Kohtumine tundmatuga
Alberto Mussa romaan osutab jonnakalt filoloogia terviklikkuse säilimisele ja inimest lunastavale võimalusele.
Alberto Mussa, Qāfi mõistatus. Portugali keelest tõlkinud Leenu Nigu, toimetanud Riina Roasto. Kujundanud Maris Kaskmann. Varrak, 2019. 176 lk.
Millise raamatu võtaksite kaasa üksikule saarele, käsipagasiga lennukisse või koroonakriisi, mille käigus võib ette tulla kas täielik karantiin või vähemalt isolatsioon suuremast osast inimestest ja tavaolukorras harjumuspärasest tegevusest?
Kui eelistate vanas vaimus paberraamatut ja kaalupiirang ei luba, siis ei sobi selleks ilmselgelt Musili „Omadusteta mees“ või ka paari nädala eest Sirbis Siim Lille tutvustatud Lawrence Durrelli „Alexandria kvartett“. Mõlemad kahtlemata vääriksid seda, et nendega nädalaid veeta. Tuleb valida midagi ökonoomsemat. Pean silmas raamatut, mis ei oleks liiga mahukas, kuid sunniks end korduvalt lugema, lehekülgi märkima, üht või teist tekstikohta edasi-tagasi lehitsedes uuesti välja otsima. Raamatut, mille lugemine oleks ühtaegu haarav, mille lugemisele kulunud aeg oleks kvaliteetaeg ning mis toidaks nii hinge kui ka vaimu, paneks ühtviisi kaasa tundma ja kaasa mõtlema. Raamatut, mille kihte peakski lugema mitu korda, et tabada sellesse kätketud mõistatuse olemust, või miks mitte ka jõudma lõpuks selgusele, et mõistatust, mille lahendust te paarisaja lehekülje vältel paari tunni jooksul olete otsinud, tegelikult ei olegi. Raamatut, mida lugedes olete end ajuti tundnud ekslevat lõputus eksootilises labürindis ja mida sulgedes tunnistate, et olete kogenud emotsionaalset ja intellektuaalset rahuldust.
Kahekordne mõistatus
Mõni päev enne seda, „kui kõik läks kinni“, kui raamatuid sai nii poodides kui avalikes raamatukogudes veel lehitseda ja nuusutada, kogeda kõigi meeltega, sattus mulle kätte – mitte päris juhuslikult – Palestiina juurtega Brasiilia kirjaniku Alberto Mussa „Qāfi mõistatus“. Väliselt intrigeerivaks võiks pidada asjaolu, et Napoleoni sõdade tagajärjel Portugali kuningakoja eksiilist ja troonipärija isepäisuse tõttu sündinud ja immigrantide maaks saanud Brasiilias on paarsada aastat hiljem saanud tunnustatud kirjanikuks ühe tunnustamata riigiga rahva esindaja. Või kes, mis päritolu on õieti Brasiilia kirjanik ning kuidas ta teadvustab oma juuri?
Kõik Mussa raamatusse puutuv osutab kvaliteedile: Kalle Kasemaa reklaamtekst ümbrispaberil, tõlkija Leenu Nigu on varemgi uuema Brasiilia kirjanduse paremaid palasid meile vahendanud, lisaks märkus, et tõlke puhul on konsulteerinud meie usaldusväärne arabist Helen Geršman, kes koos Üllar Petersoniga on tõlkinud, kommenteerinud ja eessõna kirjutanud samuti läinud aastal Tartu ülikooli kirjastusel ilmunud Hišām ibn al-Kalbī „Ebajumalate raamatule“. Muuseas, viimase raamatu ilmumine lähestikku Mussa teose tõlkega on selline juhus, mida võiksid kadestada isegi poeedid. Käsitletud on sama ajastut, nii „Ebajumalate raamatus“ kui ka selle mahukas kommentaariumis leidub süveneda viitsijale rohkelt kultuuriloolisi paralleele, motiive ja selgitusi, mis võiksid aidata kaasa ka „Qāfi mõistatuse“ lahendamisele või vähemalt avardada selle kultuurikonteksti. Olgugi et „Ebajumalate raamatu“ lugemine ei pruugi olla lihtne. Siingi kohtume tundmatute suurustega. Olgem ausad, mida me teame islamieelse araabia kultuurist, luulest, pärimusest, mütoloogiast? Aga kui see kultuur, eelkõige muidugi islamieelne poeesia, kohtub Mussa kirjanduslikus kokkupanus Ladina-Ameerika portugalikeelse kirjanduse, vahest isegi maagilise realismi traditsiooniga, saame osa tundmatu kohtumisest tundmatuga – ja mõistatus koguni kahekordistub. Mussa romaani ongi tõlgendatud läänemaisest kirjandusest, eelkõige meile tuntud Euroopa ja Põhja-Ameerika kirjanduskaanonist väljapoole jäävana, hoopis kahe lõuna, Ladina-Ameerika ja Palestiina ehk siis kindlam oleks öelda araabia kirjanduse dialoogina.
Kui olen nüüd võimaliku lugeja raamatu soovitamise asemel sellest hoopis eemale peletanud, tõttan kohe oma viga parandama. Õigupoolest annab autor ise oma „Eelhoiatuses“ lahkelt juhise, kuidas raamat on liigendatud ja kuidas seda võiks lugeda. Raamatu põhilugu koosneb 28 peatükist, mille pealkirjadeks on araabia tähestiku 28 tähte. Iga peatüki pikkus on kuni kolm lehekülge, enamasti vähemgi, kokku niisiis umbes kolmveerandsada ladusalt loetavat, tihti seikluslikku tegevust edasi andvat, mõnikord ka erootilise kujundlikkusega vürtsitatud lehekülge. Nii võib vähesega rahulduv lugeja kogu põhisüžee saada kätte vähem kui paari tunniga. Ent põhipeatükkide vahele on autor paigutanud vaheldumisi esiteks jutustuse põhiliiniga seotud „ekskursid“ ja teiseks „parameetrid“, mis sisaldavad põhiliiniga võrreldavaid legende ja võimaldavad „mõista paremini nii islamieelset kultuuri kui ka jutustust hõlmavat müütilist universumit“. Niisiis on autor olnud ise nii lahke ja andnud lugejale võtme kätte. Ent on veel kolmaski tasand, millele jõuavad vaid kõige jultunumad, enne loo lõppu mõistatuse lahendamisele pürgivad lugejad: neil on tark lugeda põhjalikult ekskursse ja panna hoolikalt tähele nappi teavet, mis on paigutatud peatükkide alguses araabia tähtede juurde. Võte sarnaneb kriminaalromaanide tehnikale, mille puhul ka lugeja on kutsutud kurjategija isikut ära arvama, enne kui autor selle teada annab.
Autori soovitust järgides võib „Qāfi mõistatust“ niisiis lugeda korduvalt ja üha nõudlikuma pilguga: algul põhiliin, siis parameetrid ja ekskursid, lõpuks võtta ette ja parimal juhul saada selgeks ka araabia tähestik. Tunnistan: viimaks tabasingi end pealkirjade alla paigutatud sõnu tagurpidi veerimas … Sellele vaatamata pole ma kindel, kas ma mõistatuse lahendamisele lähemale jõudsin.
Muuseas, raamatul puudub tõlkija saatesõna, aga seda asjaolu ei rõhuta ma siin etteheitena, vaid näen selle puudumises isegi teose olemuslikku osa. (Teame autoreid, kes on keelanud oma teostele või nende tõlgetele mis tahes saatesõnade või kommentaaride lisamise!) Mõistmine ja mõtestamine on nii jäetud lugeja enda hooleks ja meelevalda, ja see on vastuvõetav, „demokraatlik“, ehk täiesti vastupidine teguviis näiteks koraani kanoonilisele tõlgendamisele. Mõned vihjed kättesaadavatele internetiallikatele toetudes tahan siin siiski lisada,1 üritades näidata ka, kuidas sulandub autor ise oma teosesse.
Mis see on, kui mitte mäss?
Alberto Mussa on sündinud Rio de Janeiros 1961. aastal ja õppinud sealsamas matemaatikat, ent põhjalikumalt lingvistikat ja kirjandust, tegelenud süvitsi Brasiiliasse sisse veetud orjade ja Aafrika keelte ning folklooriga. Tema vanavanemad rändasid Brasiiliasse Liibanonist ning Mussa puhul ilmneb kolmanda põlvkonna immigrandi paradoks: kui sisserännanu mäletab oma kodumaad nostalgiliselt, võib oma mälulabürinti kapseldudagi, sulandumata uue asukohamaa ellu, siis tema järglane püüab sellest vabaneda, olgu mässu või unustuse teel. Kolmas põlvkond asub otsima oma juuri, taastama seda, mis kaduma läinud. Sedasi on Mussa ka seletanud oma pikaajalist huvi araabia kultuuri vastu, mille üks väljundeid on tema 2004. aastal ilmunud kolmas ja ühtlasi läbimurdeteos „Qāfi mõistatus“, ent ka mitmed tõlked araabia keelest, millest üks, pealkirjaga „al-Mu’allaqāt“ ehk „Ülesriputatud“ on otseselt seotud romaaniga ja mida võibki pidada selle käivitajaks. Nimelt pidasid luulet tarkuse ja teadmiste allikana kõrgelt hinnanud araablased muiste Meka lähedal ‘Ukāzi turul suuri luulelahinguid, mille võitjate luuletused, qasīda’d, mida olevat olnud seitse, riputati ühe seletuse järgi üles Kaaba seinale.2 Sellest siis pealkiri. Mussa romaani põhimotiiv on salapärase, kaotsi läinud ja üksnes suulises pärimuses säilinud kaheksanda qasīda rekonstrueerimine. Silmas pidades romaani paatost, võiksime selle kaheksanda qasīda eestikeelse vastena kasutada ka poeemi, oodi või ülistuslaulu, mis aga sisaldab ka muud tollasele araabia luulele iseloomulikku – ennekõike (erootilist) armastust, pilget, aga ka leina.
Oluline on veel märkida, et Mussa romaani põhiliini tegevus toimub kahel ajatasandil: üks neist on minategelase katse rekonstrueerida muistne kaheksas Kaaba seinal rippunud poeem. Tema peamiseks allikaks on Lähis-Idast armastuse pärast Brasiiliasse asunud vanaisalt kuuldud suuline pärimus, õieti selle fragmendid. Teine ajatasand ongi siis muistse luuletuse süžee. Püüded taastada tekst, mis ei kuulu kaanonisse, viib minategelase palverännakuile Lähis-Itta, ent mõistagi osutub kogu üritus lootusetuks. „Härra Mussa,“ kõnetab romaani minategelast üks mõjukaid professoreid, „kardan, et teie kujutlusvõime läheb juba üle igasuguse piiri“ (lk 40-41). Teine juhtiv araabia kirjandusloolane nimetab seda koguni kõige räigemaks akadeemiliseks võltsinguks kogu semitistikas. Ent juba romaani alguses on autor või, kui täpne olla, tema nimekaimust protagonist meile tunnistanud, et kogu kaanoniväline traditsioon koosneb üksnes tema isikust, ning vannub post scriptum’is truudust pigem kujundile kui sisule.
Kogu see eruditsioonist ja fantaasiast, paiguti jälitatavatest tõsiasjadest, ent rohkem pigem kujuteldavatest piltidest, müütidest ja anekdootidest, pilkest ja hurmast pakatav tekst on ülimalt nauditav. Selle kirevuse taustal ilmub üks suur tervik, mille killustumist oleme viimase veerandsajandi jooksul kahetsusega kogenud. See on kõige üldisemalt öeldes kirjandusteadust, lingvistikat ja folkloristikat ühendanud filoloogia terviklikkuse kadumine. Mussa romaan osutab jonnakalt sellise terviklikkuse säilimisele ja inimest lunastavale võimalusele ka kolmanda aastatuhande hakul. Ning siin võiks siiski luua seose ka euroopaliku romaanitraditsiooniga. Ühe ebakanoonilise, olematu või kaotsiläinud käsikirja ümber keerleb ka Umberto Eco romaani „Roosi nimi“ tegevus. Seal on tegemist Aristotelese „Poeetika“ teise osaga, kus oletuste kohaselt on käsitletud koomikat. Seda osa otsib kloostri labürindis Baskerville ja selle leidmist püüab takistada Jorge. Miks? Sest naer vabastab. Samamoodi tegeleb Mussa islamieelse polüteistliku araabia luule ja selle fiktsionaalse, kaanonivälise tekstiga. Mis see on, kui mitte mäss – vabastav mäss kaanoni ja dogmaatiliste tõlgenduste vastu?
Lõpuks, kui mul jääbki „Qāfi mõistatus“ lahendamata või soovitan seda teha igal lugejal jõudumööda oma kujutlusvõimet rakendades, siis piirdun siin ometi lihtsa ja siira teatega, et Alberto Mussa teos on ülistuskõne hobuste ja naiste ilule ning luulele ja keelele. Selle kinnituseks avan raamatu ja alustan uuesti lugemist esimesest peatükist: „Teadmatuse ajastu – nõnda on hakatud araablaste ajaloos nimetama perioodi, mis jõudis lõpule islami sünniga – oli aeg, mil meeste õilsus ületas hobuste oma ja naiste ilu kadestasid märad. See oli ka kõrbepoeetide kuldaeg, mil luulekunst tõusis tasemele, mida pole hiljem saavutatud mitte üheski keeles, mitte ühelgi sajandil“ (lk 5).
2 Tuginen siin Hišām ibn al-Kalbī „Ebajumalate raamatu“ kommentaaridele (lk 96-97).