Nali „Kes mängib golfi, kes sõidab jahiga, kes teeb filmi“ viitab asjaolule, et filmi võid sa ju teha, aga elamise raha peab mujalt tulema.
Serhi Trõmbatš: „Vaba inimene on ohtlik iga ilmaga. Isegi demokraatlikus ühiskonnas on ohtlik olla formaalselt vaba.“
Uus hariduslinnak on suur samm Narva ajaloolise vanalinna taaselustamise poole. Vanalinn hakkab muutuma põnevaks, uusi hooneid ja materjale täis paigaks.
Kuna Tallinnas ja mitmes Eesti väikelinnas on igapäevateenused lähedal, 15 minutit jalgsi minna, tuleks keskenduda jala liikumist soodustava linnaruumi arendamisele.
Oli see vast üks õnnelik päev, kuigi, jah, meeli kummitas ainumas mureküsimus: kuhu jäid praegu nii õitsvas loometuhinas tegutsevad kammerkoorid?
Samamoodi nagu õhtu peakangelase erialaste väljundite puhul on segunenud eri žanrid ja stiilid, esitati ka laval muusikat eri ajastute pillidel ning eri stiilides.
Selleaastase festivali „Ceciliana“ kõige ulatuslikum ettevõtmine oli Francesco Cavalli ooperi „La Calisto“ ettekanne EMTA suures saalis.
„Kiilaspäine lauljanna“ on lavastatud ilma igasuguse kireta, Hobuveski lavale pandu on nagu tootenäidis kataloogist või teatriajalooõpiku illustratsioon.
Klassikalisena näivas „Langemise anatoomias“ rõhutatakse nappide vahenditega, kui palju määrab perspektiiv, kui suhteline on maailm, kui võimatu õigluse mõõka kuhugi langetada.
Virgo Veldi ja tema rohkearvuliste ansamblipartnerite vaheajata kontserdi kava oli ühteaegu mitmekülgne ja ettekandelt kompaktne.
Kahe žanri kokkupanu ei mõjunud kordagi eklektiliselt või eskapistlikult, vaid just harmooniliselt ja sünergiliselt.
Indrek Ojam: „Stseeni ja afekti poeetika juhib meie tähelepanu hoopis teistele asjadele, kui me senini harjunud oleme olnud kirjandusest mõtlemisel.“
Pealinna uus võim tuleb habras ja tantsib miiniväljal, kui ei mõelda suurelt.
Hannes Parmo laveerib „Beetas“ kohati maitsetuse piiril, kuid näitab sõjakoledusi seejuures ootamatust vinklist.
Urmas Alenderi luuletused peegeldavad oma aja õhustikku ning autori väga erilist suhet eesti keele ja meelega.
Kuraator Rebeka Põldsam uuest Balti kunstnike näitusest Leedus: „Abstraktsete vormide ja kontseptsioonide aeg on mõneks ajaks möödas.“
Kärt Hammeri näitus paneb mõtlema abjektsiooni ja pühaduse suhtele. Sakraalsusel on alati olemas nii puhas kui ka ebapuhas, rüve aspekt.
Tugevaid kujundeid osavalt käsitlev Jaanus Samma on heaks duellandiks sümbolistlikult viljakale Elisar von Kupfferile. Kahe autori vaheline dialoog ei ole ülearu sõjakas.
Toredana näivate võõrastega voodisseminek ei saa kunagi olla lõpuni turvaline, mistõttu tuleb leiutada teise inimese tundmaõppimiseks näiteks midagi kihlusetaolist.
Üks pärisori ei saanud kuuluda teisele pärisorjale ning kui vaadata, kummale rohkem vara kuulus, võis XVIII sajandil meie esivanemate seas varakam olla hoopis naine, mitte mees.
Kas inimeste eluea varieeruvus on seotud sigimisse tehtud investeeringutega? Mis vahendid need on, mida jaotatakse sigimise ja kõrge eani elus püsimise vahel?
Igasugune tehnoloogia areng toimub loodusressursside arvelt.
Õhtumaa kultuuri tähtteost, 1724. aastal Leipzigis loodud liturgilise muusika suurvormi oli nii kuulama kui ka esitama kogunenud suur rahvahulk.
X vanamuusikafestival „Ceciliana“
Ardo Ran Varrese juubelikontsert „ARV 50“
Virgo Veldi kontsert EMTA sarjas „Meistrid laval“
Tallinna Linnateatri „Kiilaspäine lauljanna“
mängufilm „Langemise anatoomia“
Esiküljel kirjandusteadlane ja -kriitik Indrek Ojam. Foto Piia Ruber