Lavastuses „Sest meid on õpetatud madusid kartma“ pole naeru naeru pärast, küll aga naerdakse läbi pisarate ja purjus peaga.
Oleg Pissarenko oli oma kodulinna Narva muusikavaliku „Ideejazzil“ Tartust priskemaks ja ürituse päeva jagu pikemaks seadnud.
Winterthuri lühifilmide festival tõi taas pähe mõtted selle filmiliigi funktsioonist filmimaailmas.
Väga hea ülesehitusega kontsert sarjas „Sada suures saalis“ andis läbilõike eesti heliloojate stilistiliselt mitmekesisest suhtumisest vaskpillidesse.
Rokkooperis „Põhjaneitsi“ kujutatakse halli massi ja sellest erineva üksikisiku vastasseisu, mille aktuaalsus on tänapäeval niisama terav kui 1980ndatel.
Vildakas usk ja valed otsused on jätnud Eesti aastateks oma entsüklopeediata, kuid seda viga annab parandada.
Kaart kui universaalne infokandja, mis on igast küljest loetuna ikka õige, ei ole veel rahva üldsuse teadvuses oma õiget kohta leidnud.
Taavi Pae: „Eesti kartograafiline alusmüür on maailmatasemel ning selle suureks vooruseks on piiranguteta ja tasuta juurdepääs kõigele loodule.“
Tõnu Viik: „Harjumuspärase käitumisviisi muutmise vajadust rõhutavad ideed tunduvad suuremale osale ühiskonnast ja poliitilisele eliidile hullumeelsena.“
Ajalugu tehes on Eesti Kunstimuuseum alati ise olnud ajalooliste sündmuste embuses, ei parem ega halvem oma publikust ja valitsusest, ikka nendega ühes paadis.
Kuna öömajandust on põhjalikult uuritud, tundub põnev töötada välja Tallinnale kohandatud süsteem, mis võimestaks neid ööklubisid ja baare ning nende eestvedajaid, kes investeerivad kogukonna kasvatamisse.
Nagib Mahfuzi romaan „Kahe palee vahel“ on haarav sissevaade araabia riiki, kus kohtuvad traditsioonid ja modernsus.
Rõhk oli ikka 101aastase džässi, mitte 15aastase meeletusi armastava teismelise Eesti Jazzliidu sünnipäeval.
Teatridirektori loogika on müüja loogika: riiulitele tuleb sättida võimalikult erisuguseid teatritooteid, et rahuldada riskivabalt võimalikult erisugust maitset.
Bita Razavi näitus on pannud kõnelema ideoloogia hääle, mis suure aplusega on asunud mineviku kallale, paljastades sealjuures iseenda.
Jeanette Rowley: „Elame inimkeskses ühiskonnas, veganlus tuleb normaliseerida ja see aitab ka loomi.“
Vanemuise teatri lavastusest „Lageda laulud“ õhkus süvatunnetust, kuid see ei teisenenud kogemuslikuks hingeseisundiks.
Kirjandust populariseerida tähendab seista suhtluse ja kõneregistrite vaheldusrikkuse ning maailmakogemise mitmekesisuse eest. Kõike seda on praegu hädasti vaja.
Kogukonnaaiandusel on suur potentsiaal nii sotsiaalsete, ökoloogiliste kui ka kultuuriliste väärtuste arendamisel.
Suvalisuse ja aususe vahel tuleb hoida tasakaalu. Komi maailmapilt on aga selline, nagu parajasti pähe tuleb.
Kuraator Anu Allikvee on teinud Rõude kogust suurepärase valiku ja kujundaja Mari Kurismaa mahutanud rikkaliku materjali hiilgavalt väikesele pinnale.
Peterburi etenduskunstide instituut tähistas 240. aastapäeva kaks päeva kestnud konverentsiga.
Paavo Matsini romaani maailm on kalk, absurdne, ebainimlik maailm, kuigi domineerima ei pääse ka õud, äng ja meeleheide.
Riigi ruumilises planeerimises haigutab teadjate ja otsustajate mõtteilma vahel järjest laienev kuristik.
Võrreldes maailma edukate teadusriikidega, sealhulgas Soome ja Rootsiga, on Eestis teadlasi tuhande töövõimelise elaniku kohta 2-3 korda vähem, erasektoris 4-5 korda vähem.
Mis nägu oli varakapitalistliku ülikoolihariduse sissejuhataval poolel? Hiliskapitalistlikku teadusharidust antakse nõnda, nagu saaks varakapitalismi kõrgema hariduse vallas vahele jätta.
„Ühemeheshow“ on määratletud komöödiana, kuid tegu on pigem suhte-, pere- või melodraamaga, kuhu on pikitud musta huumorit.
„Ühemeheshow“ kinnitab, et seesugune raske haigus nagu vähk on filmides ära narritud.
Johannes Saar, „Saja-aastane Eesti Kunstimuuseum – kirik, mäluasutus või lahinguväli?“
Alvis Hermanis, „Teater pole müügikeskus“
Jan Kaus, „Ühiskonna stiilirikkusest“
Anu Kägu, Maria Derlõš „Söödav koosloomeprotsess linnas“
Intervjuu filosoof Tõnu Viigiga
Bita Razavi „Balti remondimuuseum“