Cannes’i filmifestivali tänavune peaauhind Kuldne Palmioks läks poliitilisele iraani filmitegijale Jafar Panahile tema uue filmi „Lihtsalt üks õnnetus“¹ eest, kus mees arvab kriuksuva kunstjala heli järgi ära tundvat oma kunagise piinaja vanglas, otsustab ta kinni võtta ning ka teisi kaaskannatajaid teavitada, et jõuda üheskoos otsusele, mida võimaliku piinajaga edasi teha. Panahi on terve oma režissöörikarjääri vältel olnud Iraani võimudele pinnuks silmas. Teda on tsenseeritud, ta on istunud nii koduarestis kui ka päris vanglas, teinud filme edasi salaja tänavatel ja oma kodus ka siis, kui tal see selgesõnaliselt kohtuotsusega keelati. Panahist on saanud iraani kinematograafilise vastuhaku sümbol ja nüüd ka Michelangelo Antonioni, Robert Altmani ja Henri-Georges Clouzot’ kõrval kõigi aegade neljas režissöör, kellel on õnnestunud võita kõigi kolme olulisema filmifestivali peapreemia: Cannes’i Kuldne Palmioks „Lihtsalt ühe õnnetuse“, Berliini Kuldkaru „Taksojuhi“² ja Veneetsia Kuldlõvi „Ringi“³ eest.

On alati olnud veidi mõistetamatu, kuidas kartmatutel iraani lavastajatel on õnnestunud keeldudest hoolimata oma loominguga tegelda. Erinevalt näiteks Mohammad Rasoulofist, kes pidi mullu Cannes’i jõudmiseks Iraanist põgenema ega saa sinna enam naasta, tuli Panahi Cannes’i täiesti seaduslikult, kuna talle anti amnestia. Iseküsimus on, mis saab nüüd edasi, sest vist oleks Iraani võimude seisukohast raske ette kujutada hullemat asja kui väärtfilmimaailma suurim auhind varjamatult süsteemi­kriitilise filmi eest. Erinevalt Rasoulofist on Panahi ka deklareerinud, et läheb igal juhul Iraani tagasi, asjaoludest hoolimata. Sirbil avanes võimalus Panahilt uurida tema elu ja loomingu hetkeseisu ning suurepärase uue filmi kohta, mida peaks peagi saama nautida ka kodu­maises kinolevis.

Kuidas te end nüüd tunnete, kui olete vaba, saate reisida ja oma filmi siin Cannes’is tutvustada? See on ju teile üle pika aja midagi uut.

Jah, eks see on muidugi üsna uudne kogemus. Ja mulle on uus ka võimalus näha oma filmi suurel linal koos publikuga ja kogeda rahva tagasisidet. Kunagi ei tea ette, kas inimesed reageerivad samamoodi, nagu filmi tehes ette kujutasin. Reaktsioonide põhjal on hea välja selgitada filmi tugevused ja nõrkused. Mul polnud 15 aastat võimalust seda kogeda, nii et nüüd, kui ma olen viimaks oma filmi koos publikuga vaadanud, on see mind kandnud mingisse uude dimensiooni. See elamus on tänavusel reisil Cannes’i olnud olulisem kui miski muu.

Kas teile pandud filmitegemise keeld on nüüd maha võetud? Mäletamist mööda pidi see kestma kuni 2030. aastani.

Jah, ma sain tõesti 20aastase keelu, aga kandsin juba ära kolmveerandi karistusest. Põhikaristus oli 5 + 1 aastat vangistust, millele siis tuli juurde lisakaristus. Lisakaristus ei tohi seadusega olla kunagi pikem põhikaristusest ega saa kesta kauem kui kaks aastat. Samal ajal on seadus kaotanud igasuguse tähenduse, sest võimud käivad sellega ümber nii, nagu tahavad. Pärast liikumise „Naised, elu, vabadus“ esiletõusu olid vanglad uusi kinnipeetuid pungil täis. Valitsus andis amnestia kõigile neile, kes olid ära kandnud kolmandiku pluss ühe päeva oma vanglakaristusest. Ja minul oli kantud juba kolm neljandikku.

Mis te arvate, mis teid ootab, kui lähete tagasi Iraani?

Jumal teab. Ma ei oska midagi oodata. Tean ainult seda, et lähen kindlasti tagasi. Asjad pole tegelikult nii hullud, kui need võivad väljastpoolt paista. Seal olles ja oma probleeme teiste omadega võrreldes saan aru, kui väikesed on minu mured. Toon ühe väga lihtsa näite: on nii palju naisi, kes tulevad tänavatele ilma pearätita, neid võidakse arreteerida või eriti halval juhul kuskile kõrvalisse paika vedada. Järgmisel päeval teevad nad jälle täpselt sedasama. Ja need naised ei saa nii palju vastukaja kui mina, sest nad pole tuntud – keegi ei pööra neile erilist tähelepanu. Samal ajal teab kogu maailm juba sellest, kui mul on sajandik nende probleemidest.

