Salme Niilendi romaan

Loone Ots kirjutab romaanis „Armastus“ naisajalugu, toob nähtavale ühe unustatud naise. Seevastu eestlaste haamri ja alasi vahele jäämise motiivile ta variatsioone ei lisa.

JOHANNA ROSS

Loone Otsa romaani, 2021. aasta romaanivõistluse ühte võidutööd, kannavad ajaloolised tegelaskujud: kolmest vahelduvast vaatepunktist jutustatakse, kuidas 1942. aastal Saksa okupatsiooni ajal aitavad Uku Masing ja Salme Niilend päästa Isidor Levinit. Too juudi päritolu üliõpilane ootab keset külma talve Salme kodutalu lambalaudas, kuni naine võtab ette riskantse reisi Tartusse, et hankida talle võltsitud isikutunnistus. Vahele meenutatakse tutvumist ja ühist ülikoolielu.

Kohe püüab pilku Uku Masingu nimi – selle legendaarse õpetlase ja kirjaniku elu on mitut puhku fiktsionaliseeritud. Vahest enim tuntud on Jaan Kaplinski romaan „Seesama jõgi“, kus Masing esineb vanemaealise Õpetaja rollis; ligilähedane tegelane on Tark Jaan Toominga märkmikromaanis „Teekond mäe südamesse“ (mõlemad 2007). Lauri Sommeri novell „Hilised lemmelehed“ (samuti 2007) kujutab hilises eas Masingu kiindumust noorde Leena Kiivitisse. Episoodiline roll on Masingul Jaan Krossi romaanis „Väljakaevamised“ (1990), kus ta ei esine veel päris guruna, kuid siiski tunnustatud erakõpetlasena, lähikonna parima vanade keelte tundjana. Võimalik, et neid kujutisi on veel.

Kuidas paigutub sellesse traditsiooni Otsa Masing? Kujutusviisi poolest on siin enim sarnasust Sommeriga: mõlemad autorid on teise põlvkonna masingi­aanid, kes ei kirjuta isiklike mälestuste põhjal, vaid püüavad kaudsetele allikatele tuginedes tabada tegelaskuju siseilma. Seda sümboliseerib muuhulgas igrek ü-tähe asemel (tõsi, Sommer on selle üle võtnud ka oma teistes tekstides). Fiktsionaalsete Masingute hulgas on Otsa oma kõige noorem, pealt kolmekümnene, mõne aasta eest abiellunud. Ehk seetõttu näeme teda väga malbe ja leplikuna, hõljumas vaheldumisi armuuimas ja teoloogilistes mõtisklustes, silmitsemas oma kaunist kaasat, meditatiivselt ahju kütmas, puhast särki selga seadmas ja tušiga kirjamärke maalimas. Alles raamatu lõpupoole aimub õige veidi tumedamaid tunge, armukadedust, viha.

Kas selline mahe kujutis on tõetruu? Võib-olla. Peale ilukirjanduslike kujutiste ja mälestuste on lugeja Masingu isiklikku ellu saanud pilku heita arvukate publitseeritud kirjavahetuste kaudu. Selle kõige alusel aimub tema isikust ka kohatine riiakus ja virilus, enese- ja teisepõlgus. Noores põlves Alide Klemetsiga korrespondeerides1 on Masing vähemasti alguses samuti õrn ja armunud, vahest ongi tundetoon laenatud sealt. Seevastu sõber Jaan Kiivitiga elu arutades on ta näiteks naiste peale vihaseks saanud ja kirub alalõpmata seda tuima, arusaamatut sugupoolt.2 Eakat Masingut on kuuldavasti ajuti vaevanud kibestumus elu keerdkäikude tõttu. „Armastuses“ kujutatud aeg jääb aga kuhugi vahepeale ja muidugi võib inimene mesinädalate ajal vähemasti ajutiselt leebuda. Ots on küll oma tegelase sisemonoloogis kasutanud näiteks Masingu tigedat esseed „Naistest“, aga teinud seda nii osavalt, et weiningerilik frustratsioon ei jää kõlama.

(Nais)ajalooromaan

Igal juhul on selline karakterikujundus romaani struktuuri teenistuses. Otsa paistab olevat huvitanud ennekõike Niilend, kellest ta on varem kirjutanud ka näidendi („Üksainus Araabia öö. Salme Niilendi näidend“) ja kelle kohta öelnud: „Eesti kultuurilool on selle naise ees küll suur võlg tasuda, kui keegi teda ei mäleta.“3 Salme Niilend, 1950. aastast Leetmaa (1915–2007), õppis toona Tartu ülikooli filosoofiateaduskonnas ja tegutses üliõpilasseltsis Veljesto. Hiljem emigreerus ta Kanadasse, kus õppis Montréalis McGilli ülikoolis ja kaitses sotsiaaltöö alal magistrikraadi rühmauurimusega töötavatest abielunaistest. Palju rohkem internet tema elust ei teagi, nii et kui seal veel midagi kultuurilooliselt olulist leidub, tuleb alles tulevastel uurijatel seda infot populariseerida. Raamatu vahelduva vaatepunktiga osades joonistub igatahes selgelt välja, kuidas naine, Salme, tegutseb, sellal kui mehed passiivselt ootavad, Uku oma Tartu korteris, Isidor laudas kahe kasuka all. Lk 222 öeldakse see ehk isegi liiga otse välja: „Salme, õnnetu tydruk. Saa aru, et sa lõhud myydi ära. Virutad nagu puuhaluga puruks naise aastatuhandeid kehtinud kohustuse olla passiivne.“ Sellises koosluses sulavad Levin ja Masing väheke ka kokku – jõuetud peene kondiga mehed keset ainelist kitsikust mõtisklemas kõrgemate asjade üle, kasutades erudeeritud unarsõnu nagu „lüüme“. (Muidugi, miks mitte, eks ühise ringkonna sõprade keelekasutus kipubki ühtlustuma.)

Veljestolased, sh mõned Loone Otsa romaani „Armastus“ tegelaste prototüübid, 1930. aastal Elvas Aleksander Kaelasel külas. Istuvad Eevi Lassen, Aino Saar ja Kersti Merilaas. Seisavad Salme Niilend, Aleksander Kaelas, August Sang ja I. Lepassaar.

Eesti Kirjandusmuuseum

Põhiosa tegevusest toimub niisiis Salme osade ajal: konfrontatsioonid eri auastmes sakslastega, talvisel maastikul rübelemine, limusiinisõidud, käigud ametiasutustesse ja tuttavate palvele. Siin on tunda vanas heas Jaan Krossi traditsioonis ajalooromaani: taustaks pöördeline aeg Eesti ajaloos, rullub suure ettemääratuse taustal lahti pisike põnevaks instseneeritud sündmusliin, tegelased seisavad tõsiste eetiliste valikute ees, kaalul on elu ja surm. Enim tükkis see paralleel esile stseenis, kus sõprade seltskond läheb kirikuõpetaja Jaak Tauli palvele ning Masing üritab argumenteerimiseks ära kasutada kavalaid viiteid Tauli enese venia legendi’le. Krossi käega kirjutatud süžees olekski selline käik väga tõenäoliselt soovitud mõju avaldanud – aga Otsal mitte, siin mõjub ainult armastus, Eha palve.

Eks „Armastus“ olegi ju ülendatud romaani pealkirjaks. Esmajoones tuleb seda minu meelest mõista ligimesearmastusena, kuna ühe põhitegelase Isidori romantiline kiindumus teise, Salmesse, jääb ühepoolseks. Selle romaani kontekstis osutub armastus jõuks, mis tõukab inimesi püüule ilma igasuguse vastutasuta head teha. Enamasti on see vastamata armastus, aga paistab, et ka rahuldatud armastus nagu Ukul Eha vastu võib muuta leebeks ja heasoovlikuks ülejäänud maailmagi vastu.

Ajalooromaani põhiline sõnum öeldakse käivat kirjutamise aja kohta. Mingeid väga labaseid paralleele päevapoliitika ja XXI sajandi olukorraga Ots ei tõmba, kuigi küllap on ta veidi lustinud näiteks anakronistlikult kõlava deklaratsiooniga: „Rass on konstruktsioon. Nii leppisime juba tüki aja eest Werneri laua taga kokku“ (lk 43). Aga missuguselt tänapäevaselt positsioonilt vaatleb ta ajalugu, kuidas töötab läbi minevikku?

Salme Niilendit fookusse tuues kirjutab Ots muidugi naisajalugu, toob nähtavale unustatud naisi. Niilendit on kujutatud kui tormakat, sageli (viisakus)reeglite vastu eksivat, aga ometi sümpaatset tütarlast, kes võib seltskonnas välja pursata sobimatu repliigi või sündmatult oma rõivaid kohendada. Just niisugune hoogne mõtlematus tõukab teda ka suurematele tegudele – see on kangelasele sobilik tüpaaž. Reaaleluline Isidor Levin, hiljem tuntud folklorist, pidas oma päästjaks ennekõike Uku ja Eha Masingut, kellele laskis Jeruusalemma holokaustimuuseumi paigutada ka vastava mälestusplaadi.4 Siin ongi autor kasutanud ilukirjanduse võimalust näidata juhtunut kuidagi teise nurga alt, pakkuda välja alternatiivseid lugusid, olgu puhtalt mängu ilu pärast või tõsimeeli oletatavat õiglust jalule seades.

