Mõistagi on iga filmi valmimise taga suur meeskond ja kõvasti tööd. Loometööd teevad kõik asjaosalised, ka need, kes esmapilgul tunduvad vastutavat vaid n-ö tehnilise poole eest, näiteks operaatorid ja monteerijad. Kuidas nemad filmi süžee emotsionaalselt läbi elavad?

Tallinna ülikooli BFMi vanemteadur ja soome filmitegija Pia Tikka on asunud koos kolleegidega uurima, mida tunnevad filmitegijad ise.

2024. aastast 2028. aastani kestvas projektis „Mõtted kaamera taga. Neurofenomenoloogiline lähenemine filmitegijate ootuste aktiivsele suunamisele“ („Cinematic minds behind-the-scenes: A neurophenomenological window to filmmaker’s enactive cuing of expectations“) uurib operaatoreid ja filmimonteerijaid tähelepanelikult interdistsiplinaarne meeskond, kuhu kuuluvad filmi­tegijatest eksperdid, andmeanalüütikud, füsioloogid ja ka sotsiaalteadlased – mitmed teadlased Tallinna ja Helsingi ülikoolist, sh Elen Lotman, Ksenia Muhhina, Willeke Rietdijk, William Primett, Sander Paekivi, Mehmet Burak Yilmaz, Kirsi Reinola ja Mauri Ylermi Kaipainen.

Tikka on oma akadeemilises töös seni keskendunud peamiselt filmivaatajate mõistmisele, kuid nüüd on ta sihiks seadnud kaameraoperaatorite ja monteerijate loomingulise protsessi. Tema sõnul pole sel teemal tehtud õieti ühtegi eksperimentaalset uurimistööd.

Tikkat huvitab just protsessi fenomenoloogiline ja neurofüsioloogiline pool – mis toimub filmitegijate kehas (sh närvisüsteemis) ja meeltes erutavatel hetkedel? Näiteks siis, kui töö kannab vilja ja nad mõtlevad endamisi: „Jesss! Nüüd sain kätte!“

Tikka sõnul on operaatoritel ja monteerijatel filmitegemise vallas erilised oskused ja vilumus. Monteerijad rekonstrueerivad filmi ja stsenaariumi: pärast suure hulga materjaliga töötamist kooruvad sealt uued tundelised ja detaili­rikkad lood. Operaatorid on aga need, kelle abiga audiovisuaalne materjal kõigepealt sünnib.

Projekt on Tikkale oluline ka selle­pärast, et ta on ise filmitegija. Filmikunstiteemalisi teadustöid lugedes on ta mõistnud, et üsna suur osa filmi­uuringutes kaasa löövatest teadlastest ise filme ei tee. Filmitegijate panus uuringutesse on aga oluline: oma ala ekspertidena oskavad nad esitada küsimusi, mis ei pruugi filmiteadlastel pähegi tulla.

Andmekolmnurk

Kuna eesmärk on uurida filmitegija isiklikku kogemust, on Tikka sõnul võimalik seda mõõta vaid siis, kui koguda kokku väga erisugused andmed ja proovida leida nendevahelisi korrelatsioone.

Esiteks kasutatakse mikrofenomenoloogilist intervjuud ehk uudset intervjuumeetodit, millega proovitakse laskuda inimese mõttemaailma ning jõuda tema isikliku kogemuse tuumani. Intervjuu käigus püütakse välja selgitada, milline oli filmitegija kehaline kogemus loomeprotsessi ajal – nähtus, mis tavapärastes intervjuudes tihti ei kajastu.

Teine oluline aspekt on filmitegijate neurofüsioloogilised näitajad, kuidas nende aju töötab ja keha reageerib. Näiteks, kui inimene on põnevil, siis tema pulss tõuseb. Selleks paigaldatakse eksperimentide ajal uuringus osalejate külge mitmed mõõteseadmed. Lisaks kasutatakse veel neurokuvamist (neuroimaging), mis tähendab inimese aju vaatlemist ja uurimist multidistsiplinaarsete meetoditega.

