„Veepidu“ on Justyna Mytniku täispikk mängufilmidebüüt, mis käsitleb teismelise tüdruku Klara (Julia Polaczek) vägistamiskogemust, selle järelkaja ja trauma läbitöötamist (või vähemalt selle algust). Film kulgeb läbi poolakate tähtpäevade alates kevade alguse tähistamisest kuni śmigus-dyngus’i veesõjani. Alustangi nende traditsioonide selgitamisest, sest olles ise Poolas üles kasvanud, saan oma kogemuste kaudu tutvustada filmi kultuuritausta.

Filmi taust. Poolakatele on ülestõusmispühad – ühes vahetult eelnevate ja järgnevate pühade ja traditsioonidega – suurema tähendusega kui jõulud. Tähtpäevade kombestikus on kristlikud ja paganlikud elemendid läbi põimunud.

Kevadise pööripäeva paiku, esimesel kevadpäeval, viivad poolakad rongkäigus jõe äärde õlgedest valmistatud Marzanna-nuku. See pannakse põlema ja visatakse vette, tähistades nõnda talve lõppu ja kevade algust. Mäletan, kuidas kogunesime Poolas külalastega järve suubuva kanali äärde, mille kohta liikus hirmujutte, näiteks et sinna olla kord tüdruk uppunud, ja süütasime Marzanna-nuku. Mina käisin mereäärses külas roomakatoliku kirikus, teised külalapsed aga meie küla poolakatoliku kirikus. Minusse suhtuti alati heatahtlikult, kui koos teiste külalastega poolakatoliku kirikusse läksime, ent täiskasvanud hoidsid kirikliku kuuluvuse järgi omaette. Sellised kultuurilised erisused on Poolas tihti suhetele saatuslikud. Näiteks usklikud ja mitteusklikud ei pruugi omavahel lävida ja progressiivsete vaadetega inimesed ei pruugi läbi käia konservatiividega.

Palmipuudepüha tähistab kristlikus traditsioonis vaikse nädala algust ja meenutab Jeesuse saabumist Jeruusalemma, kus rahvas teda palmioksi lehvitades tervitas. Poolas on selle püha sümboliks värvikirevad, käsitsi valmistatud „palmikud“, mis tehakse kuivatatud lilledest, viljapeadest, pajuokstest ja paeltest. Kirikus neid palmikuid õnnistatakse ning neid hoitakse kodus hea õnne ja kaitse märgina. Vaikse nädala kolm viimast päeva on suur neljapäev, suur reede ja vaikne laupäev. Viimasel neist minnakse kirikusse święconka’t ehk ülestõusmispühade toidukorvi õnnistama. Minu ema pani korvi valmis juba suurel reedel. Seal olid näiteks lamba­kujuline sidrunikeeks, sibulakoortega värvitud munad, mädarõigas, või, sool, suhkrulammas ja vorst. Suur kiusatus oli sealt alati midagi salaja võtta, nii maitsev tundus kõik.

Ülestõusmispühade esimesel päeval on ka Poolas kombeks mune koksida. Isa on rääkinud, et minu vanaisa, kes ise kirikus ei käinud, tahtis süüa vaid święconka korvikese toite – võib-olla lootis ta sellega heastada pühapäeviti kirikus käimata jätmise. Üldse on nii, et kristlikke traditsioone hoiavad alal eelkõige vanaemad ja emad – minugi peres oli see nii. Emad valmistavad lastele palmikuid, värvivad mune, vaaritavad pühaderoogasid, seavad valmis święconka korvikesed ja kamandavad pere kirikusse.

Kuueaastaselt Eestisse kolides oli pikalt mulle peamiseks poola kultuuriga sideme hoidmiseks pühapäeviti poolakeelsel missal osalemine. Kui olin 14aastane, lahkus minu pere kirikust ja see side katkes. Esimesel lahkumise aastal ma ei tahtnud leppida sellega, et me ei lähe enam święconka korvikestki pühitsema. Palusin emal korvi kokku panna ning läksin, hoolimata palavikust, üksi kirikusse. Ka nüüd, kui olen juba ligi kümmekond aastat ateist olnud ja kirikus ei käi ma enam ammu, on ülestõusmispühade tähistamine mulle ikka veel tähtis.

Filmi lugu. „Veepidu“ leiabki aset eelnevalt kirjeldatud komberuumis. Tegemist on tundliku, mitmekihilise ja erilise atmosfääriga filmiga. Ainus, mida saan sellele ette heita, on filmi lõpulugu „Horizon“. See Erki Pärnoja ja Anna Kaneelina koostöös sündinud pala ei sulandu filmi üldisesse helimaastikku ning mõjub seetõttu filmis võõrkehana.

