Martin Veinmann: „Kui teatrietendus on tuimestuseta operatsioon, mille eesmärk on tekitada ebamugavustunnet, hirmu ja valu, mitte tervendada, siis see mind ei huvita.“
Tallinna Linnateatri ajaloost jookseb tugevalt läbi oma hoone ootuse teema. Arhitektuurivõistlus pani sellele loodetavasti punkti ja ehitus saab alata.
Sel suvel avatakse värskenduskuuri läbinud Tammsaare park. Uuendused peegeldavad ka muutusi ajalootajus. Kas seda on tehtud teadlikult?
Auhinnad anti üle 27. märtsil rahvusvahelise teatripäeva peol Nukuteatris.
Alkoholitööstus on mõistnud, et naiste vastu võitlemise asemel tuleks nad klientideks meelitada.
„Metafoorid kodule“ on indiviidikeskne vaade: noorte kunstnike teostes on kodu enamasti tühi või siis on elanik seal üksi.
Kaspars Putniņš: „Imetlen eesti muusikas sageli kergust ja mängulisust, millega käsitletakse tõsiseid teemasid.“
Kas pole me Peep Lassmanni, selle väga andeka ja suurepärase muusiku, olemasolu võtnud liiga enesestmõistetavalt?
fs suudab paari sõnaga tekitada loo. Ja naerma ajada.
Kai Kaljo on kadedakstegeva mõnuga meeleline maalija, sensuaalne vaatleja ja terane sõnaja.
Luulik Kokamäe loomingus peegeldub kümnendite eriilmelisus, kuid tema ilusaim aeg oli 1950ndate lõpp ja 1960ndate algus.
Arundhati Roy kirjeldab kaua oodatud romaanis India transsooliste ja teiste tõrjutute probleeme ning Kashmiri osariigi verist konflikti.
Arengukavas on optimaalse raiemahuna kirjas 12–15 miljonit tihumeetrit aastas ning keskkonnaministeeriumi hinnangul aastatel 2021–2030 mahud palju ei muutu.
Nii Rosita Raua kunstniku- kui ka Ingomar Vihmari lavastajatöö tabavad väga hästi Ivan Võrõpajevi näidendimaailma, selle tuima enesekordust, laisalt teeseldud kirglikkust.
Kelly Turk ja Mihkel Kaevats on juba tuttavad nimed Eesti luuleilmas. Kui keegi peaks andma kätte vaid lehed ja küsima, kes need luuletused on kirjutanud – vastaks ära.
„Karl Asti ja Friedebert Tuglase reisides“ kõnelevad pildid ning seletavad tekstid kõrvuti, teine teist täiendades.
Lavastaja on kujunduse ja liikumisega loonud nii tervikliku maailma, et moodustub kokkuhoidev ansambel, kes mängib, laulab ja tantsib.
Dokumentaalfilmikassett „Noor veri“. Režissöörid Balti filmi- ja meediakooli dokumentalistika magistritudengid. Valimik linastus dokfilmifestivalil „Docpoint Tallinn“, 2018. aasta jaanuaris.
Liina Remm: „Tigude uurimine on mõnes mõttes aristokraatlik tegevus. Härrasrahvas on nende kodasid juba ammustest aegadest kollektsioneerinud.“
Kui siiani on arvatud, et inimene on ettearvamatu, siis digisüsteemid osutavad vastupidisele – piisab paarist infokillust, et keegi tuvastada.
Tunnustades küll täielikult trummarite teeneid mis tahes ansambli alustalana, pean möönma, et märtsikuu paremate esituste eesliinil olid saksofonistid.
Tambet Kaugema intervjuu Martin Veinmanniga
Lauri Beekmanni „Keda teenib Jane Walker?“
Krister Kruusmaa „Virvendusi linnaruumis ja ühiskonna mälus“
Kaarel Tarandi „Mis pimedas tehakse, sii katukselle kuulukse “
Teatri aastaauhindade laureaadid
Christoph Kucklicki „Granulaarne ühiskond ehk Kuidas digitaalne lõhustab meie reaalsust“
luulekogud: fs, „Tätoveerimata inimene“