Kui möödunud sajandi seitsmekümnendate alguses vihjati Tallinnfilmi direktorile Nikolai Danilovitšile, et Tallinnfilmis peaks olema muusikatoimetaja ametikoht, olevat eesti keelt üsna kangelt kõnelev direktor vastanud: „Meil vjaaga vaja inimene, kjellel mjuuzikalized kõrvad on.“ Sellega oli kõik öeldud ja uus ametikoht loodud. Muusikatoimetajaks sai värskelt Tallinna Riikliku Konservatooriumi Heino Elleri kompositsiooniklassi lõpetanud Alo Põldmäe.

1980. aastal, kui Alo Põldmäe Eesti Heliloojate Liidu aseesimeheks ja vastutavaks sekretäriks valitud sai, võttis Tallinnfilmis muusikatoimetaja ametiposti üle tööstuse planeerijana Tallinna Polütehnilise Instituudi lõpetanud Andres Valkonen, noor mees, kes oli just koos Raimo Kangroga Vanemuise teatri tellimusel valmis saanud rock-ooperi „Põhjaneitsi“ ning kes alles jätkas õpinguid Tallinna Muusikakoolis – muusikateooria erialal. Heliloojaks pürgiv Andres Valkonen tuli Tallinnfilmi, et jääda. Ja jäigi. Muusikatoimetaja ametikohal püsis ta 1995. aastani. Seega on kuulsusrikka filmistuudio Tallinnfilm ajaloos olnud ainult kaks muusikatoimetajat … ja mõlemad on heliloojad. Kõva sõna!

Nüüd, kui Tallinnfilmi hiilgeajad Eesti filmitööstuses on möödanik, ei saa üle ega ümber tõdemusest, et selles karmi nõukogude ideoloogiat kandma sunnitud filmistuudios (Vladimir Uljanov Lenin: „Kõikidest kunstidest kõige tähtsam on meile filmikunst“) toimetas inimesi, kes eestlust oma hinges kandsid ning seda – nii palju kui võimalik – ka toodetavatesse filmidesse lisasid. Sinu laulud „Väikene rahvas, väikene maa“, „Las jääda ükski mets“, „Leib jahtub“, „Lootus“ pole loodud küll filmide tarbeks, kuid … Sina kuulusid nende inimeste sekka. Võimatuna näiv unistus sai teoks.

Üks kõrge Nõukogude Eesti minister tervitas ENSV kinematografistide kongressil filmitöötajaid, nimetades neid kinomotografistideks. Seega: kinomotografistide nimel, hea Andres, austus ja lugupidamine Sulle teele kaasa …

Jaak Elling, kaasteeline ja sõber

Eesti Kinoliit