Te olete ju ometi olnud mitu korda vangis. Maailm on selle vastu protestinud, aga teiega tehti seda ikkagi.

Ma lihtsalt mõtlesin, et võtan väikese puhkuse. (Naerab.)

„Lihtsalt üks õnnetus“ on väga vihane film. Mil määral panite filmi omaenda kogemusi? Näiteks piinamiste kirjeldused, silmade kinni sidumine …

Filmis on väga vähe mu enda kogemusi, aga see põhineb peaaegu täiesti teiste vangide kogemustel, kes veedavad vanglas viis-kümme-viisteist aastat. Vangis olles oli meil nendel teemadel pikki vestlusi. Rääkisime nende kogemustest ja juhtumistest, millele nad olid tunnistajaks olnud. Siia on niisiis koondatud poole sajandi jagu vangide kogemusi Iraani vanglates. Ja nii see kõik lõpuks kokku tuli.

Viha kõrval on see kohati ka väga koomiline film. Kas räägiksite veidi ka huumorist ja otsusest seda sel moel filmi lisada?

Iroonia ja selline huumor on oluline iraani kultuuri osa. Piisab ühest tunnist mõnel iraani turul, et näha, kui humoorikalt inimesed sinuga suhtlevad. Ja näed, kuidas võib küll juhtuda mingi kohutav katastroof, aga kümme minutit hiljem visatakse selle üle juba nalja. Ja kuna ma loomulikult saan inspiratsiooni oma ühiskonnast, leiavad kõik need elulised pisiasjad automaatselt tee mu filmi. See pole tegelikult nii keeruline ega kummaline.

Filmi alguses näeme justkui normaalset perekonda autos, aga pereisa osutub peagi võimalikuks piinajaks. Kuidas on see teie arvates võimalik, et sellist ametit pidavatel inimestel on väga õnnelik era- ja pereelu?

See paneb mind mõtlema küsimusele, mille tõstatas Hannah Arendt, kui ta läks Iisraeli, Adolf Eichmanni kohtuprotsessile. Ta ütles, et me kõik kujutasime endale ette mingit koletist, aga kui meie ette toodi see mees klaaspuuris, oli raske uskuda, et nii tavalise välimusega inimene võis korda saata selliseid tegusid. Ma usun, et nii see ongi: inimesed ei pruugi nii normaalsed olla, kui nad pealtnäha paistavad. Ma küll annan filmis teatud vihjeid. On selge, et see on sügavalt ideoloogiline perekond. Isa näiteks ei luba autos muusikat valjuks keerata, ja isegi nende välimuses on mitmeid sümboleid, mis viitavad, et nad on režiimile lähedal. Ja keset pimeduse südant on väike peretütar, kes tõuseb auto tagapingilt ja hakkab tantsima, valgus tema ümber. Kui sündmusi käivitav õnnetus aset leiab, ütleb tütar koera kohta: „Sa tapsid ta!“, mispeale ema vastab: „Ei, see polnud su isa töö, vaid jumala tahe.“ Sellega annab ta loomulikult kogu juhtumile ideoloogilise konteksti. Ja tütar paneb vastuseks väga lihtsa lausega sellise ideoloogia põhitõed proovile: „Sina ju olid tähelepanematu. Mis jumal siia puutub?“

Need viited või vihjed lubavad meil perekonnast saada teistsuguse pildi, kui esialgu paistab, ja näha, kuidas lugu sealt edasi areneb.

Te olete maininud, et näete „Lihtsalt üht õnnetust“ kui oma filmirežissööri karjääri uut algust. Kas selgitaksite seda veidi?

Jah. Kui mul vahepeal filmitegemine ära keelati, siis tegin rohkem isiklikke filme. Sain sellest kohtuotsusest täieliku šoki. Nägin toona iseennast iga loo tugisambana ning tundsin vajadust olla ise oma filmitavate lugude keskel. Nii et kui mul tuli mõte teha film taksojuhist („Taksojuht“), siis oli mul kohe võtta üks filmirežissöör, kes ei saa tööd teha ja võib taksojuhti mängida. Aga kuna ta jäi eelmisele ametile endiselt väga truuks, siis paigaldas ta igale poole kaamerad ning tegi korraga mõlemat tööd: taksojuhi ja režissööri oma.

Kui kõik mu kohtulikud karistused tühistati, siis ma küll jätkasin filmide tegemist tehnilises mõttes samal moel, aga psühholoogiliselt on muutus selles, et olen nüüd iseennast kaadrist eemaldanud. Aga loomulikult on ülesanne täpselt sama.