Sellest hoolimata on filmi lõpp – vabanemise tants – väga õnnestunud. Klaral tekib enne śmigus-dyngus’i veepidu hirm vee ees: ta ei talu isegi preestri pritsitud püha vett. Vesi muutub filmis kujundiks, mis kehastab valu, mis on kehasse jätnud jälje, andes endast märku ärevusena. Tants on üks viis, kuidas valust vabaneda – see saab juhtuda siis, kui keha julgeb taas liikuda, puudutada, kogeda. Klara hirm vee ees tabab nii täpselt seda, kui kehaline on seksuaaltrauma. Filmi lõpp näitab aga, et just seetõttu peab ka vabanemine olema kehaline.

Mõnes mõttes on seksuaaltraumaga tegelemise protsess üksildane – juhtunule otsa vaadata saab vaid inimene ise: sümboolselt valu hukata ja lasta sellest sündida midagi uut. Teisalt saavad lähedased ikka inimesele toeks olla: kuulates, uskudes tema räägitut ja luues teadlikult turvalist ruumi, milles see protsess läbi teha.

„Veepidu“ näitab samuti elu seda külge, kuidas seksuaalvägivalla ohvri tervenemist saab takistada inimest taasohvristades. Seda isegi ilma halva kavatsuseta – tihti suisa head soovides. Klara vanem õde Marta (Nel Kaczmarek) käsib tal end lihtsalt kokku võtta ja kõik unustada. Ema (Jowita Budnik) aga ei märka Klara valu, kuna on tööst ja kahe teismelise üksi kasvatamisest üleväsinud ja seepärast ei oska Klarasse tavapärasest hellemalt suhtuda. Ja kõigele lisaks jagavad sugulased ülestõusmispühade peolauas stereotüüpset seisukohta, et kui tüdrukuid vägistatakse, siis on nad ise poisse ahvatlenud – tüdrukud ise on süüdi selles, et neile haiget tehti.

Ohver ise ei pruugi osata toimunut endast hoolivalt mõtestada, eriti ühiskonnas levinud ja iganenud hinnangute tõttu. „Mis siis, kui ma oleksin tol õhtul kandnud rinnahoidjat, kas siis ta poleks mind vägistanud?“ – mõtleb Klara. Nii oluline on kõrvaltvaataja pilk, mis aitaks enesesüüdistust vähendada. Väikelinnas tõenäoliselt ei ole seksuaalterapeuti, kes inimest aidata saab. Klara leiabki tuge hoopis väikelinnaveidrikult Dianalt (Weronika Kozakowska), kes kaldub esoteerikasse, ent kes näib teiste teismelistega võrreldes olevat ainus, kel julgust olla tema ise.

Kognitiivse trauma läbitöötamise protsessi, mis eelneb lõputantsule, on filmis kujutatud unenäoliste, pool­müstiliste stseenide kaudu. Klara on valusa mälestuse endas alla surunud ega suuda meenutada, kuidas see kõik juhtus või kes teda vägistas. See on vägistamise üle elanute puhul tavaline. Kui ohver takerdub vasturääkivustesse, võib politsei või ka tema lähedased ekslikult arvata, et ohver valetab, kuigi tegemist on traumareaktsiooniga.

Kummaline on see, et Klara unenäomaailmas ilmub Marzanna-bogini-jumalanna kõrvale ülestõusmispühade kommertssümbol – šokolaadist jänes ühes šokolaadist munadega. See šokolaadijänes on Klarale seikluse ja valusa mälestuse sümbol, mis aitab tal vägistajat meenutada. Justyna Mytniku maailmas pakub väljapääsu ja tuge Klarale mitte aga jänes, ega isegi mitte bóg (jumal), vaid bogini (jumalanna), surmajumalanna Marzanna.

Ülestõusmispühade teisel päeval tähistatakse Poolas śmigus-dyngus’it ehk lany poniedziałek’it – veepidu, mille keskmes on veesõda. Minu eredaim lapse­põlvemälestus ongi sellest: suuremad lapsed tassivad ämbritega kanalist vett, ema ootab kannuga akna all, et naabritele vett kaela valada, ja minul on sidrunikujuline veeprits, millega astun külalaste vastu sõtta. Śmigus-dyngus sobib filmi raamistavaks kujundiks, mille kaudu Mytnik käsitleb vägistamise ja seksuaaltrauma teemat. Ajalooliselt ongi sellel veerituaalil olnud seksuaalne alatoon: poisid pritsisid veega neidusid ning „ohver“ valiti vastavalt sellele, kelle vastu oli parasjagu sümpaatia. Tänapäeval osalevad veesõjas nii noored kui vanad, nii mehed kui naised. Ent oma intensiivsuse ja kehalisusega on see mäng säilitanud teatud jõhkruse: keegi ei küsi, kas tohib pangetäie veega mööda­kõndijat üle valada või mitte.

Kuidas mängida sellist mängu nii, et see ei läheks üle piiri? Kuidas mängida meeldimise-flirtimise mängu nii, et keegi haiget ei saaks? Ja viimaks: millised tingimused toetavad seksuaaltraumast tervenemist? Just selliseid keerulisi küsimusi esitab Justyna Mytnik filmis „Veepidu“. Aga nagu selliste teemadega ikka, lihtsaid vastuseid nendele küsimustele ei ole.