Kas õieti või õigesti, ei ole poliitiline küsimus, keelekorralduse põhimõtted aga kindlasti.
Urmas Lüüs: „Kõik olnu, olemasolemise ja tuleviku tulemise kihid on kronesteetilise potentsiaali tõttu kohal. Kõik on. Ma tahan, et inimene tajuks mu teostes seda kohalolu.“
McLuhani tees on, et tehnoloogia, mille hulka kuuluvad ka kommunikatsioonivahendid, on meie meelte pikendus.
Dokumentaalfilm „Keha võitlus“ näitab muu hulgas, et wellness-tööstus on kaalujälgimise koha üle võtnud, aga eesmärk pole ikka veel tervis, vaid soov näha välja sale.
Eesti ulmekirjanduse eripäraks võib pidada asukohta utopistliku programmi ja utopistliku impulsi pingeväljal: oleme ju tunnistanud koguni kahe utoopilise programmi nurjumist.
Kädy Plaas-Kala: „Igal inimesel ei tekigi seost ooperiga, see on loomulik. Mõnda inimest ei kõneta jälle kammer- või vanamuusika. Mis sinna teha siis? Ilmas on ju palju muusikat.“
Kandinsylikust sisemisest vajadusest sündinuna on iga Kristi Kongi maal diskreetne üksus, ent maaliinstallatsioonina saab näitusest keskkond.
Sotsialistliku majanduse puhul ei arvestata pakkumise ja nõudluse tasakaalu ning tootmiskuludega, mistõttu raisatakse rohkem ressursse.
Barcelona arhitekti Octavio Mestre sõnutsi liigutakse arhitektuurimaailmas ülereguleerimise suunas ning arhitekt on ainus, kes vastutab veel ilu eest.
Vaba Lava uuslavastuses „Error 403“ näeb sirgjoonelist, vaoshoitud vahenditega esitatud lugu, intensiivsemalt pursatakse vaid märulimiilitsate omavahelises poksikotistseenis.
Tiit Metsvahi ja Sander Sein Tallinna tehnikaülikooli ehituse ja arhitektuuri instituudist vaevad linnade auto- ja jalgrattakesksust ning tänavate kavandamist liiklusinseneri vaatenurgast.
Sirelite kultuuristamine Euroopas ja Aasias algas arvatavasti üle viiesaja aasta tagasi, XIX sajandi keskpaigaks olid sirelid meilgi juba tavalised.
Kahtlemata on Ugalas esietendunud „Sõprusest. Armastusest. Hullumeelsusest“ ennekõike lavastajateater, samavõrd ka kunstnike brigaadi viljakas eneseteostus.
Üheksa Kumu auditooriumis kõlanud kompositsiooni olid väga eriilmelised, mõned neist päris värsked, osa juba plaadilegi salvestatud.
Sebastian Junger soovib näidata, et inimeses on mingi loomulik olek, millest lääne ühiskond on hälbinud ja millest tulenevad ühiskonna hädad.
Jurriaan Benschop: „Meie aina digitaliseeruvas maailmas, eriti praeguses pandeemiast tingitud palun-hoidke-distantsi-ajal, on maali füüsilisuse aspekt tähtis.“
Filigraansete oskustega muusikud lendasid nii kõrgel, et kuulajail jäi üle vaid lahtiste kõrvadega mängu ilu imetleda.
Kui terve maailm on pimeduse ookean, siis polegi ehk paremat kui hoida kinni teise inimese, lähedase kehast. H. H. Jahnni loodud ookeanis on keha ainus kindel pind.
„Paljutõotav noor naine“ on erakordselt raju, vajalik ja hea film – vihane keskmine sõrm kõigile, kes vägivallale kaasa aitavad, seda õigustavad või hoopis kannatanult süüd otsima tõttavad.
Mängufilmis „Isa“ asetatakse vaataja dementse, närtsiva mõistuse pettekujutlustes selgust ja tõde otsiva mehe perspektiivi.
Aili Künstler, „Mis on „neutraalse“ keelearenduse tegelik eesmärk?“
Kristi Kongi näitus „Sädelev täht Magenta. Oli see unes või oli see ilmsi?“
Olaf Mertelsmann, „Ökosotsialism pole alternatiiv“
Janek Kraavi, „Post-sõnastik LVI. Analepsis“
Intervjuu interpreedi ja õppejõu Kädy Plaas-Kalaga
Eesti jazziliidu „Uued loojad, uued tuuled“
Hans Henny Jahnni romaan „Kallasteta jõgi“
Andrei Liimets, „Ühe vägistamise lugu“ (mängufilm „Paljutõotav noor naine“)