
„Foiniiklaste skeem“ on kui retsepti järgi kokku pandud Wes Andersoni film, aga ka näpuga komponentidel järge pidades on maitse lõpuks ikkagi paigast ära. Põhjusi selleks on mitu.

Norra lavastaja Emilie Blichfeldt võtab oma debüütfilmis „Inetu kasuõde“ aluseks tuttava muinasjutu, kuid ei jäta sellest kivi kivi peale.

Jafar Panahi: „Tunnen, et olen pärast vangiminekut väga palju muutunud. Isegi nii palju, et ütlen iseendale pidevalt: soovin, et see oleks juhtunud varem.“

Cannes’i filmifestival kulges prantslaste kohta märkimisväärselt rahulikus ja organiseeritud rütmis. Kahjuks iseloomustas tsiviliseeritus aga ka suurt osa programmist.

Blake Neely: „Mul on täiskasvanud lapsed ja juba aastaid tagasi hakkasin neilt küsima, mida ma peaksin kuulama. Püüan vaimu värske hoida.“

Seda, milliseid tundeid tekitab film vaatajates, on uuritud palju. Selle kohta, mida tunnevad filmitegijad ise filme luues, uuringuid aga napib.

Millised tingimused toetavad seksuaaltraumast tervenemist? Niisuguseid keerulisi küsimusi esitab lavastaja Justyna Mytnik filmis „Veepidu“.

Natalja Mirzojan: „Enne Eestisse tulemist panin oma ühismeediakontole Ukraina lipu, mistõttu mind vallandati projekti juurest, millega töötasin. Mul pole kahju, ma ei taha selliste inimestega kokku puutuda.“

Res Musica aastaraamatus on ilmunud teadusartikkel selle kohta, kuidas seostuvad naiselikkus ja loodus Eesti popmuusikas.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.