Valgusluikede tasane tiivapuudutus

Rännak läbi vahelduvate meeleolude pakkus kirgastavaid hetki, kus sai jälgida teisenemisi mõtisklusmere allhoovustest rannariba paitavate laineteni.

LIIS RULL

Märtsiküüditamise mälestuskontsert 25. III Tallinna Jaani kirikus. Kammerkoor Collegium Musicale, Raun Juurikas (klaver), dirigent Endrik Üksvärav. Kavas Robert Jürjendali ja Tõnu Õnnepalu teos „Seitse valgusluike“.

Augustis esimest korda Kärdla kirikus kõlanud Robert Jürjendali tsükkel koorile ja klaverile, mille mandriesiettekanne toimus nüüd, pakkus kevade hakul ehk veidi teistmoodi varjundiga lootust. Ometi oli teose seekordne ettekanne seotud ajaloos igavesti musta pitseriga – märtsiküüditamise aastapäevaga, ent ajal, mil peame tunnistama mõõtmatute koleduste kordumist, oli see lootus ehk kantud ka tasasest rahupalvest.

Valdavalt on „Seitsme valgusluige“ alustekstid laenatud Tõnu Õnnepalu möödunud sajandi loomingust: luulekogudest „Ithaka“ (1988) ning „Sel maal“ (1990), mõni ka 2012. aasta kogust „Kuidas on elada“. Juba tsükli osade alapealkirju lugedes on tunda autori tuttava puudutusena endasse vaatavat melanhoolsemat mõttelaadi kesk omas rütmis hingavat loodust, ometi on kõigil kolmel tekstilättel ühise vihmavarju alla koondamisest hoolimata oma hääl. Kaks õhukest noorpõlvekogu, millest suurem osa tekste pärineb, kujutavad endast vaateid noore autori paiguti veidi palavikulisena näivatesse ülestähendustesse ja mõttevooludesse – eriti „Sel maal“ mõjub kirjaniku tänapäeva-mina kõrval kohati märksa läbilõikavamalt ja leplikku vaate­punkti on selles vähem. „Kuidas on elada“ toob lugeja aga ligikaudu 20 aastat hilisemasse aega kohtumaks Õnnepaluga, keda lugeja tunneb juba alatise kaduvuse mõtestajana.

Selle teose kahtlemata üks kaalukaid aspekte on teksti ja muusika omavaheline dünaamika: kuidas teha nii, et üks ei lämmataks teist, vaid tegu oleks toetava ja teineteist ergastava sümbioosiga? Tekst on 12 osa vältel esitatud suhteliselt tihedalt järjestikku, ent tervikus on ometi loomupäraselt palju õhku ja ruumi, et lasta sõnadel mõjuda ning vältida üleküllastust ja seeläbi sõnumite kaotsiminekut. Näiteks tsükli kolmandas osas „Sa ei mäleta midagi päev“ põimub luuletuse melanhoolne toon muusika lootustandva varjundiga, nii et keskteel kohtudes vormub sellest maguskurblik bluus. Kümnendas osas „Kuidas on elada“ maalis kooripartii pehme koloriit aga klaveriklahvidelt kerkinud pinevamad küsimused samuti väljatorkavamast pastelsemaks.

Tsüklit iseloomustab küllaltki line­aarne teksti järgimine: laulusõnad kulgevad paralleelselt Õnnepalu kirja pandud ridadega, olemata lisandustega üle valatud. Kuivõrd teoses on sõna ülimalt olulisel kohal, õigustab selline valik end igati: eri häälerühmadesse samal ajal osadeks lahutamata jäetuna oli tekstiline tervik hästi jälgitav. Küll aga on tsükli eri osadesse paiguti lisatud paindlikult džässilikel kõladel voolavaid vokaliise, et anda teksti vahepeal üksikute häälerühmade esitusse või lasta klaveripartiil enam välja paista – seegi valik toetas terviku õhulisust ja avarust. Samuti peitusid koori ühishingamistes tunnetatud pausid. Autor on teksti muusikasse kirjutamisel järginud sõnade rütmi, mis rõhutab veel kord selle olemuslikku esmatähtsust: sõnu pole muusika nimel raskesti äratuntavaks moonutatud, vaid muusika hoopis nende lainetele looklema maalitud. Üksikutel häälikutel kulgenud viisides oli tajutav teksti mõtte läbikajavus: isegi kui sõnu polnud parasjagu kasutatud, oleks saanud äsja kuuldud mõtted meloodiale taas külge siduda.

Peale sisulise aspekti tuleb siinkohal teksti puudutada ka mõne teise külje alt. Sünkroonselt kõigis rühmades kõlanud tekstiosad olid hästi ühtlustatud ning ka sopranite-altide tekst oli alati lihvitud, ent kui sõnalise osa said enda kanda üksnes meeshäälte rühmad, läks sellest osa kahjuks hea diktsiooni puudumise tõttu kohati kaotsi. Samuti on nii mõttemahuka (pealkirjad riivavad ju vaid luuletuse pealispinda) teose puhul kuulajale oluline võimalus teksti paralleelselt muusikaga järgida, seega oleks võinud tervikelamuse täiendamise huvides siiski pakkuda luuletekste kavalehel.

Lähemalt veel mõnest enam meelde sööbinud hetkest. Täpselt tsükli keskel paiknenud „Kus iial on elanud sõna“ oli juba vokaalteose kontekstis märgiline tekstivalik ning pälvis ainsa a cappella osana teravdatud tähelepanu. Domineerivalt aldisoolodele üles ehitatud laul mõjus seni kõlanud tervikus selgelt eristuvana, pakkudes tasase jutustuse asemel pooltoonidel mängelnud ja enam dissonantside keskel ekselnud meloodialiine, mille kergelt ärevale laaditunnetusega foonile pakkusid tasakaalu rahulikumad refrääniosad koori esituses. Müstilise allhoovuse lõi faktuuris kaikunud madal bassiliin. Ereda elamuse pakkus ka salapärast võrsunud neljas osa „Merest tõuseb aur“, mis oli osavalt seotud eelneva laulu uneleva finaaliga. Nappidest ja nukratest kordustest lõpuks säravate akordikobarateni kasvanud klaveripartii toetas ühtlaste liinidena esitatud eksistentsi vaagivaid küsimusi: tekstis mainitud olematus hingas koori ja klaveri vahel sügavalt sisse, et sõnade „pimestus pimestusest“ ajal kõikides registrites avarduda.

Laiemas plaanis iseloomustab tsüklit läbiv kulgemise joon valdavalt vaiksema-keskmise dünaamikanüansiga, mis sobitub hästi Õnnepalu tasaste, looduslähedaselt vaatlevate ning sisekaemuslike mõtisklustega: teoses pole ülepakutult palju suuri või dramaatilisi paisutusi ega murdumisi, vaid tegu on voogava jutustusega, mis jätab kandvuse teenitult tihedate tekstiridade õlule. Klaveripartiis sagedase elemendina leidunud minimalistlikud kordused teenivad oma eesmärki, luues nii ühtlast tervikutunnetust kui ka tekitades eriti tajutavalt näiteks seitsmendas osas „Vaadata valguse kadumist“ igatsusest kõnelevate ridade kõrval pideva kohaoluna väljendatud lohutustunnet.

Varemgi koorile muusikat kirjutanud Robert Jürjendal on kammerkooriga Collegium Musicale leidnud kauni ühise keele: koori puhas ja läbipaistev kõla asetus mõtteküllase teose nüansirohkusega sobituvasse omavahelisse harmooniasse. Teksti kujundirohkus ja sõnast tõukuvad impulsid leidsid oma tee ka helipilti – olgu selle tõenduseks siis tiivasahinat meenutav klaverisillerdus tsükli nimiosa sissejuhatuses, tekstikordusest tõukunud muusikalised kordused, tuule­imitatsioonides kajastunud hingused metsade vahel, puukujundites okstena laiunud meloodialiinid või konsonantsides kullasära leidnud akordid sama sillerdaval tekstikatkendil. Koori häälerühmade nii sisemine kui ka omavaheline kõlaühtlus oli kiiduväärt. Pianist Raun Juurikas oli koorile tundlik lavapartner ja oskas oma partii nüansse täpselt parajal hulgal välja tuua ning luua oma mänguga eri varjundeid küsivast kinnitavani.

Kuigi teose ettekanne täitis laupäeva õhtul Tallinna Jaani kiriku otsast otsani publikuga, kajastus Robert Jürjendali loodud sõnalis-muusikalistes piltides seevastu avar ruumiküllasus. „Seitse valgus­luike“ ei taotlenud seega sugugi meeletut mastaapi, vaid vaatas pigem ühte suunda talle aluseks valitud luuletuste mahu ja formaadiga. Rännak läbi vahelduvate meeleolude pakkus kirgastavaid hetki, kus sai jälgida tasaseid teisenemisi mõtisklusmere sügavatest allhoovustest igatsevalt rannariba paitavate laineteni.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht