Kammerkoorid lustisid suvepealinnas võidu

Oli see vast üks õnnelik päev, kuigi, jah, meeli kummitas ainumas mureküsimus: kuhu jäid praegu nii õitsvas loometuhinas tegutsevad kammerkoorid?

MARGE-LY ROOKÄÄR

XVII Eesti kammerkooride festival 23. III Pärnu vanalinna põhikoolis.

XVII kammerkooride festival tõi kokku kõik konkursi õnnestumiseks tarvilikud komponendid: hästi ette valmistatud ja sisult tugevad konkursikavad, lauljale ja publikule mõnusa saali, rahvusvahelise koosseisuga žürii, kooride suurepärase pingejärjestuse ja tagatipuks veel kevadise päikese. Oli see vast üks õnnelik päev.

„Tilluke, aga tubli,“ tuleb kohe algatuseks tunnustada kammerkooride liitu. Minitoimkonna (ja vabatahtlike toel) korraldatud kammerliku osalusega konkurss ei jäänud rohke osavõtuga koorifestivalidele sugugi alla, kuigi, jah, meeli kummitas ainumas mureküsimus: kuhu jäid praegu nii õitsvas loome­tuhinas tegutsevad kammer­koorid? Siiski moodustas festival sümpaatse terviku, alates reglemendis sõnastatud repertuaarinõudmistest (kohustuslik teos romantismiperioodist!) ja kooridele pärast konkursivoore pakutavatest töötubadest kuni žüriilt personaalselt dirigentidele antud tagasisideni pärast võistulaulmisi. Väikese mahuga kompaktne festival pani mõtlema, et tuumakad asjad sünnivad teinekord suuresti tänu ideedele ja inimestele, mitte ainult toekale eelarvele.

Kohale tulnud kaheksa koori pakkusid konkursil igaüks värvika ja väärika esituse ning seda muusikapäeva iseloomustas erakordne nähtus – väga stabiilselt ühtlane loomekõver. Ei olnud häbiplekke ega tulnud mõnd laulukoori kuulata, silmad maas. Pigem oli üllatajaid ja suure hooga hopitajaid. Lauldi muusikat laiast maailmast, aga ka eesti naisheliloojate oma, ning kooride esinemisprogrammid olid sümpaatselt krehvtisemad, kui alles mõne aja eest konkursil „Tuljak“. Tõepoolest oli, mida kuulata.

B-kategoorias esimesena laululahingusse sööstnud ja seal end esimeseks laulnud Pärnu Kammerkoor (dirigent Elo Kesküla) kostitas kuulajaid koduse kõlaga. Siiski julgen neile kohemaid soovitada hääleseadja poole pöördumist: koori vokaalis on kahtlast kahinat, mida annab arvatavasti asjakohase nõksuga tagasi tõrjuda. Repertuaarivalik oli jultunult südi ja koori suur koosseis andis tuntavalt edasi ühise panustamise jõudu.

Mõisaküla kammerkoori Kungla (dirigent Kadi Kask) meeslauljad peaksid kindlasti harjutama lavaletulekut ja -minekut. No ei ole see kalalt koju lonkimine, see on ikke ristirahva silme alla enese üles sättimine: katsuge siis vähe kabedama sammuga käia ja tõmmake seljad sirgu! Koor on potentsiaalikas, lauljad kuulavad üksteist hoolega, kuid osalt jäävad akordid „ujuvaks“ ega leia päris täpset noodikõrgust. Cyrillus Kreegi „Taaveti laul nr 141“ oli aga suisa kurjast. „Issand, kuidas nad alustavad, kuule mind,“ mõtlesin nutuse suuga. Kallikesed, see on palve – kuidas saab seda laulu üldse nii ükskõikselt laulda? Lõpus natuke intonatsioonilt kraavi tüürinud sooritus tipnes lauljate mornide nägudega, aga ka halva mängu juures oskab artist teha head nägu – on ju nii?

Segakoor Tulesäde (dirigent Aveli Meeles) on koos käinud kõigest mõni aasta ja paras ports häid omadusi on kaasavaraks igal lauljal. Kohati tasuks selgemalt jälgida dirigendi antud meetrumit ning nivelleerida oskuslikumalt ühtse vokaali voolimisel ja häälerühmade parema balansi leidmisel. Rudolf Tobiase „Busslied“ ehk „Patukahetsuslaul“ sobib koorile ülihästi, kuid Miina Härma „Tuljak“ tekitas tunde, et tegemist pole teps mitte rõõmsa ja õnneliku pulmapeoga, vaid mõistusabielu sõlmimisega perebüroos. Pole tarvis laulda laule, millesse te ise ei usu – ka konkursil mitte.

Segakoori Sakala (dirigendid Mihhail Gorjušin ja Kirill Gorjušin) puhul oli laval koosseis, mis pani laelühtrid korralikult helisema. Dirigendi oskus anda koorile lugude vahel kolm sekundit aega ümberhäälestumiseks on imetlusväärne. Miina Härma „Nooruse unenägu“ oli küll natuke „pudruses“ eesti keeles, aga mõni mõis! Ega eesti koorid vene keeles paremini laulda oska. Sakala koor püsib ainiti dirigendi näpu otsas ja dünaamiline skaala on slaavilikult lopsakas. Näib aga, et koori Achilleuse kannaks osutus Richard Genée „Insalata Italiana“, mis võttis konkursikavast liiga matsaka tüki ja on oma teatraalsuses sobilik pigem mõnele afterparty’le.

Naiskoor Kevad (dirigent Õnne-Ann Roosvee) tegi hõrgu etteaste. Aeg-ajalt tuli küll ette intonatsioonilisi kõrvalekaldeid, eriti Ester Mägi komplitseeritud teoses „Vahtralt valgõ pilve pääle“. Akordid paika! Ja kuigi Kim André Arneseni teos jäi konkursisituatsioonis ehk pisut liiga üheülbaliseks, siis Gustav Holsti kohustuslikku pala oli meeltel mõnus jälgida. Pole saladus, et Õnne-Ann Roosvee on meie kandi üks paremaid kontsertmeistreid, ka koorile lähenes ta minu meelest seekord kui klaveri mängimisele – täpselt ja instrumentaalselt, mis pole sugugi halb.

A-kategooria üllataja oli segakoor Noorus (dirigent Roland Viilukas). Juba nende esinemise avalugu (James MacMillani „O Radiant Dawn“ ehk „Oo, koidikusära“) esitles koori parimaid külgi nagu tuunitud reklaam kommertsjaamas: hea ansamblitunnetus ja naksakalt kokkusobimist taotlevad häälerühmad. Kui bassirühmale saaks natuke mehisema tooni ja sopranirühma ühtlasemaks, oleks Noorus üsna pea arvestatav kontsertkoor. Parima mulje jättis Ester Mägi „Ubi bene“, mille keerukuse aste ja mänguvõimaluste piiramatus konkurssi igati väärtustasid.

A-kategooria kooride esikohta jäid jagama Tartu Ülikooli kammerkoor (dirigent Triin Koch pälvis konkursi parima dirigendi eripreemia) ja Tallinna Kammerkoor (dirigent Heli Jürgenson). Mõlema koori etteaste oli erakordselt võimas ja erutav. Tartu Ülikooli kammerkoor on nii stiilipuhas nagu kameeleon: imepärane häälerühmade tasakaal, aupaklikkus muusikalise materjali vastu, rütmiline sünkroonsus, helisevad konsonandid, vokaalne enesekindlus, väljakuulatud fraasid ja diktsiooni kõrgem klass. Hetkekski ei teki kahtlust, et miski on kusagil ripakil, ei-ei. Triin Koch on üks Eesti paremaid dirigente, võimetus loorberitele hetkekski puhkama jääda on teda kannustanud küünitama aina uute võidukarikate järele.

Tallinna Kammerkoor on pisut teisest puust, kuid kindlasti samamoodi väärispuidust. Jaa, Gustav Holsti „I Sowed the Seeds of Love“ ehk „Ma külvasin armastuse seemneid“ on tükk pusimist, see pole mingi õllelaul! Tõsine teos, mis lauljaile kinda viskab, sai esitatud täidlase vokaali ja ühtlase dünaamilise lainetusega. Mari Vihmandi „Laudate Dominum“ pani aga terve saali ahnelt kõrva kikitama – „võõras“ muusika on ju konkursitules eriti intrigeeriv! Pole vist uudis, et Mart Saare looming ei jäta Heli Jürgensoni kunagi külmaks. Saare „Mis sa nutad, tammekene?“ kõlas helilooja elu ajal sajaliikmeliste laulukooride ettekandes, ent kolm korda väiksema koosseisuga Tallinna Kammerkoor oli igati veenev ja siiralt Hüpassaare-lõhnaline, väljapeetud ja loomulik. Ka Ester Mägi „Igav liiv“ tuletas meelde, et sellele heliloojale on Heli Jürgenson truudust vandunud. Teos maalis silme ette Eesti­maa laiad kaunid maastikud ja taeva­tähed – need tähed, mis tõstavad kuulaja taevasse. Imeline kuulamine!

Festivalipäeva lõppedes oli kahju, et sellest ei saanud osa rohkem koore. Kuigi traditsioonide toel on 1986. aastast kammerkooride konkurssi korraldatud igal paaris arvuga aastal, siis kas ei võiks kaaluda reglemendi täiustamist näiteks kooride piirarvuga, alla mille konkurssi ei korraldata. Ilmtingimata peaks üle vaatama ka kultuurikalendri, et üksteist ei kiputaks üle trumpama või osalistest tühjaks imema. Jätkama peaks ka nõudmistega konkursi kohustusliku repertuaari suhtes, et selle keskmes ei oleks nii turvaliselt (ja tavaliselt) kodumaised heliloojad ning et konkursituules saaksid koorid rinda pista ka muusikaga, millega nad tavaliselt kokku ei puutu.

Jaa, see oli ilus päev! Ja kui ma siis pärast lõpptulemuste väljakuulutamist ses märtsikülmas kevadpimeduses Pärnu bussijaama poole kiirustasin, saatis mind inimtühjal tänaval vaid üksik kõvahäälne kevadlinnuke. Ei tea, mis imevägi teda küll veel nii pimedal tunnil sädistama sundis, kuid meenusid festivali žürii esimehe, lätlannast kooridirigendi Marta Ozola innustavad sõnad festivali lõppkontserdil: „Armastage oma laulu!“