Läbi raskuste tähtaegade poole

Eesti mängufilmidega, mille ettevalmistusse või tootmisse tuli sisse kulukas sundpaus, ollakse nüüd valmis taas jätkama. Aga millise hinnaga?

TRISTAN PRIIMÄGI

Pärast edukat „Eesti Vabariik 100“ filmikampaaniat ja mõninga püsiva lisa­rahastuse leidmist olid 2020. aastal hooga lendu minemas uute ja kogenenumate filmitegijate uued, intrigeerivad projektid. Mingis arendus- või tootmisfaasis pidid oma tegevuse ülemaailmse pandeemia tõttu peatama Ilmar Raagi seikluslik lastefilm „Erik Kivisüda“, Rainer Sarneti usulis-filosoofiline kung-fu-film „Nähtamatu võitlus“, Kadri Kõusaare pantvangidraama „Surnud naine“, Ove Mustingu ajalooline spordifilm „Kalev“ ja Tanel Toomi postapokalüptiline põnevik „Gateway 6“.

Nüüd, kui on võimalik hakata edasi tegutsema, on olukord algsete plaanidega võrreldes tublisti muutunud. Projektide hetkeseisu tutvustavad produtsendid Ivo Felt („Gateway 6“), Katrin Kissa („Nähtamatu võitlus“), Pille Rünk („Kalev“), Aet Laigu („Surnud naine“) ja režissöör Ilmar Raag („Erik Kivisüda“).

Mis seisus on film praegu pärast paari­kuist sundseisakut?

Rünk: „Kalev“ on taas lootusrikkalt ettevalmistuses. Plaanime võimaluste piires juunikuus taas filmimisega alustada.

Felt: Plaanime „Gateway 6“ kevadel toimuma pidanud võtted nüüd sügisesse, samal ajal on finantseeringust mingid tükid ära kukkunud ja kuni ei ole neile asendust, ei saa kindlaid plaane teha. Siiski väga loodame septembris-oktoobris filmida.

Kissa: Kuna me „Nähtamatu võitluse“ võtetega alustanud ei olnud, siis sundseisak oli tootmise ettevalmistamise seisukohalt küll ebamugav, aga midagi väga hullusti segi meie plaanides ei löönud. Pigem vaatame, mis mõne lähema kuu jooksul saama hakkab. Loodan, et koroona rahvusvahelist kaastootmist kinni ei ehmatanud, sest praeguste tavade puhul on nii kallist autorifilmi võimalik teha vaid kaastootmisega. Selleks on aastate jooksul välja kujunenud omad tavad ja kuna film jagatakse nii loominguliselt kui tehniliselt riikide vahel ära, siis nõuab see küllaltki palju reisimist kas siis võtete või järeltootmise faasis. Kui kõik läheb hästi, siis läheme võttesse 2021. aastal.

Laigu: Eriolukorra väljakuulutamise ajal toimusid viimased „Surnud naise“ ettevalmistused võteteks Jordaanias, Eestis ja Rootsis, mis aga nii kohalike kui rahvusvaheliste piirangute tõttu toimuda ei saanud. Kogu rahvusvaheline meeskond ja näitlejad oli täies võttevalmiduses ootel, et piirid hiljemalt mai teisel nädalal avatakse ning kuni üle-eelmise nädala lõpuni ettevalmistustega võimaluste piires ka jätkati ning jälgiti pidevalt olukorda, et mil saab meeskonna lennukile panna ja filmima hakata. Nüüd on selge, et enne sügist sundseisakust tingitud olukorra tõttu võttesse minna ei ole võimalik.

Kas jõudsite ka midagi juba ära filmida?

Rünk: Veebruaris tegime esimesed viis võttepäeva. Perioodiks märts-aprill-mai oli meil ette valmistatud 18 võttepäeva. Need pidime peatama.

Raag: Meil õnnestus möödunud aasta novembris Luksemburgis filmida umbes 30% filmist. Luksemburgis seepärast, et seal on sõbrad ja filmistuudio, millist Eestis kahjuks veel ei ole. Ja muidugi ka Luksemburgi filmifondi raha, mis seal filmimist võimaldas. Ülejäänud materjali võtted lükkusid meil tõepoolest pandeemia tõttu edasi. Esialgu oleksime pidanud väikese jupi tegema Leedus, aga kriis tegi selle võimatuks, nii et mängisime oma võtted nüüd ringi. Juulikuus tahame filmida Eestis ja siis loodetavasti viimase jupi jälle Luksemburgis. Logistiliselt on see kõik uskumatu kombineerimine ja peavalu, mida ma ei soovita kellelegi.

Millega on praegu kõige keerulisem?

Rünk: Peaaegu võimatu on ennustada, milline on üldine olukord suve edenedes, milline saab olema aasta 2021 jne. Filmid vajavad pikka ette planeerimist ja ajas on muutujaid palju. Meie puhul lisandub ka näitlejate pikk ettevalmistusperiood, võttekohtade väga konkreetne ajaline ligipääsetavus jne. Kõigil osakondadel on tekkinud olukorras palju uusi väljakutseid, sest tehtud kokkulepped enam ei kehti. Väga lühikese ajaga on väga palju muutunud.

Raag: Kõige keerulisem on hakkama saada keskkonnast tulenevate pidevate muutustega. Kui tavalise eesti filmi puhul öeldakse, et filmivõtte edasi lükkumine tähendab näitlejate töögraafiku ümbermängimist, mis alati ei ole võimalik, siis on tagajärjeks seegi, et poole filmi pealt peab vahetama inimesi, kellel on juba varem võetud teised kohustused. See on väga kurb. Kui arvestame siia juurde väga tiheda graafiku alusel töötavad Luksemburgi ja Leedu professionaalid, siis rappub kogu kaardimajake. Tuleb vaadata, et kõik see, mis kaadri taha jääb, ei mõjutaks filmi sisu. Eks me loomulikult teeme kõiki muudatusi heas usus, et filmi lugu jääb ikka alles.

Selle lootuse allikaks on ikkagi meie lapsnäitlejad, kes aasta jooksul ei ole veel liiga suureks kasvanud või tundmatuseni muutunud. Ja me saame väga selgelt aru, et kui filmivõtted lükata paremaid aegu oodates veel aasta edasi, siis peaksime kõike nullist alustama, sest siis on laste välimus juba selgelt teistsugune. See on lastega filmi tegemise eripära.

Kissa: Koroonast lähtuvalt võib öelda, et koroona on keeruliste küsimuste valguses tühiasi. Oleme „Nähtamatu võitlusega“ sisenemas sellesse faasi, kus esmapilgul tundub, et ükskõik mis suunas vaatad, sein on ees. Küsimus on lahendustes. Stsenaariumi on kirjutatud, et vana mees viskub saltoga puude okstele. Aga kuidas? Kui juhtumisi ei leidu lendavat vanameest, siis peab selle materialiseerumiseks suur hulk inimesi mõnda aega ajusid ragistama. Lahendus ei tule enamasti liiga kiirelt kätte, sest inimestel, kellele on antud elav fantaasia, puudub väga sageli nii insenerisoon kui ka sisemine logistika. See on väga huvitav, aga ka kurnav aeg, sest iga detail räägitakse igast võimalikust vaatenurgast ja aspektist nii läbi, et pärast on tunne, et järele nagu ei jäägi enam midagi. Kogu fantaasia taandub mingiks üksteise peale kuhjuvate detailide ja kohustuste jadaks, kus kõik on kõigega seotud. Lopsakast fantaasiast pigistatakse kõik mahlad välja, et jõuda praktiliselt teostatavate sammudeni … Et sellest võiks hiljem kinolinal sündida jälle midagi ilmutuslikku, millena see esialgu kirjapanduna mõeldud oli. Me oleme sisenemas just nimelt sellesse faasi. Kui poleks olnud sundseisakut, siis oleksime selles „meeldivalt“ ebamugavas faasis juba ammugi kõrvuni sees.

Laigu: Olukord on igas mõttes väga keeruline, sest ettevalmistused on tehtud ning sõlmitud siduvad rahastamislepingud, millel kõigil on kindlad tähtajad. Samuti on tekkinud ligi kolme­kuulise valmisoleku-ooteajaga märkimisväärne ülekulu ning väga tõenäoliselt ei pruugi me sügisel saavutada samu kokku­leppeid võttekohtade, töötasude jne osas ning kogu projekti ülekulu kasvab eeldatavasti veelgi. Ootame ka Euroopa filmitoetusfondi Eurimages rahastamisotsust, mis samuti COVID-19 epideemia tõttu on edasi lükkunud.

Kuidas see olukord on mõjutanud rahvusvahelist kaastootmist?

Felt: Finantseerimine on „Gateway 6“ puhul erakordselt keeruline, sest koosneb nii erainvesteeringutest ja levitajatele ettemüügist kui ka Euroopa filmifondide ja avalike telekanalite rahastusest. Näiteks on selle filmi rahvus­vahelised leviõigused kokkulepitult minemas ühe Hollywoodi suurstuudio kätte, aga kuna leping ei ole allkirjastatud ja seis Los Angeleses segane, siis ei ole täit kindlust selle realiseerumises. See jätab meile muidugi võimaluse uute levitajatega edasi minna, aga võtab aega ja tekitab täiendavat ebakindlust. Näitleja Olga Kurylenko haigestumine sulas kogu muu pandeemiapaanikaga kokku ja otseselt meid ei mõjutanud. Lihtsalt haigestunust oli kahju.

Kissa: „Nähtamatu võitlus“ ühendab kung-fu ja õigeusu kloostri, popkultuuri ja müstitsismi. Nõudlike visuaalsete lahenduste ja tehnilise keerukuse tõttu on film kulukas. Eesti osa eelarvest on ligikaudu 40%, ülejäänu tuleb leida mujalt. Esialgne plaan oli, ja on seniajani, teha see film Eesti, Serbia, Taiwani ja veel kahe osalise koostöös. Suure tõenäosusega lisandub neile riikidele ka Saksamaa ja ehk isegi Poola. Kuna rahastamisotsused selguvad selle aasta lõpuks, siis ei saa öelda, kas see riikide kombinatsioon jääb püsima või tuleb midagi ümber mängida.

Koostööriikide valimine on peen mäng, kuidas anda loomingulisi elemente teistele, nii et film ei kannataks, vaid võidaks. Milliste riikide fondid võiksid antud teemaga kaasa tulla? Milline on rahastamisotsuste kalender? Ja nüüd siis lisandub sellesse ritta ka koroona­viirusest tulenev plaan … Milliste riikide piirid on avatud, kes jääb kaastootmisi toetama, millisel moel taastub lennuliiklus jne. Rahastamisel on niikuinii alati vähemalt neli plaani, nüüd tuleb siis arvestada ka koroona tagajärgede ja uue laine võimalikkusega.

Kas olete pidanud olude sunnil tegema filmi suuri muudatusi või laskma mingil kujul käiku plaani B?

Rünk: Väga suuri muudatusi me kaalunud ei ole. See ei oleks meie loo puhul ka mõeldav, sest lähtume siiski ajaloolisest tõest ja sündmuste jadast.

Felt: Ei. Oleme seda filmi juba n-ö odavamaks kirjutanud ja rohkem me seda teha ei taha.

Raag: Me oleme nüüd vastu seina. Minu jaoks plaani B enam ei ole, sest nüüd ei ole enam taganeda kuhugi. Oleme olude sunnil mõned stseenid välja visanud ja kuklas terendab nende puhul oletus, et võib-olla oleks need niikuinii pidanud montaažis ära viskama.

Kissa: Olen mõelnud, et tegutsema võiks hakata juunis, kui on enam-vähem näha, mis saama hakkab, aga igaks juhuks olen mõelnud, et tasub uurida koostöövõimalusi riikidega, mis on autosõidu kaugusel. Aga, nagu öeldud, rahastamine ei saa olla ainult ratsionaalne tootmisotsus.

Laigu: Seda on veel vara öelda, aga siiralt loodan, et me ei pea filmi sisulisi muudatusi tegema. Kindlasti kaotame sügisel osa tehnilisest võttemeeskonnast, kes tuleb välja vahetada. Samuti on võtteplatsidel ette näha töökorralduse muudatus. Neid ettekirjutusi ning nendega kaasnevat võimalikku ülekulu me veel ootame kõigi kolme riigi vastavatelt ametitelt. Filmi kunstilises tuumikus ja näitlejates me muudatusi ette ei näe.

Millised on kantud kulud-kahjud ja kas olete nende leevenduseks abi saanud? Mis aitaks edasi?

Rünk: Kahjude kalkulatsioone oleme teinud jooksvalt. Abi loodame filmitegijatele eraldatud kriisimeetmest, aga praeguse seisuga ei oska ma öelda, millises ulatuses seda meile eraldatakse. Kogu valdkonnale eraldatud tugi on 1,3 miljonit eurot (võrdluseks: teatrid 4 miljonit, muuseumid 4 miljonit), millest seiskunud ja peatatud filmide tootmise kriisiabi osa moodustab alla poole. Aga lavastuslikult keerulisi filme on tootmises mitu, mille puhul eri põhjustel võtteid edasi lükata ei saa. Võimatu on ette näha ka ettetulevaid probleeme, kui filmimine asjaolude tõttu veel aasta edasi nihkub.

Felt: Kulusid ja kahjusid on. Sellele filmile ei ole me abi saanud, kuna tegemist on n-ö vähemuskaastootmisega, kuigi tegemist on kõigi partnerite üsna võrdse kolmandikosalusega. Meid aitaks, kui suurendaksime filmi Eesti loovmeeskonda ja teeksime veel rohkem väljaminekuid Eestis – siis võiksime mõelda peatootja staatusele ja meil oleks alus riigilt suuremat tootmistoetust küsima minna. See oleks ka praegusi reisipiiranguid vaadates mõistlik lahendus – peaksime siia vähem välismaiseid tegijaid tooma.

Raag: Ma ei soovi enam pikalt halada, sest muidugi on kõik kärped tehtud ja mitmelt poolt abi palutud, aga see oleks nüüd edasi juba meie produtsentide rida. Ma võtan siinkohal vabaduse olla režissöör, kelles ikka veel põleb sisemine soov see lugu ära jutustada. Tundub, et miinimumvahendid on olemas ja see on enam-vähem sama saatus, mis enamikul eesti lavastajatel, s.t oleme taas Eesti kino argipäevas.

Laigu: COVID-19 pandeemia tõttu tekkinud ülekulude osas oleme teinud taotluse kultuuriministeeriumile, mille vastus peaks tulema juuni teises pooles. Meile on kõige olulisem see, et saaksime võtteid plaan B kohaselt kindlasti alustada ning sügisel ei kehtestataks lisapiiranguid ega seisakuid, mis halvavad rahvusvahelise lennuliikluse ja inimeste vaba liikumise. Kui selline olukord peaks uuesti tekkima, siis meid aitaks see, kui kogu meie võttemeeskond- ja tehnika saaks vajalikud piiriülesed liikumisload ning tagatud oleks ka näiteks riigi korraldatud sõidud võttekohtadesse. Tšarter­lennud kuuluvad aga kindlasti unistuste ulmemaailma.

Kissa: Vabalt reisimine tuleks kasuks.

Kas olete valmis võimalikuks sügiseseks viirusepuhanguks? Kas arvestate sellega ja maandate probleeme ettenägelikult?

Rünk: Oleme teostamist võimaldavad võttepäevad plaaninud lõpetada augusti keskpaigaks. Siis jäävad veel suuremad stseenid, mille toimumine sõltub väga paljudest asjaoludest, eelkõige inimeste kogunemist puudutavatest reeglitest jms. Ei saa välistada, et filmime ka 2021. aastal. Saame olukorda hinnata jooksvalt.

Felt: Kui sügisel tuleb uus puhang ja kehtestatakse samad reeglid, ei saa me mõistagi filmida. See võib „Gateway 6“ anda kabelimatsu, kuna kildudest koosnev finantseerimispusle on kerge lagunema.

Raag: „Erik Kivisüdame“ kõige mustemaks stsenaariumiks on juba juuli­kuus viiruse teine laine, mis katkestaks filmivõtted. Kui aga saame võtted tehtud, on meil rahulikult aega igaüks oma riigis ja toanurgas tegeleda järeltöötluse ja arvutiefektidega. Nii et ma palun uut viiruspuhangut mitte tulla enne sügist.

Laigu: Tuleb olla kõigeks valmis, aga fakt on see, et juhul kui filmivõtted peaksid veelgi edasi lükkuma, siis on väga raske rääkida mingitest konkreetsetest kuupäevadest ja eesmärkidest, sest meil ei ole võimalik kogu kunstilist tiimi ja näitlejaid lõpmatuseni kinni hoida. Siis peame tõenäoliselt hakkama mõtlema ka võimalikele sisulistele muudatustele, mis aga autorifilmi mitte kuidagi ei toeta.

Kuidas plaanite edasi minna ja millal film kinno jõuab?

Felt: Võtted sel sügisel ja kinos sügisel 2021, kui praegused plaanid pidama jäävad.

Raag: „Erik Kivisüdames“ on hulganisti arvutis tehtavaid eriefekte, kuna tegemist on lastele mõeldud fantaasia­filmiga. Töö nende efektidega võtab omajagu aega. Tõenäoliselt oleme nüüd jäänud maha rongist, millega esialgu loodeti rahvusvahelist esilinastust mõnel festivalil 2021. aasta kevadel. Seega on võimalik, et film saab küll 2021. aastal valmis, aga siis oodatakse kõige õigemat linastusaega. See peab olema rahvusvahelise produtsentide meeskonna ühine otsus, sest mängus on viie riigi raha. Mis muud kui kannatlikku meelt! Kui filmivõtted on läbi, siis ei ole enam kiirustada kuhugi. Siis tuleb lihtsalt võimalikult hea film kokku lappida.

Laigu: Meie eesmärk on alustada võtteid septembri keskpaigas, mil kõrbes on temperatuur taas talutav ning kui see meil õnnestub, siis suudame ümber planeerida ka kogu järeltootmise selliselt, et film valmiks esialgse plaani järgi 2021. aasta kevadel maailma esi­linastuseks ja siis võib filmi Eesti kinodes näha hiljemalt 2021. aasta sügisel.