Naine on keskendunud, mees purjus

Nii Rosita Raua kunstniku- kui ka Ingomar Vihmari lavastajatöö tabavad väga hästi Ivan Võrõpajevi näidendimaailma, selle tuima enesekordust, laisalt teeseldud kirglikkust.

OTT KARULIN

Endla teatri „DreamWorks“, autor Ivan Võrõpajev, tõlkija Tiit Alte, lavastaja ja muusikaline kujundaja Ingomar Vihmar, kunstnik Rosita Raud, valguskunstnik Margus Vaigur, helilooja Ardo Ran Varres, liikumisjuht Rauno Zubko. Mängivad Sten Karpov, Liis Karpov, Fatme Helge Leevald, Kleer Maibaum-Vihmar, Carmen Mikiver, Jekaterina Novosjolova, Ago Anderson, Lauri Kink, Lauri Mäesepp ja Ingomar Vihmar. Esietendus 3. III Endla teatri suures saalis.

„Naise ülim mõte on tema määratus anda mehele võimalus avastada endas kuhugi sügavale peitunud vaprus, kuhugi sügavale peitunud headus, kuhugi sügavale peitunud enesekindlus, leida endas armastus, õrnus, leida enda ülesanne,“ ütleb Elizabeth (Jekaterina Novosjolova) lavastuses „DreamWorks“. Ta teeb seda … tahaks öelda, et malbelt, aga see sõna ei teeni piisava jõuga Novosjo­lova mängu Elizabethina. Jah, ta seisab üldjuhul teistest eemal, aga pigem väärikalt iseenda kui pelglikult endassetõmbununa. Tema hoiak on rahulik, olemata apaatne: käed õrnalt teineteisest haaravana seotud, saades kokku kõhul või siis puhates sabakondil, peegeldades nii meelekohast kuklale kokku toodud juuksesalke, mis loob Elizabethile mingi ajatu aura.

Ei, see pole tütarlapselikkus, mitte ainult, vaid harmoonia ja alalhoidlikkus põhjendamatu tähelepanupüüdmise vältimise mõttes. See sunnib Novosjo­lova tegelast laval jälgima. Ka žestikuleerimisel on saalistki tunda, et iga Elizabethi liigutus algab palju varem kuskilt diafragma süvatuumast, enne kui saab teistele nähtavaks – žesti vajalikkuse üle on mõeldud, selles kaheldud ja siis otsustatud. Nagu ta on ka otsustanud võtta oma peatseks surmaks valmistuvalt sooõelt vastu töö aidata naisest ilma jäänud David (Sten Karpov) tagasi … kuhugi, kus mees veel kunagi olnudki pole. „David on ajakirja Teadus ja Ühiskond peatoimetaja. Ta teab teaduslikest avastustest kõike,“ öeldakse Elizabethile nende esmakohtumisel. Ja naine vastab, ehk tõepoolest veidi kahjatsedes, saates aga ennemini tiitlid kui inimesest väljapoole jääva kunstliku kesta ebavajalikuna sooja naeratuse saatel unustusse: „Kahjuks ei tea mina teaduslikest avastustest mitte midagi.“

Kui lihtne oleks öelda, et Novosjolova Elizabeth kui naise ülima mõtte, armastuse kehastus on selles eluaastate poolest kolmekümnendate keskpaigas tegelaskonnas, kes aina kohtuvad, et viskiuimas „marihuaanat suitsetada, kokaiini nuusutada ja budismist rääkida“, võõrkeha, sest nii karjuvalt teistsugune, dekoratiivne on teda ümbritsev maailm. Pöördlaval tõsimeelselt papised tegevuspaigad, sealhulgas varjamatult plastikust ronitaimedega müüritis ja otsekui elusuuruses maketina mõjuv Jaapani aed väikese sillakaarega, mille all midagi elusat ei vulise, või ka teiste tegelaste kirevad kostüümid – nii värvi­valikult kui ka lõigetelt –, mis mõjuvad pilkava kommentaarina iseendale ja nende kandjaile, tekitavad vaatajas esmakohtumisel hämmingut, mis mängitakse kohe hüperläbielatuna esitatud esimese stseeni jooksul võõrituseks ümber.

Nii nad istuvad – Elizabeth (Jekaterina Novosjolova) ja David (Sten Karpov) – kõrvuti diivanil, poole kehaga teineteise poole.

Gabriela Liivamägi

Nii Rosita Raua kunstniku- kui ka Ingomar Vihmari lavastajatöö tabavad väga hästi Ivan Võrõpajevi näidendimaailma, selle tuima enesekordust, laisalt teeseldud kirglikkust – ning armastuse puudumist seal. See maailm on pidevale sahmimisele vaatamata vaikelu, nagu see näib ka värvikirevuse kiuste hallina. „David, see on Elizabeth, ta pole abielus, tal pole austajat, ta pole lesbi. Lase ta kiiresti oma südamesse, ava talle oma uks,“ öeldakse laval. Mentaliteet „Tähelepanu! Valmis olla! Läks!“ pole aga Elizabethile solvav, sest oma vaatenurgast on ta ainus, kes on tegelikult selles maailmas veel kohal.

Novosjoloval on selles mõttes raske roll, et ta peab end mängima vaatajale südamelähedaseks tagasihoidlikult, selmet rõhutada oma erinevust teistest – muidu saaks Elizabethist hoobilt karikatuur. Nii jätabki ta pigem tegemata: peale väheste, kaalutletult tempereeritud žestide hoiab Novosjolova ka häälerütmi allhoovuse kombel peaaegu märkamatult muutuvana ega visku intoneerimisel murdlainesse. Kuigi tema tegelaskõne, ennekõike kaks pikka monoloogi, võiks tekitada kiusatuse teha rohkem. Seda enam et see, mida Elizabeth lausub, mõjub irooniasõltuvuses, vahetu tunde suhtes resistentsele vaatajale paratamatult kentsakalt.

Võrõpajev on seda ette näinud ja toob Elizabethi unistused kuuldavale viisil, mis laseb esimeses monoloogis naise üle naerda, et siis teises see tahe justkui unustada ja seeläbi naeruväärselt ebavajalikuks mõista. Eriti esimene, mees olemist käsitlev monoloog on üks elamuslikumaid, mida olen viimasel ajal kohanud. Põhjuse sellel pikemalt peatuda annab ka lavastaja Vihmari lisatud tasand, näitlejaülesanne Sten Karpovile Davidina, kellele see jutt on suunatud, mis toob stseeni selles lausutava tõlgendamist heas mõttes raskendava dünaamika.

Nii nad istuvad kõrvuti diivanil, poole kehaga teineteise poole, üksteisest piisavalt kaugel, nii et puudutamiseks ei piisa vaid käe sirutamisest, peab ka ülakeha liigutama. Naine on keskendunud, mees purjus. „Kaasaegses ühiskonnas, David, tundub mehe jaoks õnnetu olemine absoluutselt normaalne seisund,“ alustab Elizabeth. Novosjolova ütleb seda tõsiselt – piisavalt tõsimeelselt, et vaataja kahtleks, kas öeldu tõsidus on mõeldud kontravõttena pilke rõhutamiseks või tegelane usub seda tõepoolest. Ta jätkab: „Mehed peavad normaalseks öelda – ma kardan. Kaasaegne mees ei häbene hirmu,“ ja saalis istudes saab vaid kaasa noogutada ning muiata, kui Karpov rõhutatult kuulamist teeseldes naise käe järele ulatub. Või vähemalt proovib seda teha, kui viskis leotunud raskuskese ta torso põlvini surub. Ta ei anna alla ja läheb järgmisele katsele, mille Novosjolova pareerib – mitte äkilise käe eemaletõukamise, vaid ikka selle rahuliku, mehe kavatsust ette aimanuna juba varem alanud sujuva liigutusega.

Mees siiski ei märka ei järele jätta ega ka pööret Elizabethi sõnades: „Aga tegelikult pole mehed sugugi niiviisi üles ehitatud, David. Mees, David, peab alati olema kontsentreeritud, alati keskendunud peamisele.“ Publik naerab – ehk kergendustundest, arvates, et Elizabethi tõsidus on siiski iroonia kattevari. Ja naerab veelgi, kui David viimaks purjakil inimese reaktsioonikiirusega naise sõnadele reageerib, ajades end hädiselt sirgselgseks, taarudes nii oma abitus keskendumises. Novosjolova Elizabeth ei tee temast aga eriti väljagi, heites talle ehk pilgu või paar, aga sedagi pigem emalikult, kontrollimaks, et mees päris oma õnnetu olemisse ära pole uppunud. Siis tõuseb, kui see, mille ütlemiseks sai tuldud, on öeldud, asetab mehe uitavad käed viimast korda peremehe rüppe ning lahkub.

Nagu öeldud, on see suurepäraselt kirjutatud monoloog ja samaväärselt lavastatud stseen hädavajalik, et nende kahe järgmisel kohtumisel maldaks vaataja Elizabethi mõtiskluse armastusest tõepoolest ära kuulata – kui ta ka tema esimestele lausetele veel eelmise monoloogi kehtestatud vastuvõtustrateegiaga peale lendab. Seetõttu laseb Vihmar ka Davidil Elizabethi vaikselt ja tõepoolest keskendunult kuulata. Seetõttu ei muuda oma kõnemaneeri ka Novosjolova, kuigi võiks ju tahta sõnadele veelgi kaalu juurde anda või siis veidikenegi rõõmustada selle üle, et ta on jõudnud kohale – et David on jõudnud kohale. Aga Elizabeth teab juba siis, mis peab järgnema, ning Novosjolova kehastuses jätab ta juba selles stseenis mehega hüvasti, nagu vaataja tagantjärele mõistab. Tähelepanelikumad meist siis, kui märkavad nende järgmisel kohtumisel naise vaikselt veekalkvele tõmbuvaid silmi juba esimeste vahetatud repliikide ajal – taas ammu enne seda, kui sõnades ja teos hüvasti jäetakse.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht