26. mail korraldab Tier Music meistriklassi, mida veavad eest kaks muusika- ja filmitööstuse maailmatasemel telgitagust tegijat: muusikanõustaja Thomas Golubić ja filmihelilooja Blake Neely, kes nõustus meistriklassist ja oma tegemistest Sirbile ka pikemalt rääkima.

Kas on õige, et õpetad filmimuusikat?

Jah, mitte täiskohaga, aga umbes samamoodi nagu siin: paar päeva eri kohtades. USAs on umbes viis tunnustatud filmimuusika programmi, näiteks New Yorgi Ülikoolis, Lõuna-California Ülikoolis, Columbia Kolledžis ja Miami Ülikoolis. Mõnikord teen seal kahepäevaseid kursusi. Minu meelest on õpilastel kasulik kuulda ka seda, milline on päris maailm, mitte ainult seda, mida õpetajad räägivad. Koolist saab palju teadmisi, aga kui päriselt tööd tegema satud, on kõik hoopis teistsugune.

Lähen tagasi sinu noorusaega ja küsin, kuidas sa heliloominguga alustasid. Olen lugenud, et sind ei võetud Texase Ülikooli muusikakooli.

Jah, see on tõsi. Ma tavatsen öelda, et see oli parim asi, mis minuga juhtuda sai, sest kui öelda 18aastasele, et ta ei saa mõnd asja teha, on tema soov just seda teha veelgi suurem. Ma olin poisikesena väga huvitatud klassikalisest muusikast, kuulasin klassikaplaate. Ja kui olin kaheksa, käisin vaatamas filmi „Tähtede sõda“¹. Ja seal istudes mõtlesin: ma pole kunagi sellist muusikat kuulnud – mis see on? Mu vanemad ütlesid, et on üks helilooja, kes kirjutas selle filmi muusika. Ja ma teatasin kaheksa-aastaselt: just seda ma tahan teha.

Tõesti?

Jah. Ja nii läks mul 20 aastat sinnapoole püüeldes. Ja jõudsin kohale. See ongi minu lugu.

See on fantastiline. John Williamsi muusika on sümfooniline, orkestraalne. Võib-olla tahtsid saada pigem sümfooniate heliloojaks, mitte niivõrd filmimuusikuks.

Jah, juba noorena ütlesin, et kui saan teha muusikat, siis olen õnnelik. Ja enne, kui mind üldse heliloojana tööle võeti, tegelesin aastaid orkestreerimise ja natuke dirigeerimisega ning kirjutasin enda muusikat – ja see kõik oli sümfooniline, orkestraalne. Muidugi, kui jõudsin filmimuusikasse 2000ndatel, oli see palju rohkemat kui ainult orkester: elektrooniline muusika, kitarripõhised partituurid. Aga see oli algtõuge, pani mu mõistma, et orkestrimuusikat kirjutavad ka elavad inimesed, mitte ainult ammu surnud eurooplased.

Oskasid sa mingeid pille mängida?

Mängisin klaverit, aga ma ei olnud kontsertpianist. Ja ma kukkusin katsetel läbi. Nii et ma ei saanud muusikaosakonda sisse. Olin 18 ja mõtlesin: mida ma siis õppima peaksin? Sel ajal huvitusin väga võõrkeeltest. Nii et ma taotlesin kraadi keeleteaduses – keelte uurimises. Ja nüüd leian, tagasi vaadates, et see sobib väga hästi, sest muusika on keel. Filmi­muusika puhul ei saa alati läheneda akadeemiliselt. Ja kuna ma ei tundnud reegleid, siis sain neid ka enese teadmata murda.

See on väga huvitav. Tegin nimelt intervjuu ka filmihelilooja John Altmaniga² ja temagi ütles, et õppis keeli ja kirjandust. Tundub, et siin on mingi muster.

Jah, ja ta oli ka toimetaja.

Hiljuti vaatasin dokumentaalfilmi suurest näitlejannast Liv Ullmannist, keda samuti ei võetud Norra teatrikõrgkooli vastu.

See ongi hea asi – tagasilükkamine tiivustab. Hollywoodis on palju tagasilükkamist. Väga tihti öeldakse, et „see pole piisavalt hea“ või „pole see, mida tahtsime“ või „proovi uuesti“. Nii et tuleb õppida, kuidas sellega toime tulla. Räägin oma tudengitele, et valisin varakult ühe päeva nädalas ja kirjutasin midagi, mis minu arust hästi välja kukkus, mis mulle korda läks – ja järgmisel päeval kustutasin selle. Jäädavalt. Nii harjub ära, tagasilükkamine ei ole enam nii isiklik. Looming ei muutu … mis see sõna on … nii „pühalikuks“. Tagasilükkamisega harjumine on väga kasulik.

Muusika filmis on paljuski dramaturgia küsimus. Kuidas sa õppisid dramaturgiat mõistma? Kas sa lugesid palju, käisid teatris?

Ma arvasin, et minust saab näitleja. Just sellest tulebki mu dramaturgia mõistmine. Ma ei ole kunagi mänginud suurtes lavastuses, aga vaatasin palju filme. Kodus lavastasime koos vendade-õdedega näidendeid. Vaatasin palju telekat. Käisin teatris, balletti vaatamas, sümfooniakontsertidel. Ja kuulasin pidevalt ka Sibeliuse ja Mahleri plaate. Lihtsalt armastasin draamat. Ma arvan, et natuke näitlemiskogemust aitab heliloojat palju, olgu lavale või filmi jaoks kirjutades – tegelase kaare mõistmine on sama oluline kui meloodilise kaare loomine. Ülesehitus on sarnane: pinge ja vabanemine.

Aga sa ei tahtnud minna draamakooli? Kas proovisid?

Oo jaa, proovisin küll. Olin tegelikult kahevahel, aga armastus muusika vastu võitis. Proovisin näitlemist terve keskkooli vältel, aga lõpuks tahtsin muusikaga jätkata.

Kuulud veel sellesse põlvkonda, kes pidi õppima partituuri kirjutama paberile. MIDI ja elektroonika tulid hiljem.

Sain oma esimese süntesaatori 16aastaselt ja esimese MIDI-arvuti 19aastaselt. Nii et olin täpselt keskel. Õppisin veel käsitsi filmile partituuri kirjutama, joonlaua ja stopperiga. Ja siis tuli see imeline asi, kus ma sain mängida süntesaatorit arvutisse ja kuulsin helisid, mida varem vaid kujutlesin. Sest 20aastasena oli väga kallis lubada endale väikest keelpillirühma, mis mängiks su muusikat. Aga nüüd sain seda kuulda. Mulle meeldis see väga. Ja ma jäin ka paberi ja pliiatsi juurde: nii on hea ideid töödelda ja seda saab teha igal pool maailmas. Aga ma tõesti võtsin tehnoloogia omaks. Ja see tuli kasuks, sest teen enamiku tööst televisioonis, nagu sa tead, ja seal liigub kõik kiiresti – vahel ei ole aega salvestada päris muusikuid.

Kui rääkida konkreetsemalt, siis kas teed telesaadete jaoks esmalt mockup’id (näidised)? Ja teed ka lõppversioonid arvutis? Ilmselt oled väga osav arvutiprogrammide ja virtuaalinstrumentide käsitsemisel?

Jah. Mu igapäevane tööviis: mu põhiline DAW (digitaalne audio tööjaam) on Logic ja salvestusarvutil on Pro Tools. Ma veedan enne projekti algust palju aega VSTde (virtuaalinstrumentide) sirvimisega, et leida sobivad saundid. Olen aastaid loonud ka oma VSTsid ja helisid, mida oskan kiiresti kasutada ja mis kõlavad nagu mina ise. Mul on ka oma muusikute grupp, keda saan kaasata – nad tunnevad mu muusikat ja teavad, kuidas ma töötan. Aga protsess on ikka üks: istun hämaras toas, mängin, katsetan ja töötlen, kuni demo kõlab õigesti. Siis esitan selle režissöörile ja loodan, et talle meeldib.

Ja mõnikord meeldib mockup nii väga, et ei taheta, et sa midagi muudad.

Täpselt. „Ära salvestagi uuesti, me armastame seda!“ Ja siis ongi see lõplik versioon.

Ma ütlen tudengitele, et kunagi ei tea, miks mingi muusika just niimoodi mõjub. Mõnikord on kaver parem kui originaal, lihtsalt mõjub teisiti. Ei või teada, miks demo sai täiuslik. Nii et lase minna – las kasutavad.

Oled kirjutanud muusikat vähemalt 40 telesarjale ja vähemalt 20 täispikale mängufilmile või dokumentaalfilmile. Kuidas see võimalik on? Sul peab olema tiim taga.

Jah, aastate jooksul olen üles ehitanud meeskonna. Mõnikord teen ikka suure osa üksinda, kui aega on. Kui töös on mitu sarja korraga, ei saa ma kõike ise kirjutada. Siis kasutan kaasheliloojaid, kes saavad ka nime tiitritesse. Üks asi, mille saan käest ära anda, on orkestreerimine, kuigi see on raske, sest just sellest ma alustasin ja see meeldib mulle väga. Ma olen väga kiire kirjutaja.

Mulle meeldib väga telesarja „Lennusaatja“³ tunnusmuusika. See on just minu maitse. Mäletan, et 1990ndate alguses kuulsin esimest korda MIDI-põhist filmimuusikat ja see oli telesarja „Kutsuge McCall“⁴ tunnusmuusika, mis mulle suurt mõju avaldas.

„Lennusaatjat“ teha oli huvitav, sest ma sean iga projekti puhul endale reeglid. Seekord pakkusin välja, et teen ainult löökpillipõhise partituuri. Öeldi: „Väga hea mõte!“ Ja siis ma mõtlesin: „Mida ma nüüd õieti tegin?!“ Aga siis tuli meelde, et klaver ja vibrafon on ka mingis mõttes löökpillid. Nii et katsetasin ja tulemuseks oligi see tunnusmuusika. See oli pandeemia ajal, nii et kasutasin kodus olnud asju, nagu nõudepesumasin ja köögipinnad, ning panin kokku mitte­orkestraalsetest asjadest orkestraalse helimaailma. See olen lihtsalt mina, mängimas ja salvestamas. Ja ühtäkki anti mulle Emmy selle tunnusmuusika eest!

Kas režissöörid, kellega oled koostööd teinud, tahavad tihti sinu muusikat muuta? Kas kasutatakse palju ajutisi (temp) muusikanäidiseid?

Mul on õnne olnud, sest olen suurema osa ajast filme teinud samade inimestega. Tihti kasutavad nad minu eelmist muusikat temp-track’ina, mis on keeruline: iseennast matkida on palju raskem kui matkida Thomas Newmanit või John Williamsit. Me räägime emotsioonidest, mitte tehnilistest terminitest. Nad ütlevad näiteks „kirglik“, „lootusrikas“, mitte „flöödid“ või „a-moll“. Siis ma kirjutan. Kui projekt juba käib, siis me kõik teame juba, kuidas see kõlama peab.

Tehniline küsimus: kui ekspordid oma muusika, kas stereo või stemmidena (ridadena)? Ja kas stemme muudetakse palju?

Telesaated – stereo ja stemmid. Filmid – 5.1 või Atmos, samuti stemmid. Ja jah, nad muudavad stemme pea alati. Su muusika kõlab nii, nagu oled tahtnud, ainult et soundtrack-albumil. Aga filmis peab see sobima filmi vajadustega.

Kas teed ise ka helikujundust?

Ma teen ainult muusikat, aga kasutan vahel helikujunduslikke elemente muusikas. Näiteks sarjas „Flash“⁵ panin swoosh-helisid oma mock-up’idesse ja hiljem palutigi, et teeksin need efektid muusikana. Vahel küsitakse, kas ma võin mingi heliefekti asemel panna sama asja muusikasse, et oleks rohkem kontrolli. Seega piiritlus on hägune, aga ma ei tee eraldi helikujundust.

Muusikanõustajad (music supervisors) ei ole küll heliloojad, aga neil on väga suur võim muuta muusikat filmis, tagasi lükata lugusid jms. Kuidas koostöö nendega sujub?

Olen paljudega koos töötanud. Enamasti ei saada aru, mis vahe on heliloojal ja muusikanõustajal. Inimesed kirjutavad mulle olemasolevate laulude kohta, mis tegelikult on muusikanõustaja töö. Hea muusikanõustaja on sarja või filmi muusikalise tonaalsuse mõistmises sama osav kui helilooja. Me töötame koos – kas või vastandlikult, aga siiski koos. Olgu tegemist laulude või taustamuusikaga – me räägime ikkagi sama lugu. Näiteks võib tema öelda: „Ma kuulan neid artiste, minu meelest sobiksid nad ideaalselt sellesse sarja.“ Siis saan mina neist ammutada ideid instrumentatsiooni või meeleolu osas – näiteks, kui kõik laulud on melanhoolsed. Ma olen teinud ka projekte, kus juba olemas muusika ja uus originaalmuusika on täielikud vastandid: näiteks laulud on ühtemoodi, aga originaalmuusika hoopis teisest maailmast. Aga see on siiski koostöö, lihtsalt lähenetakse vastandlikest punktidest.

Sa oled ka teinud koostööd selliste suurmeistritega nagu Vangelis, Hans Zimmer, Michael Kamen ja James Newton Howard.

Ma ei suuda uskuda, et olen nende nelja meistriga üldse samas ruumis viibinud. Ma võlgnen oma karjääri neile kõigile. Michael Kamen oli esimene, kes mind oma maailma kutsus ja ka õpetas. Aastate jooksul sain üheks tema orkestreerijatest. Ta oli hea sõber ja õppisin temalt palju. Sama lugu on Hans Zimmeri ja James Newton Howardiga: töötasime koos, kirjutasime koos, olin nende kaaskirjutaja, dirigeerisin nende muusikat. Üks asi on istuda nendega samas toas ja näha neid töötamas. Aga hoopis teine asi on istuda koos klaasikese veiniga õhtusöögil ja rääkida: „Mul on oma projektiga selline probleem, kas sul on ka seda olnud?“ Seesugune infojagamine heliloojate vahel on hindamatu. Ja viimasena, aga kindlasti mitte vähem olulisena – suur Vangelis, kelle me hiljuti kaotasime. Ta oli hämmastav. Tal oli tohutu usaldus. Ta oli nii konkreetne … Mäletan, tal oli väga hea kuulmine. Kui muutsin orkestratsioonis ühegi detaili – ta kuulis seda kohe. Ja siis arutasime pikalt: miks sa selle pillivahetuse tegid? Tegin temaga mitu projekti ja siiani ei suuda uskuda, et sain temaga koos olla. Nad kujundasid seda, kuidas ma stseene käsitlen, sest kõik nad komponeerisid täiesti erinevalt. Võtsin igalt ühe killu ja see moodustabki selle, kes ma olen. Pealegi, kõik neli olid väga lõbusad inimesed. Mitte ükski polnud toriseja!

Kui noor inimene tahab õppida filmi­muusikat ja saada filmimuusika­heliloojaks, siis mis on peamine, mida ta peaks teadma või millele mõtlema? On sul mõni hea soovitus noortele?

Kui mina alustasin, oli palju uusi inimesi, kes said jala ukse vahele, kuna nende muusika kõlas nagu kellegi teise oma – natuke nagu James Horner või Jerry Goldsmith. Seega nagu filmi­muusika, eks ole? Aga tänapäeval on suurepärased tööd, need, mis tõesti silma paistavad, sellised, mida pole varem kuuldud. Need ei kõla nagu filmi­muusika. See võib olla näiteks Hildur Guðnadóttir – uued hääled. Nii et, uus tulija, ära püüa kõlada nagu keegi teine. Püüa kõlada nagu sina ise. Ma arvan, et see on parim viis silma paista. Pole üht kindlat TV- või filmimuusika kõla.

Kas soovitad mõnda nime või stiili? Mis toimub praegu filmimuusikas?

Üks uus film on „Patustajad“⁶. Mu sõber Ludwig Göransson tegi sellele muusika. See on lihtsalt geniaalne uus viis filmimuusikale lähenemiseks. Ma arvan, et Trent Reznor ja Atticus Ross teevad ka hämmastavaid asju. On nii palju uusi hääli. Ja ka vanad meistrid hakkavad tegema asju uutmoodi. Mõtled, et vau, ma ei teadnudki, et tal selline külg on olemas. On lahe teha midagi kaks aastakümmet ja siis kõik ümber pöörata ning alustada uuesti teistmoodi. Ma kuulan palju muusikat, klassikat, poppi. Mul on täiskasvanud lapsed ja juba aastaid tagasi hakkasin neilt küsima, mida ma peaksin kuulama. Püüan vaimu värske hoida.

Londonis toimus märtsis esimest korda filmimuusikafestival – London Soundtrack Festival. Peaesineja oli Howard Shore ja hämmastas, kui erinevat muusikat ta on läbi aastakümnete kirjutanud.

See on hämmastav. Tema asjad David Cronenbergile … Ei tundu isegi olevat sama inimene, kes kirjutas „Sõrmuste isanda“⁷ muusika. Halvim, mis võib juhtuda, on see, kui sind palgatakse mingi projekti peale selle põhjal, mis režissöörile on meeldinud. Mind näiteks palgati sarja „Lennusaatja“ muusika pärast. Ma ütlesin: „Aga ma ei saa seda uuesti teha.“ „Mis mõttes?“ küsiti. „Ma juba tegin seda korra,“ vastasin mina.

Viimane küsimus: niinimetatud tehisintellekt, mis sa sellest arvad? Kas see on juba su tööd mõjutanud?

Läheme tagasi algusesse. Kasvasin üles enne MIDI-t. Siis tuli MIDI ja see oli omamoodi AI – võimalus lasta arvutil kujundada oma ideed. Ma ei kasutaks kunagi AI-d selleks, mida ise armastan teha, ehk kirjutamiseks ja loomiseks. Aga kui tegu on väikeste ülesannetega, siis küll – mitte inimtöö asendamiseks, vaid mugavuse mõttes … Nii et ma olen nõus uurima, kuidas see võiks loomingu juures abiks olla. Ma lihtsalt ei taha, et see hakkab loomingut tegema meie eest. Ma ei karda seda, veel mitte. Võib-olla olen naiivne.

Londonis öeldi samuti, et hirmu ei ole, sest filmimuusika on loojutustamine. Ja arvuti ei saa sellest aru. Ja juriidiliselt ka: kui masin teeb muusika, ei saa autoriõigusi selgelt määrata.

Jah, nagu AI, mis loob pilte – see peab midagi kuskilt leidma. Ta ei loo ise midagi nullist. Nii et kui ta teeb muusikat, siis ta varastab meie kõigi käest. Kui ma laseksin AI-l aidata meloodiat luua, siis ma ei tea, kellelt see pärit on. Kui ma ise kellegi pealt maha viksin, siis ma vähemalt tean, kellelt ma varastasin.

Nägin su kodulehel mitmeid pilte, ka üht partituuri pilti ja midagi eestikeelset – pilt Arvo Pärdi partituurist. Siis sain aru, et oled käinud Arvo Pärdi keskuses.

Jah, eelmisel aastal käisin. Olen tema tohutu austaja, ta on ilmselt mu lemmikhelilooja üldse. Ja eelmisel aastal kuulsin lõpuks keskusest ja läksin Laulasmaale. Kohtusin ka Arvo poja Michaeliga. Ta küsis, miks ma Eestisse tulin. Vastasin: „Keskuse pärast.“ Ta oli nagu imestunud: „Tulite ainult keskuse pärast?“ – „Jah, muidugi.“ Ja ma armusin teie riiki. Sellepärast ma tulengi järgmisel nädalal jälle Eestisse.