Teie ja mitmete teie iraani kolleegide filme vaadates on tunda jagatud vastutust paljastada iraani režiimi repressioonid ja näidata, mis toimub autoritaarses ühiskonnas. Kas selline vastutus võib olla ka koorem? Või näete end mingil hetkel tegemas ka näiteks muusikali või õudusfilmi, mis poleks otseselt seotud poliitiliste teemadega?

Täiesti oleneb loost ja sellest, mida lugu vajab. Kui lugu saab rääkida muusikalina, siis miks mitte. Aga seda tean ma küll, et mis žanri ma ka peaksin valima, saab see olema tegelikkusega väga sarnane.

Kuidas on need 15 aastat filmitegemise keeldu, vanglas istumist ja repressioone teid inimesena muutnud?

Tunnen, et olen pärast vangiminekut väga palju muutunud. Isegi nii palju, et ütlen iseendale pidevalt: soovin, et see oleks juhtunud varem, sest see tõi mulle palju uusi avastusi, milleni ma polnud enne jõudnud. See tõi mulle läheduse inimestega, keda ma polnud kunagi varem kohanud. Ja vanglakaristus muudab muidugi ka isiklikku elu ja käitumist.

Mil moel?

Igatepidi. Kas või sel moel, et kui otsustad mõnd teist vangi aidata, siis pole selles mitte midagi kunstlikku, performatiivset, vaid tajud seda tõesti kogu kaalukuses kui kohustust.

„Lihtsalt ühes õnnetuses“ on tunda vabamat lähenemist teatud teemadele, näiteks naised ei ole pea­räti pärast nii mures. Kas teil on nüüd loominguliselt kergem hingata ja rohkem väljendusvabadust?

Olukord Iraanis ei ole vabam kui enne. Pigem on juhtunud see, et valitsus ei ole enam selles positsioonis, et saaks naasta endise status quo juurde. Inimesed hakkavad vastu. Iga päev jagab valitsus uusi karistusi. Ja kuigi valitsus karmistab reegleid, ajavad inimesed oma asja edasi. Seega pole igapäevaelu muutunud vabamaks, vaid valitsus ei suuda lihtsalt enam olukorda kontrollida nagu varem.

Kuidas saate hakkama kiusatusega kätte maksta? See on ka probleem, millega püüavad tegelda teie filmi tegelased.

Mul pole mingit iha kätte maksta. Vähemalt ma ise arvan nii ja olen kindel, et mõtlete samamoodi. Ometi ei tea kunagi ette oma reaktsiooni, kui leida end samasuguses olukorras kui filmis – kui tekib kättemaksuvõimalus.

Kas võib öelda, et filmitegemine ja lugude jutustamine on teid viimase 15 aasta jooksul päästnud?

Ma ei oska midagi muud peale filmitegemise. See on ainus töö, mida ma tean. Nii et kui ma poleks saanud seda teha, siis oleks elu olnud ilmselt üsna raske. Teen seda just selleks, et mitte kanda suurt koormat, vaid leida lahendusi filmide kaudu. Seda tehes saan ka teistele märku anda, et peame igal juhul oma tööd ja tegevust jätkama. Enne kui kõik need murrangulised sündmused mu elus aset leidsid, mäletan, et filmitudengid kurtsid, kui keeruline on filmi teha. Pärast seda, kui nad olid vaadanud mõnda mu tööd, nagu „See ei ole film“ või „Taksojuht“, ei tulnud nad enam selle jutuga minu juurde. Väga hea! Nad leidsid uusi mooduseid, kuidas probleemidest üle saada.

Vastupanuks on väga erisuguseid viise ja seda on näha ka iraani režissööride puhul. Saeed Roustaee tegi oma „Naise ja lapse“ riigi loal ja heakskiidul, naised kannavad seal küll peakatet, aga see on ikkagi poliitiline film. See on tema viis vastu hakata. Siis on teie viis, või näiteks Mohammad Rasoulofi oma, kes tegi valmis oma „Püha viigipuu seemne“ ja põgenes siis riigist. Kuidas teie kõiki neid vastupanuviise näete?

Muidugi on vastuhakuks palju eri võimalusi ja keegi ei saa öelda, et ainult tema viis on õige. See oleks jabur. Me kõik leiame vastavalt oma võimetele eri lahendusi.

Teie filmis on ka lepituse otsimise motiiv. Kas arvate, et praegu oleks Iraanis võimalik vaenupoolte vahel leida lepitust või otsida andestust?

Asi on nii, et me ei saa praegu rääkida andestamisest, vaid pigem tulevikulootusest. Lootusest, et tulevikus on asjad teisiti. Lootusest, et edaspidi ei suru keegi oma ideid teistele peale. Lootusest, et kõik saavad ennast tundma ja saavad paremateks inimesteks – nii need, kes on valitsuses, kui ka need, kel pole valitsusega midagi pistmist. Lootusest, et leitakse viis ehitada üles parem tulevik ilma vägivallata.