Kummastamise asemel kinnistamine

Seevastu Saksa okupatsiooni perioodi Eestis on kujutatud vastavalt levinud rahvuslikule narratiivile ja selles mõttes pigem konventsionaalselt kui alternatiivselt. Rõhutatakse Eesti positsiooni mängukannina kahe suurrahva käes, võimude kiiret vaheldumist ja justkui sümmeetriat – polegi suurt vahet, kes parasjagu pukis. (Kui aga terrorirežiime on siiski vaja mingisse pingeritta panna, on Natsi-Saksamaa lipud ülikooli peahoone ees natuke veel ähvardavamad kui Nõukogude omad, vt lk 157.) Kui Salme purjakil vend esitab romantilisi klišeid eestlastest kui tublist väikerahvast, kes on ikka ja alati pea püsti hoidnud, ei tule seda ehk võtta läbinisti tõsiselt. Ometi on autor siinkohal ka juudi kõrvaltpilku julgelt sisse kirjutanud aukartliku imestuse: oh seda lihtsate eestlaste filosoofilist talupojatarkust (lk 244)!

Suuresti just holokausti uurimisest välja kasvanud nüüdisaegsetes mälu-uuringutes on parasjagu populaarseks kerkinud kaassüü teema. Michael Rothberg on välja pakkunud termini implicated subject (samanimeline raamat 2019), mis tähendab umbkaudu „asjaga seotud isikut“. See võimaldab rääkida inimestest, kes ei ole otseselt ei ohvrid ega vägivallatsejad, aga keda ei taheta nimetada ka kõrvalseisjateks, kuna mingil kaudsel moel on nad vägivaldse režiimi toimimisest ikkagi osa võtnud – kui mitte ise kedagi maha lasknud, siis tagaaetu peidukoha välja andnud; kui mitte välja andnud, siis keeldunud teda peitmast; kui mitte keeldunud peitmast, siis vähemasti aktsepteerinud süsteemi, kus sedasorti inimesed end peitma peavad, ja nii edasi. Selles võib näha järjekordset katset kellelegi mingit kollektiivset süüd kaela määrida, aga ka siirast püüet minna kaugemale mustvalgest jaotusest „headeks“ ja „halbadeks“.

Otsa romaan niisugust püüet ei ilmuta, seda tüüpi „asjaga seotud olemist“ kuidagi ei tematiseeri, samuti mitte muud mitmemõttelisust. Jah, tema tegelased murravad pead, kuidas keerulistes olukordades toimida, kuid üldiselt teevad (armastuse mõjul) ikkagi õige valiku ja osutuvad üheselt „headeks“. Isegi kohalik omakaitsemees, vastik Uudu, on lõpuks armastatud neiu heaks valmis päästma ka juuti. Kollaboratsionismi motiiviga mängitakse tõlkija Rein Sepa puhul, aga temagi ei saa plekki lõplikult külge. Loomulikult ei saa öelda, et ajalooromaanis ilmtingimata peaks endale tuhka pähe raputama ja kujutama eestlasi paadunud kollaboratsionistidena. Kuid mingitegi variatsioonide esile toomine tuntud motiivi juures eestlastest kui kollektiivselt haamri ja alasi vahel olijaist võiks meie endi rahvuslikku minapilti mitmekesistada. Otsa romaan seda minu meelest ei tee – kummastamise asemel autor kinnistab.

Muljet rõhutab see, et kohati kasutab autor õige konventsionaliseerunud kujundikeelt. Eriti oma tõupuhtas sootuses kaunis ja samal ajal õõvastav blond saksa bestia (lk 146 jj) on laialdaselt mõistetav hitlerliku režiimi sümbol. Seda, kui ajalugu jutustatakse niisuguste laialt tuntud kujundite kaudu, millesse on justkui juba sisse kirjutatud apelleerimine rahvusvahelisele publikule, on Eneken Laanes nimetanud „tõlgitud mäluks“. Tihti passib see hästi kinolinale. Vikipeedia andmetel pälviski „Armastus“ romaanivõistlusel peale üldarvestuse esikoha ka eripreemia käsikirja tõlkimiseks inglise keelde ja samahästi võiks sellest saada järjekordse maalilise ajaloofilmi kaunite lumiste kaadritega Eestimaa loodusest – nüüdisaegset natsifilmi meie rahvusajalugu läbi töötavas filmograafias vist veel ei ole.

Tõsi on aga ka see, et hüpoteetilistel filmitegijatel oleks soovi korral valida teistsugustegi, nüansirohkemate võtmete seast. Näiteks pöörab Ots terast tähelepanu aistilistele detailidele, nagu käe tunne lumest klompi külmunud kindas või teetassist kerkiv aur. Mõnigi selline kirjeldus on nauditav raamatulehekülgedel ja oleks ilus ka filmistseenina.

1 Uku Masing, Kirjad Liile. llmamaa, 2012.

2 Uku Masing, Uskuda, elada. llmamaa, 2006.

3 Pille-Riin Larm, Loone Otsa „Armastus“ on Lugu. – Sirp 6. VIII 2021.

4 Jaanus Piirsalu, Isidor Levini ausa inimese retsept: ära tegele tühiasjadega. – Postimees 1. IX 2018.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht