Filmid võiksid teha inimesed üksteise vastu lahkemaks

Natalja Mirzojan: „Enne Eestisse tulemist panin oma ühismeediakontole Ukraina lipu, mistõttu mind vallandati projekti juurest, millega töötasin. Mul pole kahju, ma ei taha selliste inimestega kokku puutuda.“

Filmid võiksid teha inimesed üksteise vastu lahkemaks

Venemaalt Eestisse pagenud Armeenia juurtega Natalja Mirzojan valiti lühi­animatsiooniga „Talv märtsis“ Cannes’i filmi­festivali alaprogrammi „La Cinéf“. 20. mai esilinastuse eel rääkis lavastaja Eesti animatsioonist ja elust siin- ja sealpool idapiiri.

See on esimene Eestis toodetud film, mis on jõudnud Cannes’i „La Cinéf’i“ programmi, aga sinu juured on mujal. Kuidas sa siia jõudsid?

Ma olen pärit Armeeniast. Läksin 23aastasena Venemaale õppima ja jäin pärast sinna. Mõtlesin juba päris ammu Eestisse kolimise peale. Elasin Peterburis ja käisin siin sageli sõpradel külas. Peamine põhjus oli aga Eesti animatsioon, mis on maailma tipus. Olin juba kolimas, aga siis jäin lapseootele ja kõik lükkus edasi, ning siis tuli COVID. Tegin siiski lõpuks otsuse ning taotluse ja kolimine jäi täpselt Venemaa täiemahulise Ukrainasse sissetungi aega. See oli raske otsus ideaalsel ajal. Kolida on alati raske, kui lapsed ja elu on kusagil sisse seatud, aga me polnud juba pikka aega Venemaa poliitikaga rahul ja tahtsime sealt ära saada.

Miks Eesti animatsioon sulle silma jäi?

Päriselt, seda hinnatakse igal pool! Sõltumatu animatsiooni maailmas on Eesti animatsioon väga hästi teada. Priit Pärna mõju on väga suur.Tavaline inimene ei pruugi muidugi Eesti animatsiooniga kursis olla, sest sõltumatust filmikunstist, eriti lühifilmidest, huvitutaksegi vähe. Kahjuks ei teata sind enne, kui teed mõne täispika filmi nagu „Vooluga kaasa“1. Näiteks Sander Joone looming on suurepärane.

Eesti animatsioonis on teatav veelahe vanema põlvkonna, kes teeb käsitöö-joonisfilmi, ja uuema põlvkonna vahel, kes kasutab rohkem arvutianimatsiooni. Kumb stiil sind paelub?

Tulin Eesti kunstiakadeemiasse sooviga õppida nukufilmi. Ülo Pikkov küsis alguses, et Natalja, miks sa siia õppima tuled, sa oled ju filme teinud. Olingi varem filme teinud, aga vaid joonisfilme ja 2D-animatsiooni. Mind paelus väga Anu-Laura Tuttelbergi stiil ja temast sai ka minu filmi juhendaja, kes õpetas mind nukke tegema. Peterburis polnud ühtki nukufilmistuudiot ja ma ei soovinud ka Moskvasse minna. Eesti nuku­filmitraditsioon on väga oluline.

Kuidas on lood Armeenia animatsiooniga?

Nõukogude ajal oli meil väga kuulus animaator Robert Sahakjants, nagu teil on Priit Pärn. Tal oli ka väga hea absurdi­taju. Paljud nende naljad on väga sarnased, nad oleksid justkui teineteist mingil moel mõjutanud. Praegu areneb filmitööstus samm-sammult. Pärast sisse­tungi Ukrainasse kolisid paljud vene animaatorid Armeeniasse. Mul endal on seal nüüd palju vene sõpru. Nad asutasid isegi uue stuudio ja teevad täispikka nukufilmi.

Käid sa Armeenias sageli?

Mitte väga tihti. Mu vanemad on surnud, aga elasin juba enne nende lahkumist kahe riigi vahel: pool aega Peterburis, pool Armeenias, mis olid minu jaoks justkui kaks täiesti eraldi maailma. Sugulastega hoian kontakti, aga viimati käisin seal aasta aega tagasi.

Varem oli Armeenia Venemaast väga sõltuv, eriti Mägi-Karabahhi tõttu, aga nüüd on õnneks alustatud nii-öelda nullintegratsiooni projekti. Seda on veider öelda, aga tunnen ennast siin kodusemalt. Olen introvertne inimene ja mulle ei meeldi kuum kliima, pigem eelistan korda. Eesti on selles osas Armeenia vastand. Siin on kõik, mida Armeenias olen igatsenud, ja mõned asjad vastupidi ka. Igal juhul on tore, et saame tänapäeval üle piiride liikuda. Mul ei ole väga tugevaid rahvuslikke juuri, olen pooleldi juut. Mu pere on alati olnud rahvusvaheline, seal on nii ukrainlasi kui ka venelasi. Ennekõike olen inimene, mitte tingimata armeenlane.

Natalja Mirzojan: „Elasin justkui mullis. Mitte keegi mu sõpradest ei toetanud sõda ja enamik neist on nüüdseks Venemaalt lahkunud.“      
Piia Ruber

Seega näed oma tulevikku Eestis?

Tahtsin näha, aga elamisloaga on keeruline. Mina sain elamisloa, aga minu abikaasa ei saanud. Tal ei olnud armeeraamatut, ilma milleta on meestel keeruline Eestis elamisluba saada, eriti Venemaa taustaga. Ta on venelane ja Eestis nähakse temas seega võimalikku ohtu. See on naljakas, sest mu abikaasa on täielik patsifist, ei ole sõjaväes käinud. Aga just sellepärast ei ole tal ka armeeraamatut, mille saamiseks peaks ta minema tagasi Venemaale, aga see pole ilmselgelt ohutu. Esiteks kardab ta sõjaväkke mobiliseerimist. Teiseks, praegu võib seal sattuda vanglasse isegi pisikeste asjade eest. Mina olen aga teinud Venemaast filmi ja tema on mitmeid asju kirjutanud.

Väga kahetsusväärne olukord. Mu tütar räägib juba soravalt eesti keelt. Ma ise õpin samuti, ehkki veel ei tule väga hästi välja. Meile meeldib Eestis väga, aga peame ilmselt Prantsusmaale kolima. Eks näis, võib-olla midagi muutub.

Sellises teadmatuses on kindlasti vaimselt keeruline hakkama saada. Kuidas vastu peate?

Psühholoogiliselt ongi väga raske, mu abikaasal eriti, kuna terve pere peab tema pärast minema kolima. Kui on nii palju teadmatust tuleviku osas, on ka raske tööd leida. Ei tea ju, kauaks ühte kohta jääd. Õnneks on eestlased väga abivalmis: mul on olnud palju võimalusi koostööd teha, mitte ühtegi halba kogemust. Eestlased on partneritena väga vastutustundlikud. Seepärast ei soovi ma ka naasta Armeeniasse ja tahaksin töötada Eestis.

Kas on ette tulnud ka kultuurišokke?

Mul vist polegi ühtki probleemi olnud. Isegi ilm ei ole teema, sest elasin Peterburis ja olen külmaga harjunud. Tunnen mõningaid siinseid itaallasi, kellele meeldib siin palju rohkem kui omal maal. Inimesed on avatud, keel pole probleem. Oskan küll ka vene keelt, aga kõik räägivad väga head inglise keelt ja püüan omalt poolt eesti keelt õppida, mis on paraku raske. Kogu asjaajamine on hästi korraldatud, selge.

Kas Peterburi on ülejäänud Venemaast läänelikum?

Tõepoolest, Peterburi tundus väga euroopaliku linnana. See oli illusioon. Meil oli siiski alati võimalik reisida. Käisime palju Euroopas ning palju eurooplasi käis Peterburis. Seal elatakse palju paremini kui ülejäänud Venemaal, aga kohe, kui pisut linnast välja sõidad, jõuad katkistele teedele. Mõtlesin alati, miks ei suuda nii rikas riik teid korda teha.

Vastus on korruptsioon ja klepto­kraatia.

Täpselt! See on kurb, sest see riik võiks olla teistsugune. Umbes kahekümne aasta eest oli veel lootust.

Kas tajusid Venemaal toetust sõjale ja valitsevale režiimile?

Elasin justkui mullis. Samamoodi elan ka siin animaatorite ja kunstnike mullis. Mitte keegi mu sõpradest ei toetanud sõda ja enamik neist on nüüdseks Venemaalt lahkunud. Kahjuks ei saa ma ka öelda, et suurem osa ühiskonnast oleks vastu. Kas või mu abikaasa katkestas näiteks suhted oma sugulastega, sest nood on sõja poolt. Ta pole kaks aastat oma emaga rääkinud. Tean mõningaid inimesi, kes ei toeta otseselt sõda, aga arvavad, et pole nii selge, kes seda alustas.

Enne Eestisse tulemist panin oma ühismeediakontole Ukraina lipu, mille tõttu mind vallandati projekti juurest, millega töötasin. Mul pole kahju, ma ei taha selliste inimestega kokku puutuda. Aga ma tahan rõhutada, et on ikkagi mingi osa inimesi, võib-olla umbes kümme protsenti, kes on sõja vastu, püüavad mingil moel protestida. Minu film ongi neist inimestest. Tahtsin näidata, et Venemaal, aga ka igas selletaolises ühiskonnas, on vähemus, kes tahab midagi teha, aga ei pruugi suuta. Nad on abitud. Oluline on neid mitte süüdistada, sest nad süüdistavad iseennast niigi. Paraku need, kes tegelikult vastutavad, ei näe ilmselt iialgi endal süüd.

Kahjuks on praeguseks Venemaal võimatu protestida. Repressioonid on väga karmid. Kuidagi võimude vastu astumine on sisuliselt enesetapp, satud otse vangi. Olen ise saatnud kirju poliitvangidele ja sain lugeda, mille eest inimesi on vangistatud – mõne sõna ütlemise eest. Neil inimestel on pered. Need, kes ei toeta sõda ja on mingil põhjusel Venemaale jäänud, elavad oma mullis, masenduses.

Sinu film algab protestidega. Kas tundsid ennast ohustatuna?

Alguses oli meeleavaldusi, mis väga jõhkralt maha suruti, aga need polnud massilised. Mina edaspidi protestimas ei käinud, sest mul oli just laps sündinud. Mu abikaasa käis. Teda ähvardati ja ehkki meeleavaldajaid ei olnud väga palju, oli seal väga palju sõjaväejõude. Mõtlesin isegi, et lähen ikkagi, võtan lapse kaasa, siis vähemalt ei tee keegi mulle midagi. Samal päeval nägin videot, kuidas üks ema koos lapsega arreteeriti. Su laps võidakse niisama lihtsalt ära võtta.

Su film on seega autobiograafiline …

Ei, mitte autobiograafiline. See on mu sõpradest.

Ma pean silmas, et see peegeldab su läbielamisi.

Jah. See on väga isiklik. Mäletan, kuidas läksin sõja alguses Armeeniasse ja … See oli lihtsalt paanika, selline tunne, nagu mul oleks halb tripp. Tundus, et ma pole täie teadvuse juures, ja see kestis mitu kuud. Võimatu oli midagi teha, töötada. Olime Jerevanis ja ühtäkki hakkas sinna Venemaalt inimesi voolama. Inimesi, kes polnud seal varem käinud. Nad olid masenduses ja katki. Sain aru, et nad tahavad rääkida, ja mina pean salvestama. Lihtsalt samamoodi, nagu sina praegu salvestad – inimesi rääkimas.

Esimesel kuul paistis, et kõik need tunded on nii olulised, see on vaja säilitada. Kõik see aga jätkub: Ukrainat pommitatakse endiselt, aga oleme sellega teatud mõttes ära harjunud. Kolm aastat on läinud ja elatakse oma tavaelu edasi. Püüame end kuidagi petta, see on nagu mingi skisofreenia, viis eraldada need kaks tegelikkust.

Mu film pole pagulastest, vaid immigrantidest. See on teekonnafilm ja alguses öeldi, et seda ei sobi nukkudega teha, sest nukuanimatsioonis on vaja iga keskkond üles ehitada. Tundus hullumeelne rääkida kümmekonna tegelasega lugu nukkudega, eriti ilma erilise eelarveta. Ilmselt olen pisut hull, sest otsustasin, et teen selle kuidagi ära. Ja saimegi pisut raha kokku nii Eestist kui ka Armeeniast.

Film ei paista küll kuidagi odav välja.

Tegime selle nimel meeletult tööd. Töötasin ise väga palju, palju rohkem, kui raha kattis. Kõik tegid seda. Paljud inimesed lihtsalt aitasid kuidagi. EKA panus on samuti väga suur, sest meil võimaldati kasutada ruume, kaameraid, valgustustehnikat, materjale. Operaator Sander Põldsaar andis endast selle filmi nimel kõik. Ta oli nii minu parem kui ka vasak käsi: ehitas võttepaigad, filmis, andis nõu, mõtles täiesti uusi lahendusi välja ja lõpuks tegi ka heli.

Kuidas sa Cannes’i programmi jõudsid?

Esitasime tööversiooni. Ma ei saatnud seda ühelegi teisele festivalile. Mul ei olnud mingit lootustki, aga kolme päeva pärast helistas meie programmi kunstiline juht. Selgus, et ta on pärit Taškendist ja räägib ka pisut vene keelt. Teema puudutas teda isiklikult. Siis oli selge, et peame filmi väga kiiresti valmis tegema. Pärast kolme aastat tööd oli jaks otsas, raha otsas, võib-olla me polekski suutnud seda ära lõpetada. Aga nüüd oli tähtaeg ees, kui see pidi kindlasti valmis olema. See kõik oli üks õnnelik kokkusattumus.

Said sa ka filmi kohta tagasisidet?

Küllap vedaski, et valiku eest vastutas endisest Nõukogude ruumist pärit inimene. Tema lahkus Usbekistanist 12aastasena. Ta ütles, et tal on endiselt sõpru Venemaal ja ta näeb nende olukorda. Ta mõistis seda filmi. Ma loodan, et ka inimesed, kel ei ole Venemaaga sidet, leiavad enda jaoks midagi. See film ei ole lõpuks venelastest, vaid lihtsalt inimestest.

Mida sa Cannes’ist ennekõike ootad?

Loodame leida hea levitaja. Alustasin juba tööd mitme animatsioonifestivali suunal. Loodan, et film valitakse kuhugi. Ma pole kunagi Cannes’is käinud, see on kindlasti seiklus. Naljakas on mõelda neile staaridele ja õhtukleitidele seal. Ennekõike tahan pärast festivali pisut mööda Prantsusmaad ringi reisida. Praegu tunnen küll hirmu sinna kolimise ees, kuid tahan selle riigiga tutvust teha – ikkagi esimene kandidaat minu järgmise koduriigina. Juba neljas mu elus. See on ühtaegu naljakas ja kurb. Aga võib-olla juhtub mingi ime ja saame siia jääda. Eks näis.

Lühifilme on keeruline laiema publikuni viia. Millal jõuab „Talv märtsis“ Eesti vaatajani?

See on ennekõike küsimus produtsendile. Minu teada on plaanis linastada seda koos mu eelmiste töödega. Samuti saadame filmi Pimedate Ööde filmifestivalile. Vara on öelda, millal ja kus täpselt seda näha saab, aga hoian kõiki jälgijaid värske infoga Instagramis kursis.

Plaanid sa tulevikus nukufilmiga jätkata?

Ma tahaksin küll, kuigi tean, kui keeruline see on. Nukufilmi tegemiseks on vaja korralikku eelarvet, rohkelt ruumi, kaameraid. Praegu vedas, et olin EKAs, kus kõiges aidati. Professionaalina on nukuanimatsiooni teha palju raskem ja väga palju kallim. Mul on iseenesest olemas stsenaarium, mis sobiks eksperi­mentaalsele nukufilmile. Tahan nukufilmi muu animatsiooniga segada, teha midagi huvitavat ja värsket.

Milliste lavastajate tööd sa ise jälgid?

Mulle meeldivad lavastajad, kes on ühtaegu justkui tuntud ja mitte kuigi laialt tuntud. Vaatan palju Euroopa ja Aasia filme. Cannes’is loodan väga näha Lynne Ramsay uut filmi. Kahjuks ei osale seal tänavu Jim Jarmusch, kes on üks mu suuri lemmikuid ja kellega tahaksin väga kohtuda. Samuti tahan väga näha Jafar Panahi uut filmi. Ja loomulikult loodan näha sõltumatut animatsiooni – fantastiline maailm paljude imeliste tegijatega. Näiteks Tšiili film „Bestia“ (2021), autoriks Hugo Covarrubias. Ja Špela Čadež Sloveeniast on imeline. Ja vene juurtega Darja Kaštšejeva, kes töötab Tšehhis.

Oled ka ise filmileviga kokku puutunud. Sinu firma Artgene sattus väikese skandaali keskele, kui Hayao Miyazaki „Poisi ja haigru“2 õigused väidetavalt Venemaa kaudu tulid.

Jah, meil oli leviettevõte. On praegugi, aga see on sulgumas. Autorifilme on Eestis väga keeruline levitada. See pole hea äri: kaotasime raha, kuigi meil olid väga head filmid. Mis puudutab „Poissi ja haig­rut“, siis õiguste omanik oli Ühendkuningriigi firma, kes sai need omakorda Prantsusmaalt. Ja selles firmas töötas ka üks venelane. Otsest sidet Venemaaga polnud, aga Leedus otsustati filmi mitte näidata. Ja paraku on ilma Leeduta Balti­maadel peaaegu võimatu väikesessegi plussi, isegi nulli jõuda. Arvati, et filmi õiguste eest tasutud rahaga toetatakse sõda Ukrainas, aga see ei vasta tõele.

Mu abikaasa vene juured ei aita kaasa. See on kurb, sest loomulikult on Venemaa terroristlik riik, me kõik tunnistame seda. Siin on keeruline venelane olla, neid juuri omada. Isegi kui seisad oma riigi vastu, kohtad ikkagi umbusku.

Ajastus oli ka ilmselt halb, inimesed on väga tundlikud. Kui mainid Venemaad, kerkib kohe küsimus, kas siin on midagi kahtlast peidus.

Õnneks ma ise ei taju seda nii palju, olen armeenlane, mitte venelane. Räägin vene keelt, aga mu peres on ukrainlasi, juute, venelasi ja armeenlasi. Mu abikaasa oli alguses väga optimistlik siin ettevõtte alustamise ja ühiskonna osaks saamise suhtes, aga langes masendusse. Leedus toimunu jättis meile tugeva jälje.

Lõpetan veidi filosoofilisema küsimusega. Mitmed tuttavad lavastajad on tunnistanud, et viimastel aastatel on olnud raske filme teha, sest see on Ukrainas toimuva kõrval justkui kohatu. Arvestades kõike, mida oled ise läbi elanud, millist rolli filmitegemine ja filmide vaatamine sinu puhul psühholoogiliselt mängib?

See on ilmselge, mida ma nüüd ütlen, aga kunstnikud saavad inimesi ühendada, panna nad nägema üksteises inimlikkust. Iga inimest tuleks hinnata tema tegude, mitte passi värvi või sünni­koha järgi. Kui hakkame üksteises ennekõike inimest nägema, muutub maailm paremaks. Filmitegijana saab jagada väga isiklikke lugusid. Mina rääkisin isikliku loo. Loodan, et nii minu film kui ka teised filmid teevad inimesed natuke targemaks ja üksteise vastu pisut lahkemaks.

1 „Straume“, Gints Zilbalodis, 2024.

2 „Kimi-tachi wa dō ikiru ka“, Hayao Miyazaki, 2023.

 

Sirp