Viimaks analüüsitakse lühidalt filmi sisu. Näiteks seda, millest filmitav stseen koosneb ja millistes kohtades on monteerimisel videomaterjali lõigatud; millised on näitlejad, sündmustik ning kaadri mõõtmed. Üldjoontes uuritakse eelnevalt filmide pealtvaatajatelt kogutud infot, mis võib tajumise tõlgendamisel olulised olla. Protsessi filmitakse, et jälgida, kuidas kaameramees stseeni filmides ruumis ringi liigub.

Kolmest eriilmelisest andmestikust moodustub andmekolmnurk. „Meil on sõnalised kirjeldused: inimesed räägivad, kuidas nad end tunnevad. Meil on arvud, dünaamiliselt muutuvad arvud füsioloogia kohta. Meil on audiovisuaalne sisu, mis voolab ajas. Ja siis vaatame, kuidas saab selles kolmnurgas ühendada need erinevad, võrreldamatud väljad, mis on omavahel seotud, kuid ei pruugi üksteisega suhelda,“ selgitab Tikka.

Senised edusammud

Esimene eksperiment on juba tehtud. 2024. aasta oktoobris seirasid teadlased kuut staažikat operaatorit, et mõista, kuidas nad filmimise ajal instinktiivselt otsustavad ning kaameraga koos liikudes tähendusi edasi annavad. Teatud mõttes said operaator ja tema kaamera sel hetkel üheks.

Matkimaks ehtsaid filmivõtteid, filmiti stuudios koos näitlejatega lavastatud stseeni. Operaatorite külge paigaldatud sensorid mõõtsid nende südame­löökide sagedust ja naha elektriliste omaduste muutumist. Operaatorite käte, põlvede, õlgade ja pea liikumise jälgimiseks kasutati inertsiaalseid mõõte­seadmeid.

Pärast eksperimenti tehti operaatoritega algul lühikesed, hiljem pikemad (mikrofenomenoloogilised) intervjuud, et mõtestada nende mällu talletunud mõtteid ja tundeid ning filmimisel tajutud kogemusi. Filmitud materjalile tehti arvutiga pildianalüüs.

Mõtted kaamera taga

Projekti üks eesmärk on mõista, kas kaamera taga lugu jutustavad filmieksperdid ja ekraanilt sama stseeni vaatav publik tunneb samu tundeid ja mõtleb samu mõtteid. Näiteks, kui filmi pea­tegelane kaotab kalli inimese, siis tunneb vaataja kurbust. On vägagi tõenäoline, et ka filmitegija tundis stseeni loomisel samasugust kurbust.

Seejuures võib eeldada, et filmitegija loomingust sünnivad peategelase soovid, vajadused ja käitumine. Kuigi filmi vaatavad väga erineva elukogemusega inimesed, võivad nad suhestuda pea­tegelasega siiski ühtemoodi.

Tikka tahab näidata, et filmisüžee vastab nii filmitegija kui ka vaataja ootustele ja pakub rahuldustunnet. Ta toob näiteks olukorra, kui stsenarist on kirjutanud stseeni sisse noa. Eeldatavasti tekitab nuga konkreetseid ootusi – kas keegi kasutab seda nüüd relvana? Kui vaatajad nuga märkavad, siis nende ootused ka kerkivad. Ootus tasub end ära hetkel, mil nuga ühel või teisel viisil kasutatakse, teisisõnu siis, kui stsenarist leiab selle olemasolule tähendusrikka lahenduse.

Tikka leiab, et senised edusammud on paljulubavad, kuid praegu on järeldusi teha veel vara. Esimese eksperimendi tulemused ilmuvad lähiajal teadus­artiklina, mikrofenomenoloogiliste intervjuudega saadud rikkalikku andmestikku alles analüüsitakse. Eksperimente on plaanis teha veel.

Projekti eesmärk pole Tikka kinnitusel loominguliste protsesside olemust lõplikult paljastada, vaid tõele lähemale jõuda, leida tunnusjooni, mida varem veel tuvastatud pole: „Selles teadus seisnebki. Väike samm, kuid väga väikesed sammud võivad olla äärmiselt olulised.“