tal on kastikeses tallel juudi tarkuse kulunud kirjarullid, mida ta vahel harva pühalikult välja võtab ja kokku kogunenud juudi vanameestega koos loeb. Bobel ja Zeidel on neli last – kolm tütart, üks poeg, väimehed pealekauba, lapselapsi alguses kaks, siis sünnib veel üks. Ühiskorteri kirev elanikkond on pere laiendus, ning igas inimeses peitub rohkem kui üks elu, nad on päeval ühed ja öösel teised, käivad päeval ühes ametis, õhtul suletud uste taga aga teevad mingeid teisi, salajasemaid asju.

Kogu see juudi traditsioonide ja Eesti juudi kogukonna teema on väga üksikasjalikult ning huvitavalt kajastatud. Ilmselt just sellepärast on see nii arusaadav, et vahendab keegi, kes ei kuulu enda sõnul õieti kuhugi. Emagi sähvab vihahetkel, et Mintsil ei olegi rahvust. Piirialade elanikud, eikellegimaal asujad võivad küll tunda üksindust ja tõrjutust, aga neil on ka palju privileege, mis just kirjanduse seisukohalt on olulised. Kirjutades oled ju korraga kohal ja eemal, kirjutad ja vaatad ise ennast kõrvalt. See kohaloleva kõrvalseisja positsioon on Mintsile sünniga kätte mängitud.

Mingil hetkel ületab peategelase loendamatute sugulaste ja muidututtavate hulk mõistlikkuse piirid ja nad lähevad omavahel sassi või esinevad niivõrd vilksamisi, et ei omanda loo seisukohalt erilist tähtsust. Raamatu keskpaigas autoril fookus kaob ja ta asub kirjeldama müriaadi kaugemaid sugulasi, kellega puututi kokku mõnel perekonna väljasõidul. Need kirjeldused ise on ikka sama haaravad ja täpsed, kuid loo kompaktsuse huvides oleks võinud ehk natuke kokku hoida ja igat maalesõitu võib-olla mitte kõneks võtma.

Tõdemusest kasvab välja järgmine teema, mis meie kirjandust aina enam kimbutab. Sellest on palju räägitud, aga asi ei näi sugugi paranevat. Nimelt toimetamine. Kivimäe raamatus on küll üksikuid korrektuuriapse, keeleliselt muidu kõik kena, aga sisulist toimetamist on vajaka. Igal autoril on välja kujunenud oma meelissõnad, mis sagedasel pruukimisel hakkavad mõjuma parasiitsõnadena või lihtsalt stiiliapsudena. Kivimäe romaanis kordub alatasa sõna „tihtipeale“ ja tihtipeale kohtab sõna „alatasa“, ei puudu ka „imeilus“ ja muud ülivõrded. See on justkui nipp, kuidas lastepärast kõnepruuki ja elutaju edasi anda, kõik on seal natuke suurem ja värvilisem kui päriselus, aga liiale minnes hakkab tekst mõjuma infantiilselt. Õnneks on autori kirjutamisviis piisavalt kaasakiskuv, et need väiksemad äpardused alla neelata, aga ikkagi tekib nurin, miks ometi on head teksti nagu meelega rikutud, tähele­panelik toimetaja oleks liigsed kordused kollasega üle tõmmanud.

Juta Kivimäe pälvis mullu romaani „Suur tuba“ käsikirjaga Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel I koha.

Kris Moor

Kui juba stiil jutuks tuli – enamasti keskendutakse arvustustes teose sisulisele poolele, sellele, millest raamat räägib. Ja kui eriti millestki ei räägigi, ollakse nõutud, et iseenesest oli ju hea teos, aga justkui eimillestki. Sageli on viis, kuidas elust räägitakse, olulisem kui see elu ise. See on essents, see, mille pärast me ju üldse loeme: lausete ilu, jutu voogamine, põimingud, põiked, mustrid. Mitte sündmustik. Ma utreerin, muidugi on raamatuid, mille lehte keeratakse ainult see­pärast, et teada, „mis edasi saab“.

Juta Kivimäe „Suur tuba“ on eelkõige stiiliraamat. Muidugi juhtub siin üht-teist, paaris kohas saavutab sündmustik lausa üleloomuliku värvingu, kuid peamiselt on tegemist vaatluse ja talletamisega. Kadunud aja, kadunud inimeste elavaks loomisega, mis saab võimalikuks ainult tänu nugateravale detailimälule. Kõik need, kes ei malda lugeda keerukaid vatitekkide või filigraanprosside kirjeldusi, nemad vist viskavad sellegi raamatu käest ja ütlevad, et mattuvad asjade alla. Mulle need seevastu väga meeldisid. Nii palju tuli ette tuttavat! Kõik need kapipõhja-aarded ja ajalehtedesse keeratud poolkeelatud ärapandud asjad. Kellegi vanad juuksepalmikud. Veidrad pesuesemed. Hoole ja armastusega kogutud varandus, mis kannab kõiki aja märke – üle elanud tule, vee, siit-sealt katki, paigatud ja parandatud, ikka hoitud ja armastatud. Maailm, mis ongi meie ümbert kohe-kohe kadumas, kui viimased koormatäied vana aja asju uue aja majapidamistest prügisse kantakse.

Teoses on läbivalt hoitud ümbritseval lapsepilku, mis on väheke kahe otsaga asi. Loomulikult ei ole kirjanik eelkooliealine laps, vaid inimene oma elukogemusega, kes põimib mälestusi elu jooksul omandatud teadmiste ja hoiakutega. Vaevalt et ükski laps vaatab vanaema suhkrutoosi sellise pilguga, et oi, misuke imeilus suhkrutoos roosikujulise nupuga ja mis imekenad väikesed sinised lilled! Talle lihtsalt meeldib see suhkrutoos, aga kui ta kunagi aastakümneid hiljem oma toosist kirjutama asub, on järsku platsis teadmised, mida tal toona ei olnud. Ilmuvad lagedale keerulised sõnad nagu „rilliga klaas“ või „sõjakomissariaat“. Mulle tundub, et taolisi autofiktsioone või autobiograafiliste sugemetega teoseid ei peaks tingimata muust kirjandusest suure luuaga eemale teise hunnikusse pühkima. Kadunud aja taaselustamine või taastamine on täpselt sama loominguline töö kui millegi sootuks uue või enneolematu väljamõtlemine. Näiliselt „päris“ ilukirjanduslikud raamatud, kus miski ei anna otsa kätte, kust autor selle maha on viksinud, versus nähtavale jäetud omaeluloolise võrguga raamatud: nende teemad on ju ikka samad. Kuidas on olla inimene, kuidas maailmast aru saada, kuidas leppida surma ja muude maailma hädadega, kuidas olla rõõmus, kuidas armastada, kuidas vihata – sellest võib kirjutada kosmoseodüsseias või raamatus oma emast. Kas Bobet ja Zeidet oleks võimalik „välja mõelda“? Kardan, et mitte. Tegu on puhta ilukirjandusega – tegelased on tihendatud, valgusesse seatud ja koos nende ja nende asjadega on meieni kantud tükike elavat aega. Kas mitte kirjandus pole tõeline ajamasin?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht