Halba õigusloomet salliv võim kaevab alati iseendale auku.
„Mida Käbin arvab?“, „ma kaeban Käbinile“, „kas te Käbiniga olete rääkinud?“ – need olid Eesti NSV poliitleksika igapäevased fraasid rohkem kui veerandsajandi jooksul.
Meil on hirmsasti vaja olla teistega koos ning meile oluliste inimeste puhul lähemal kui meeter. See on sama eluline vajadus kui hingamine.
Marko Lõhmus: „Eriolukorra kehtestumisel hoidis kultuuriministeerium initsiatiivi ja reageeris kiirelt. Eriolukorra lõppemisega seoses on aga rohkem muutujaid ja osalisi.“
Karantiiniaeg näitas, et meie rohetaristu on puudulik: kogunetakse ühtedesse ja samadesse kohtadesse, sest häid ja mõnusaid paiku ongi vähe.
Fotoraamatus „dRAAMAT“ näeb teatri loomingulisi töötajaid proovides, lavale minekut ootamas, poseerimas mitmesugustes teatri ruumides, laval rollis, grimmitoas, suitsetamas, kolleegidega vestlemas.
Ma ei tea, millest te mõtlete, kuid see raamat tuleb ära osta, läbi lugeda ja meelde jätta. Saab haritumaks.
Toidujulgeolek ei ole kaup nagu saastekvoot. Ta on rahvusliku iseolemise ja oodatud külaliste võõrustamise üks kõige kindlamaid tagatisi.
Alberto Mussa romaan osutab jonnakalt filoloogia terviklikkuse säilimisele ja inimest lunastavale võimalusele.
Mingi hinna eest ei tohi taganeda oma ideaalidest. Nagu on sõnastanud Artur Alliksaar: „sa katsumuste koledusi talud / niikaua, kui sus virgub unelmaid“.
Saksakeelse kultuuriruumi tähtsaimal teatrifestivalil näidatud kuuest lavastusest jõudsid üle rambi ehk ekraani kaks, mööndustega kolm lavastust. Vaid üks pakkus tõelise elamuse.
Mart Lepp on missiooniga koguja: ta on lahkesti laenanud töid näitustele, koostanud kümneid väljapanekuid ja lasknud trükkida rohkete reprode ja asjaliku infoga väljaandeid.
Jaan Manitskil on kunstialaseid teadmisi ja sünnipärast annet, ta on osanud oma raha paigutada väga kasulikul ja valgustuslikul viisil.
Mitme keele vahel elamine ja neis läbisegi kirjutamine on tänapäeva maailmas üha tavalisem.
ERSO veebikontserdid olid hästi ette valmistatud ning meeleolukad. Oli vaheldusrikkust, huumorit, kõrget mängutaset ning üllatavaid leide.
Eesti mängufilmidega, mille ettevalmistusse või tootmisse tuli sisse kulukas sundpaus, ollakse nüüd valmis taas jätkama. Aga millise hinnaga?
Kitsalt elamise kunsti üks osa on mikromajad. Need on küll jäänud nišikaubaks, kuid valikuvõimalust pakkudes mitmekesistavad eluasemeturgu.
Laiast maailmast omaks võetud taimede kasutamise ja kasvatamisega on tihtipeale kõrvale jäetud kodumaiste taimede toidu-, toitude maitsestamise ja ravipotentsiaal.
Anne Katrine Senstad: „Paari järgmise aasta kunstis minnakse kaugemale liit- ja virtuaalreaalsuse tehnoloogia piiridest ning hinnatakse taas tõelist kogemust.“
Janika Kronberg arvustab Alberto Mussa „Qāfi mõistatust“
Kätlin Kaldmaa, „Kasuemakeel“
Margus Mikomäe „Surnute raamat“
virtuaalne „Theatertreffen“
ERSO veebikontserdid
Tristan Priimägi, „Läbi raskuste tähtaegade poole“
Karlo Funk, „Ripplõpp – Ühtekuulumise hind“
Merle Karro-Kalberg, „Elu tikutopsis“
Anne Katrine Senstadi ruumiinstallatsioon „Radikaalne valgus“
Näitus „Isiklik sajand. Mart Lepa kunstikogu“ Mikkeli muuseumis
Piret Voolaid, „Püsi kodus, karu tuleb! ehk Millest jutustab Haabersti karujahiga seotud glokaalne folkloorilainetus?“