Kõrini!

Vaba Lava uuslavastuses „Error 403“ näeb sirgjoonelist, vaoshoitud vahenditega esitatud lugu, intensiivsemalt pursatakse vaid märulimiilitsate omavahelises poksikotistseenis.

MADLI PESTI

Vaba Lava „Error 403“, autor Nikolai Halezin (Suurbritannia-Valgevene), tõlkija Sven Karja, lavastajad Nikolai Halezin ja Natalia Kaliada (Suurbritannia-Valgevene), kunstnik Johannes Valdma, videokujundaja Roman Liubyi (Ukraina), helilooja Ignat Sokol (Suurbritannia). Mängivad Kristo Viiding, Jan Uuspõld, Ott Kartau, Nikolai Bentsler, Liisa Pulk, Ingrid Margus ja Silver Leidus. Esietendus 31. V Tallinna Vaba Lava teatrikeskuses.

2020. aasta augustis tõusis valgevene rahvas üles protestima presidendivalimiste võltsitud tulemuste vastu. Euroopa viimaseks diktaatoriks nimetatud riigipea Lukašenka püsib jõuga võimul. Protestilaine esimene rahumeelne ohver, üksinda tänaval seisnud Aljaksandr Taraikovski lasti märulimiilitsa, eliitüksuse Almaz poolt maha. Võimud üritasid mehe hukkumist kinni mätsida, väites, et Taraikovski lasi end ise kogemata õhku, ent videojäädvustused (valge T-särgiga mees ülestõstetud kätega tühjal tänaval) tõestavad võimuesindajate timukatööd.

Timukad tegutsevad avalikult. Nikolai Halezin on võtnud oma näidendi „Error 403“ lähtepunktiks just selle pöördelise sündmuse Lukašenka režiimi vastaste, inimõiguste ja vabade valimiste eest võitlejate tegevuses. Halezinil oli juba varem plaan kirjutada timukatest1 ning see sündmus sai päästikuks. Valgevene Vaba teatri asutaja, kirjanik ja lavastaja sai aru, et timukad töötavad tema enda riigis ja tegutsevad avalikult.

Halezin ütleb Sirbi intervjuus,2 et näidendi kirjutamise üks impulsse oli puhtalt dramaturgiline. Ilmselt peab ta silmas eesmärki kujutada näidendis ja lavastuses nii inimese nähtavat tegevust ja kõnet kui ka tuua esile tema sisekõne. Peategelane on eliitüksuse Almaz võitleja (näidendis antakse talle üldnimeks Laskur, keda laval kehastab Kristo Viiding) ning tema sisekõnet esitab Hääl (laval Jan Uuspõld).

Lavastuse peaeesmärk ongi portreteerida Laskurit ehk timukat eluliste olukordade kaudu. Laskuril on tüdinud Naine (Liisa Pulk), keda häirib, et meest pole demonstratsioonide tõttu iial kodus. Teismeline Poeg (Silver Leidus) vaatab kodus telekast jalgpalli ja saab kaaslastelt isa repressiivse töö tõttu kolki. Kitsarinnaline Armuke (Ingrid Margus) sõimab voodis viinamarju nosides Lukašenka vastaskandidaate „mimmideks“. Töökaaslastega (Nikolai Bentsler, Ott Kartau) tehakse intensiivset poksitrenni ja vaieldakse toimunu üle. Nii nagu peategelane Laskur on kahestunud, kehastavad ka Komandöri Bentsler ja Kartau üheaegselt. Neis stseenides tekib huvitav ambivalentsus, tõe ja vale, fassaadi ja sisemuse vastandumine.

Tasub tähele panna, et autor on tegelastele andnud vaid üldnimed, küllap eesmärgiga üldistada. Jah, kujutatud olukord on küll ankurdatud Lukašenka-vastaste protestide lainesse, ent Halezin tahab rõhutada, et Laskur kujutab timukat üldistavalt ning Komandör üldistavalt ülemusi. Samamoodi on Naine, Poeg, Armuke ja Töökaaslased vaid timuka portreteerimise teenistuses.

Poliitiline teater või mitte? Ühes varasemas intervjuus3 tunnistab Valgevene Vaba teatri kaasasutaja ja lavastaja Natalia Kaliada, et on frustreeriv, kui Valgevene Vaba teatrit vaadeldakse vaid läbi poliitilise teatri prisma: „Me loeme ja kuuleme inimeste arvamusi, et Valgevene Vaba teater räägib poliitikast ning on seetõttu Valgevenes keelatud. Inimesed, tehke eeltööd! Lugege sellest, mida me teeme – olukord on hoopis teistsugune. Keelatud oleme seetõttu, et lavastame Sarah Kane’i, Harold Pinterit, isegi Shakespeare’i, et räägime oma isiklikest eludest ja lugudest. Just see on keelatud. Muidugi me räägime oma maast, sest sealt oleme pärit. Aga me püüdleme alati laiema konteksti poole.“

„Error 403“ peategelane on eliitüksuse Almaz võitleja (näidendis antakse talle üldnimeks Laskur, keda laval kehastab Kristo Viiding) ning tema sisekõnet esitab Hääl (laval Jan Uuspõld).

Karli Saul

See lõik Valgevene Vaba teatri kümnenda sünnipäeva puhul antud intervjuust 2015. aastal asetab ka Vabal Laval nähtu taustsüsteemi. Vaataja ei saa küll kuidagi endas kustutada teadmist, et lavastuses „Error 403“ räägitakse just Valgevene märulimiilitsast, kuid jah, tugeva dramaturgilise teise plaani loomise kaudu rõhutatakse lavastuses laiemat, peamiselt humanistlikku konteksti. „Lood on poliitikast suuremad,“ ütleb Halezin.4

Vaataja hakkab Viidingu ja Uuspõllu esitatud peategelasele kaasa elama – too käitub kui metsloom puuris. Ta on frustratsioonis, vihane, ängis, nurka surutud. Meile näidatakse režiimi viimaseid korinaid. Nagu ütleb Halezin ka Sirbi intervjuus, on režiim praegu Hitler-punkris-faasis. Mõned neist korinatest kaiguvad aga oma õuduses taevani: meenutagem või ajakirjanik Raman Pratassevitši hiljutist mahavõtmist Ateena-Vilniuse lennukilt.

Lõik näidendist, väljendatud Hääle tegelaskuju kaudu: „Kas tead, mida tähendab „Error 403“? See on see, kui server on võtnud vastu päringu, kuid ta keeldub seda täitmast, kuna kliendile on päringule vastavate ressursside osas kehtestatud piirangud. Teiste sõnadega, klient ei ole volitatud päringule vastavaid ressursse kasutama. Ei ole volitatud, saad aru? Sinu server saab kõigest aru: et tegemist oli eksitusega, et sinu komandör on sitapea, ja et see kõik on mõnevõrra ebaõiglane, ja et see kõik on tühi töö ja vaimunärimine …“5 Mulle tundub, et see väljendabki autori mõtet režiimi lõppfaasist.

Valgevenest veel Eesti lavadel. Halezini ja Kaliada lavastus moodustab teineteist täiendava paari veel ühe hiljutise Valgevene teemalise lavastusega: Anu Lambi lavastatud lavakavaga „Kummardus Valgevenele“, mille koostajad ja esitajad on lavakunstikooli magistrandid Grete Jürgenson, Laura Kalle, Kaija M. Kalvet, Anett Pullerits, Christopher Rajaveer ja Kerli Rannala ning mida saab näha veel juunis Tallinnas ja Tartus. Kui „Error 403“ tuletas meelde Venemaa olulisema dissidentliku teatri Teatr.doc minimalistlikku stiili, siis „Kummardus Valgevenele“ on stiililt rikkalik ja tundetoonilt emotsionaalne.6

Vabal Laval näeb aga sirgjoonelist, vaoshoitud vahenditega esitatud lugu, intensiivsemalt pursatakse vaid märuli­miilitsate omavahelises poksikoti­stseenis. Visuaalset dünaamikat väljendatakse veidi vaid videotaustaga, mis kujutab erisuguseid seinakatteid ning dramaturgiliselt kandvamat informatsiooni (näiteks Hääle väide Laskurile: „Sa tapsid inimese“) värvib intensiivne, kriipiv muusika ja puna-must-hallides toonides video. Lavastuse vastuvõttu iseloomustab jõhkruse, väljapääsmatuse, frustratsiooni tunnetus. Emotsionaalne muutus tuuakse sisse minimalistlike, aga mõjuvate vahenditega alles etenduse lõpus, kui videoekraanil hakkavad jooksma sajad ja sajad poliitvangide nimed. Mõtlen, et nüüd tuleb sinna nimekirja lisada ka Raman Pratassevitši nimi.

Lavastuses „Kummardus Valgevenele“ kasutatakse seevastu rikkalikke teatrivahendeid. Selles jagatakse informatsiooni Valgevene ajaloo ja kultuuri kohta: esitatakse laule, tantse, lõike kirjandusteostest, dokumentaalseid lugusid (näiteks nobelist Aleksijevitši teostest), väljavõtteid meediast, anekdoote ja meeme Lukašenkast jm. Emotsionaalne tundetoon balansseerib huumori ja traagilise paatose piiril. Lisaks selgelt Valgevene saatuse pärast südant valutamisele ühendab mõlemat lavastust ka üleskutse toetada Valgevene poliitvange („Kummardus Valgevenele“ piletitulu läheb režiimi represseeritute toetuseks).

Valgevene Vaba teater. On eriline, et Valgevene lavastajad kutsuti lavastama Tallinna. Halezin kiidab Eesti rikast teatrimaastikku, suurt publikuhuvi ja euroopalikku suhtumist: Vaba Lava on väga euroopalik teater, seda nii näitlejakoosseisult kui ka korralduslikult poolelt. Lavastajad kahtlemata teavad, millest nad räägivad, sest kuigi Halezin ja Kaliada lõid oma teatri 2005. aastal Minskis, siis viimased kümmekond aastat elavad nad Londonis, aga trupp tegutseb Minskis. Valgevene võimud represseerisid ja vangistasid teatritegijaid korduvalt, kuni 2010. ja 2011. aasta vahetusel olid teatrijuhid sunnitud oma kodumaalt dramaatiliselt põgenema. Seejärel sai nende asendamatuks abimeheks Skype, suhtlemaks kodumaale jäänud trupiga.

Valgevene Vaba teater on oma loominguga reisinud paljudes riikides ja olnud teatrifestivalide lemmik. Seda teatrit nimetatakse põrandaaluseks, sest neil ei ole oma statsionaarset mängupaika ning publik peab kokkulepitud kohas kokkusaamiseks helistama teatritöötaja mobiilinumbrile, info levib usalduslikult inimeselt inimesele. Lavastusi toovad nad välja peamiselt korterites või garaažides, mängupaiku peavad nad repressioonide hirmus sageli vahetama. Teatri liikmed on pidevalt võimude jälgimise all ning varem riigiteatrites töötanud näitlejad on Vabas teatris tegutsemise tõttu oma põhitöölt lahti lastud. Et kasvatada oma teatrile järelkasvu, on Halezin ja Kaliada loonud põrandaaluse teatrikooli.

Nagu mainitud, tuletab „Error 403“ oma teatriesteetikalt meelde Vene Teatr.doc-i. Kahe teatri vahel leidub muudki sarnast. Huvitav, et mõlemad loodi üsna ühel ajal (Teatr.doc 2002. aastal) ning loomise impulss oli nüüdisdramaturgia. Nii Venemaal kui ka Valgevenes oli siis tekkinud uute, teistmoodi kirjutavate näitekirjanike laine: käsitleti nüüdisaegseid, sotsiaalseid, poliitilisi, isiklikke probleeme tänapäevases, teravas, kõnekeelses vormis.

Valgevene Vaba teater on toonud publiku ette ka palju briti nüüdisdramaturgiat ning samuti on nende repertuaaris suund, milles on näha Augusto Boali loodud „nähtamatu teatri“ jooni.7 Nad on loonud teatrit koosloomemeetodil tematiseerides Valgevene identiteeti ja tõstes esile ühiskonnas varjus olnud teemasid: naiste õigused, LGBTQ kogukond, erivajadustega inimesed.8 Valgevene Vaba teater on oma põrandaaluse tegevusega loonud alternatiivse avaliku sfääri ja see on selle teatri tähtis funktsioon.9 „Error 403“ lavastusega rõhutatakse, et on aeg alternatiivne avalik sfäär tuua põranda alt välja. Vanast on kõrini!

1 Madli Pesti, Kui teha aktuaalset teatrit, tuleb ka publik. – Sirp 28. V 2021.

2 Samas.

3 Nick Awde, Belarus Free Theatre’s Decade of Performing for Free Speech. – The Stage 11. XI 2015.

4 Samas.

5 Nikolai Halezin, „Error 403“, käsikiri. Tõlkinud Sven Karja.

6 Yulia Rebase, Valgevenega solidaarsed. – Sirp 26. II 2021.

7 Masha Gesseni kirjeldusi Valgevene Vaba teatri toimimisest ja tegijatest saab lugeda näiteks raamatust: Misha Friedman, „Two Women in Their Time: The Belarus Free Theatre and the Art of Resistance“, New York: New Press, 2020. Lisaks saab vaadata dokumentaalfilmi „Acting for Freedom – The Battle of Belarus Free Theatre“.

8 Margarita Kompelmakher, „The Perfect Other. Performing Artistic Freedom in Solidarity with the Belarus Free Theatre“ – „Staging Postcommunism“, toim. Vessela S. Warner, Diana Manole, University of Iowa Press, 2020, lk 195–207.

9 Samas, lk 198.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht