Elu kunstis

Mart Lepp on missiooniga koguja: ta on lahkesti laenanud töid näitustele, koostanud kümneid väljapanekuid ja lasknud trükkida rohkete reprode ja asjaliku infoga väljaandeid.

MAI LEVIN

Näitus „Isiklik sajand. Mart Lepa kunstikogu“ Mikkeli muuseumis kuni 27. IX, kuraator Eda Tuulberg, kujundaja Peeter Laurits.

Mart Lepp alustas kunstikogumist 13aastasena 1960ndate algul, eeskujuks oli tema ema Selma Lepp, kes pärandas talle umbes 300 teost. Nüüd on Lepa kogus üle 26 000 teose, valdavalt eesti kunsti. Suuruselt ületab tema kogu Alfred Rõude oma, ehkki viimase suurust ei ole täpselt välja rehkendatud. Alfred ja Alide Rõudelt omandasid nende eluajal sadu töid muuseumid ja arvukad erakogujad, nende hulgas ka Mart Lepp.

Suurepärase vaistuga koguja. Alfred Rõude kunstikogu näitus Mikkeli muuseumis kandis pealkirja „Missioonitundega kollektsionäär“. See kehtib ka Mart Lepa puhul, kes on lahkesti andnud töid näitustele ja fotografeerimiseks, vähe sellest. Ta on koostanud oma kogust üksi või koostöös teiste kogujatega kümneid näitusi muuseumides, raamatukogudes, Estonia kontserdimajas, galeriides, Tallinnas, Tartus ja mujal. Näitustega on kaasnenud rohkete reproduktsioonide ja asjaliku informatsiooniga väljaanded, neid on ta trükkida lasknud ka näitusetegevusest sõltumata. Õigupoolest võiks juba publitseerida ka Mart Lepa näituste ja väljaannete kataloogi.

Nagu Rõude, nii on ka Lepp toetanud jõudumööda kunstnike pärijaid, aga ka kunstnikke – eeskätt moraalselt, huvi ülesnäitamisega, mis on vägagi tähtis. Mitme varasema ja uuema tööga on sel näitusel esindatud näiteks Ludmilla Siim, silmapaistev maalija 1970ndatel. Soome asunult kadus ta mitmeks aasta­kümneks meie kunstiareenilt, kuni Mart Lepp temaga taas kontakti lõi ja eksponeeris tema töid mullu Tallinna keskraamatukogu galeriis.

Mart Lepp on jälginud tähelepanelikult kunstielu, ta on kursis uute suundumuste ja tegijatega. Tema kogus on esindatud ka taas iseseisva Eesti kunst ja XXI sajand: siit leiab Jaan Toomiku, Kaido Ole, Ly Lestbergi, Toomas Volkmanni ja teiste viimastel aastakümnetel silma paistnud kunstnike töid.

Mart Lepa kogust ei pääse kuidagi mööda kuldsete kuuekümnendate põlvkonna ja sõjajärgse sürrealismi uurijad, sest tal on suured ja sisukad Valdur Ohaka, Jüri Arraku, Olav Marani, Peeter Ulase tööde kogumid. Kuna Lepp ja Matti Milius olid 1960. ja 1970. aastatel peaaegu ainukesed tõsisemad nüüdiskunsti kogujad ning kunst maksis nagunii vähe, kinkisid kunstnikud neile sageli oma töid, eriti selliseid, millest riiklikud institutsioonid ei paistnud hoolivat.

Mart Lepa kogus on rohkesti Peeter Ulase fantastilise tüpaažiga sürrealistlikke joonistusi, mida ta eksponeeris kunstniku lahkumise aegu (2008) Tartu kunstimuuseumis. Ulas on ka Leppa portreteerinud ja mõnel puhul on ta natuke paganliku puusliku nägu (1988, pastell, värvipliiats). Üks portreedest on näituse plakatil.

Ülo Soosteri töid on olnud raske sama palju hankida, ent „Kalur“ (1958, õli) ja „Interjöör“ (1946, õli) on kunstniku nende loomeperioodide väljapaistvad tööd. Andekas inimene on õpilasenagi huvitav ning Sooster pole siin erand.

Mart Lepp on väärtustanud õpilastöid, kavandeid, katsetusi, mis on loomulikult õige. Peeter Mudist pole teda huvitanud ainuüksi maalijana, vaid ta on propageerinud ka kunstniku niisama uljalt ekspressiivset graafikat. Mudisti maalidest on näitusel kesksel kohal „Maast lahti“ (õli), mis on Kumu suure kompositsiooni (1975) eskiis või pigem teises värvigammas kordus.

Endel Kõks. Tsirkuseartistid. Õli, lõuend, 1940. Endel Kõksilt on vaimustav rida hõrke stseene, mille põhjal võiks Emajõe Ateena Emajõe Pariisiks ümber ristida.

Pressifoto

Eesti Kunstimuuseumis on Johannes Võerahansu „Kalurite“ eskiis, aga kompositsioon ise (1938, õli) on Mart Lepa kogus. Mulle oli see töö näituse suurim elamus, teise elamuse pakkus Võerahansu „Õuel“ (1938). Olen vist juba kuskil kirjutanud, et Võerahansu oli eesti kunsti Pieter Bruegel. Viimast hüüti küll talupoegade Bruegeliks, ent flaami talupoegi kujutades lõi ta võimsa üldistuse inimese elust ja saatusest siin maa peal. Niisama võimsa üldistuse suutis oma kompositsioonides anda ka Võera­hansu ja tema inspiratsiooni­allikaks oli arhailine Saaremaa küla.

Rõhuasetus klassikal. Näitusel, mis on Mart Lepa kava järgi üles ehitatud, pääseb rohkem mõjule klassika, mis hõlmab tegelikult ka 1960ndate põlvkonda. Auväärsel kohal on Kristjan Raud, kelle töid on Lepa kogus neli. Neist on eksponeeritud „Maa õnnistus“, visioon pärast ülestõusmist end ilmutavast Kristusest (1935–1939, akvarell, guašš, pliiats), ning teose tagakülje teksti järgi pliiatsijoonistus „Kalevipoeg. Sõit põrgu“. Lehti Viiroja monograafias kannab see küll pealkirja „Muistne ratsanik“ (ka „Lembitu. Ratsanik“). Dateerida võiks viimase 1930ndate või 1940ndate algusega. Mõlemad teosed on olnud näitusel „Teekaaslased“ (Kristjan Raud ja kaasaegsed Mart Lepa ja Rene Kuulmanni kogudest) 2005. ja 2006. aastal Kristjan Raua majamuuseumis. Sealsamas Nõmmel käis 1939. aasta sügistalvel vanameistrit portreteerimas-graveerimas teda kõrgelt hinnanud ja austanud Eduard Wiiralt. Kuivnõelaportree üks proovitõmmis on olemas Lepalgi.

Pärast Kristjan Rauda on Müncheni modernistlikus õhkkonnas põhjalikumalt „kümmelnud“ Ado Vabbe ning Johannes Greenberg. Vabbe on näitusel esindatud mänglevalt kubistliku tušijoonistusega „Daam koerakesega“ (1918), Greenberg maalidega sõja lõpuaastaist, millest tõsiselt filosoofiline „Laadal“ (1945) jäi tundmatuks Greenbergi monograafia (1990) autorile ja tema viimase näituse (1987) korraldajale Hilja Lätile.

Suurem kogus töid on Lepa kogus Eesti Kunstnikkude Rühma liikmetelt Eduard Olelt ja Felix Johannsen-Randelilt. Ole „Autoportree“ (1918, akvarell) on nii meisterlik, et tekitab kahtlusi varases daatumis. Ole kuulsaimale maalile „Reisijad“ (1929, EKM) eelnenud kavand-grafiidijoonistus näitab selgelt, kui tähtis oli sellele kunstnikule 1920ndate lõpul ja 1930ndate algul Pariisis tegutsenud jaapani kunstnik Tsougouharu Foujita. „Reisijate“ juurde kuulub ka väike portree ühest sellel kujutatud persoonist – preili Injakinast.

Paul Burman on esindatud oma tipptasemel sümbolistliku teosega „Ratsanikud“ (1919, akvarell) ja suurepärase hobuste paariga („Suvi“, 1919 ja „Sügis“, 1923, õli), kellest üks raudjas ja teine valge.

Peaaegu niisama legendaarne kuju kui Kiki de Montparnasse Pariisis oli sõjaeelses Tartus Pallase modell Bajadeer, 1953. aastal ERKI skulptuuri lõpetanud Magda Beek-Anso. Kaarel Liimand esitas tema portree Pallase lõpetajate näitusele Tallinnas 1933. aasta lõpul. Selle täisfiguurportree kõrval on Mart Lepa kogu näitusel Johannes Võerahansu samuti suurejooneline portree „Bajadeer lapsega“ (1938). See on otsekui tõestuseks Liimandi laialöögilise, sulavate valguse ja varju üleminekutega laadi mõjust ka koolkonna kõige tugevamatele isiksustele. Ilus komplekt on väljas ka Andrus Johani Pariisis 1936. ja 1937. aastal maalitud töödest. Nikolai Kummitsa „Laua ääres“ (1934, õli) on tüüpi­line väikese formaadiga, kuid sisendusjõuline teos.

Kumu sõjajärgse kunsti ekspositsioonis on esitatud lähestikku Johannes Saali ja Olga Terri teosed. Raske on leida teisi autoreid, kes oleksid väljendanud niisuguse valusa sugestiivsusega tollal valitsenud ahistuse ja hirmu atmosfääri ning inimlikku meeleheidet üldisemaltki. Mõlemad on rikkalikult esindatud Lepa kogus. Sama võib öelda ka kuulsa hilispallasliku kolmiku, Lepo Mikko, Elmar Kitse ja Endel Kõksi kohta. Eri perioodidest töid on Elmar Kitselt, kelle „Johannes Saal sigaretiga“ (1940, õli) näitab taas kunstniku head portretistinärvi, abstraktne „Hall päev“ (1970, õli) aga oli väljas tema mälestusnäitusel 1972. aastal. Lepo Mikko töödest on intrigeerivaim „Stalinlik noorus“ (1950), mille stiil meenutab tugevasti Massimo Campigli loomingut ja itaalia novecento suunda, millega meie pallaslased olid tuttavad juba enne sõda. Endel Kõksilt on aga vaimustav rida hõrke kohviku- ja ateljeestseene, mille põhjal võiks Emajõe Ateena Emajõe Pariisiks ümber ristida.

Peeter Ulas on ka Leppa portreteerinud ja mõnel puhul on ta natuke paganliku puusliku nägu (1988, pastell, värvipliiats).

Pressifoto

Endel Kõksi, nagu ka tema kaaslaste rafineeritus polnud siiski laenatud rõivas. Sellel oli täiesti reaalne pinnas tolle­aegse Tartu näol, kus olid, muidugi, Kummitsa agulid ja halvasti lõhnavad kuivkäimlad, aga ka professorite kuubikmajad viljapuuaiaga, ilusad puiesteed, vana ülikool ja märkimisväärne hulk noori ärksaid päid. Üsna palju sellest Tartust jäi kõigist purustustest hoolimata sõjas alles ning idüllilisust, mille Aleksander Vardi on jäädvustanud 1956. aastal oma maalis „Minu naine aias“ (Tartu Kunstimuuseum), võis leida väljastpoolt kunstniku aedagi.

Andres Eilart on Lepa kogu kujunemisloo raamatus „Kunst koguda. Kunsti­koguja“ (2017) tema jutu järgi hoolega kirja pannud, ka loo tuhande teosega Vardi-kollektsioonist, kus prevaleerivad meistri abstraktsed maalid (1958. aastast) ja joonistused.

Mart Lepal on stiili. Ta kannab erksa­värvilisi riideid, kasvatab moodsa linna­elanikuna koduõues hüatsinte ja vist isegi viinamarju, üksvahe käis sageli välismaal kunsti vaatamas. Ta naudib tõeliselt oma elu kunstis.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht